Eesti-sugused väikeriigid peaks olema esimesed, kes nõuavad austuse säilitamist rahvusvahelise õiguse vastu, sest see on meie kõige tugevam kaitsekilp, leiab Objektiivi toimetus selle nädala juhtkirjas.
Viimase nädala jooksul oleme saanud näha, kui kergekäeliselt on Eesti poliitiline ja administratiivne juhtkond ning eriti välispoliitika juhtfiguurid valmis kiitma heaks otseseid rahvusvahelise õiguse rikkumisi, kui see arvatakse olevat nn liitlassuhete edendamise huvides.
Niisugusele pragmaatilisele kalkulatsioonile tuginedes kiitsid USA-poolse raketirünnaku Süüria õhuväebaasile momentaalselt heaks nii president Kersti Kaljulaid, välisminister Sven Mikser, kaitseminister Margus Tsahkna, riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson kui ka parlamendi liige Eerik-Niiles Kross, kelle hinnangul peaks Eesti avaldama koguni valmidust anda oma panus laiema Süüria-vastase relvastatud rünnaku algatamiseks ja elluviimiseks.
Ent küsimuseks jääb, kui pragmaatiline selline kalkulatsioon tegelikult on. Kahtlemata on see USA huvides, et vasallriikide poliitikud ja ametnikud kiidavad kõigile tema militaarsetele sammudele ja ambitsioonidele takka. Ent kas see ikka on Eesti parimates huvides, kui oktoobrilapseliku õhinaga USA-le oma vankumatut ja tingimusteta truudust tõestades kiidetakse heaks rahvusvahelise õiguse kõige olulisema põhimõtte otsene rikkumine, mille kohaselt tuleb riikidevahelistes suhetes hoiduda relvastatud jõu kasutamisest?
Kas see ikka on Eesti parimates huvides, kui oktoobrilapseliku õhinaga USA-le oma vankumatut ja tingimusteta truudust tõestades kiidetakse heaks rahvusvahelise õiguse kõige olulisema põhimõtte otsene rikkumine, mille kohaselt tuleb riikidevahelistes suhetes hoiduda relvastatud jõu kasutamisest?
Objektiivi toimetus on kindlalt veendunud, et Eesti-sugused väikeriigid peaksid olema esimesed, kes nõuavad rahvusvahelistes suhetes austuse säilitamist rahvusvahelise õiguse vastu, sest see on meie kõige tugevam kaitsekilp. Kui tahame nõuda austust rahvusvahelise õiguse vastu Venemaalt, peame seda nõudma ka USA-lt.
Ilmselgelt ei võta keegi tõsiselt üht väikeriiki, mis nõuab suurriikidelt austust rahvusvahelise õiguse vastu valikuliselt ja üksnes siis, kui see näib kasulik. Seega, isegi kui USA suhtes ei julgeta ühtegi kriitilist sõna öelda ega mõtet mõelda, tuleks absoluutse miinimumina hoiduda kõrgete poliitiliste ja administratiivsete positsioonidega inimeste avaldustest, millega kiidetakse otseselt heaks rahvusvahelise õiguse jäme rikkumine.
Kui aga Ameerika Ühendriikidele pugemist peetakse olulisemaks kui austust rahvusvahelise õiguse vastu, siis saeme oksa, millel istume, sest ilma rahvusvahelise õiguseta taanduvad riikidevahelised suhted sisuliselt džungliseadustele.
Vaevalt on see kuidagi Eesti huvides, et rahvusvahelistes suhetes taaskehtestuks juhtmõte, millega Ateena mereväe komandörid vastasid Melose saare elanikele, kes apelleerisid Peloponnesose sõjas oma lähenevat hävingut vältida püüdes õiglusele. "Te teate sama hästi kui meie, et selles maailmas, kus me elame, tõusetub küsimus õiglusest üksnes võimult võrdsete suhetes, mistõttu tugevad teevad, mida suudavad ja nõrgad kannatavad, mida peavad," deklareerisid ateenlased külmalt, enne meloslaste julma tapmist ja orjastamist.
Eelnevat silmas pidades on poliitikud ja ametnikud, kes eelistavad oma tegevuses USA huve Eesti huvidele, meie riigile ja rahvale tõsine julgeolekurisk. Rääkimata sellest, et poliitiliste otsuste rajamine hetkekasule, mitte aga ideaalidele ehk sellele, mis on õige ja hea, on lihtsalt vääritu.