Kui me loome õigusliku aluse teise inimese tapmiseks, toob tulevik juurde nii ettekäändeid kui tapmisi, kirjutab Paul Russell.
Olles kord loonud seadusliku raami teise inimese tapmisele teatud tingimustes, on paratamatu, et aja jooksul need tingimused muutuvad ning et mistahes algselt seadusele seatud piirangud osutuvad moraalsete, juriidiliste ja eetiliste juhtnööride ning piiride seadmisel täiesti ebaefektiivseks.
Alates eutanaasia seadustamisest 2002. aastal on Belgias ja Hollandis aset leidnud tuhandeid eutanaasiasurmasid, ent vaid mõni juhtum on esitatud järelevalve institutsioonidele lähemaks uurimiseks. Belgias on selliseid juhtumeid olnud üksainus.
Arvukate raportite andmetel surmati ühes Belgia hooldekodus identifitseerimata kaheksakümneaastane dementsuse all kannatav naine vastu tema enda tahtmist. Naine oli varem oma elutestamendis (ehk seaduslikus dokumendis, milles inimene langetab ette otsused oma ravi üle päevadel, mil ta ise on juba liiga haige, et oma soove väljendada – tõlk) väljendanud soovi eutanaasiaks "siis, kui ta ise tunneb, et selleks on õige aeg".
See naine oli hooldekodu patsient olnud vaid seitse nädalat. Selle aja jooksul märgati, et ta on "hirmul ja vihane", jalutab öösiti asutuse koridorides ning tunneb puudust oma perest. Hooldekodu arsti hinnangul tähendas see, et naise kannatused on talumatud. Arst hindas, et naine pole enam vaimselt kompetentne ning et elutestamendis toodud valmisolekut võib lugeda aktsepteeritavaks tahteavalduseks eutanaasia läbiviimiseks.
Ka Hollandis kehtivad seadused peavad elutestamendis väljendatud eutanaasiasoovi teatud tingimistel "kaalukaks tahteavalduseks". Kas aga ka patsient ravijuhendile alla kirjutades mõistis, mis kaaluga väljendatud palve on – sellest ei räägi keegi.
Kõnealuses juhtumis lisab probleemile keerukust asjaolu, et naise soov eutanaasiaks polnud ilmselge. Kuivõrd ta oli kirjutanud, et soovib seda "siis, kui ta ise tunneb, et selleks on õige aeg", on selge, et ta soovis küsimuse üle tulevikus arutleda ning pidas oluliseks oma võimet sobival hetkel otsus ise vastu võtta. Seega tulnuks tegelikult järeldada, et vaimse kompetentsi kadumisega muutub ka elutestamendis sisaldunud eutanaasiasoov kehtetuks ning Hollandi Eutanaasiakomisjon poleks tohtinud naise soovi lugeda etteantud nõusolekuna eutanaasia täideviimiseks.
Mitmed meediaraportid on välja toonud, et naisele anti kohvi sees rahusteid, "et teda maha rahustada" – tema enda teadmata. Ajalehe Trouw juhtkirjas arutleti eutanaasia-eelsete rahustite andmise üle ilma patsiendi nõusolekuta, tuues välja veel ühe hiljutise juhtumi, kus sarnased rohud peideti patsiendi teadmata õunakastmesse. Juhtkirjas leiti, et Hollandi Eutanaasia järelvalvekomisjon peab sääraseid juhtumeid õigusega petmiseks.
Ühtlasi järeldas ajalehe Trouw toimetaja aga, et probleem seisnes kohvis olnud rahustite liiga madalas annuses. Miks? Sest kui arst hiljem surmavat süsti tegema asus, osutas naine vastupanu.
Ajaleht NL Times kirjeldas juhtunut järgnevalt:
"Ent kui arst asus süsti tegema, tõmbus naine eemale ning liigutas end, justkui püüdes püsti tõusta. Arst otsustas protseduuriga jätkata, samal ajal kui naise pereliikmed teda kinni hoidsid. Mõne hetke pärast naine suri."
UK ajalehe Mirror andmetel tuli lugu päevavalgele tänu ühe Hollandi koroneri kohaliku eutanaasia järelvalvekomisjoni jaoks tehtud raportile. Ajalehes väideti, et naine oli surmale eelnevatel päevadel korduvalt öelnud, et ei taha surra.
Kohaliku komisjoni ülesanne on toimik üle vaadata ning teha ettepanekud, mille peab kinnitama teine komisjon.
Ajalehe Mirror sõnadega:
"Komisjon otsustas, et ehkki arst tegutses heas usus, oleks ta patsiendi vastupanu osutades pidanud tegevuse lõpetama. Komisjoni esindaja Jacob Kohnstamm lisas, et tema arvates võiks juhtumi kohtusse anda: "Mitte arsti karistamiseks, vaid saavutamaks selguse arsti õiguste üle eutanaasia läbiviimises tõsise dementsuse all kannatavate patsientide puhul." Tänaseks on komisjoni soovitused antud ülevaatamiseks prokuröridele ja tervishoiuametnikele."
Eutanaasia ja assisteeritud enesetapu seadused loovad teatud kriteeriumide järgimisel erandi seadustesse, mis keelavad inimese tapmise. Kõnealuse juhtumi puhul neid kriteeriume ei järgitud, seega ei tohiks rakendada ka erandit. Hollandis tundub "heast usust" piisavat, et inimese tapnud arst võiks pääseda vaid range noomitusega. "Hea tahte" üle otsustamine on aga keerukas ülesanne. Ka "heas usus" toimepandud õigusvastast surma tuleks käsitleda mõrva, mitte väikese õiguserikkumisena.
Võibolla kasutatakse selle juhtumi avalikkuse ette toomist sihilikult eutanaasia ja dementsuse ning eutanaasia ja "elutüdimuse" teemalise debati arendamiseks. Võibolla oli tegu lihtsa veaga, kus arst oli patsiendi soovide lahtimõtestamisel hooletu. Ent võib ka olla, et tegu oli surmaga, mis jääb väljapoole parlamendi seatud piire – tahtliku või tahtmatu mõrvaga.
Kuidas see juhtum ka ei lõpeks, selge on see, et kui loome seaduslikud ettekäänded teise inimese tapmiseks, toob tulevik juurde nii ettekäändeid kui tapmisi.
Portaalist LifeNews.com tõlkinud Maria Vooglaid