Riigikogu ööistungi hääletused meenutasid vana tõde, et saadikute mõõdupuuks pole mitte see jutt, mida nad avalikkuses ajavad, vaid konkreetne otsus – kas vajutada rohelist või punast nuppu või unustada end kõige olulisemaks momendiks hoopis riigikogu WC-sse või puhvetisse, tõdeb Markus Järvi nädalakommentaaris.
Käesoleval nädalal leidis riigikogus aset n-ö superkolmapäev, kus ühele päevale ja ööle oli surutud 23 ebamugavust tekitavad eelnõud, 5 maksu ning kõige tipuks veel Rail Balticu ratifitseerimise eelnõu.
Juba see olukord, et Eesti tuleviku maksumaksjatele ehk meie lastele hiigelkoormiseid turjale asetava Rail Balticu leppe esimene lugemine toimub ühes kobareelnõudega hämaratel tundidel, kui nii mõnigi austusväärne rahvasaadik on riigikogu ohtrat kasutust leidnud saunas õlled juba lahti korkinud, on pehmelt öeldes absurdne, kui mitte otseselt vastutustundetu. Rail Balticu arutelu peaks toimuma päise päeva ajal, rahulikult ja läbimõeldult, sest tegu on äärmiselt tõsise kohustusega meile ja meie järeltulevatele põlvedele.
Praegu jääb aga Eesti riigi seadusandliku organi tööst mulje, nagu arutaks allakäinud pereisa maika väel hilistel tundidel köögi laua taga ja poolnokastunud olekus küsimust, kas võtta uus 30 tonnine SMS-laen või mitte. Sinna juurde sobiks libleliku diktsiooniga jutt: "Vaata, mina suren varsti maha, aga sina, poiss, pead seda võlga edasi maksma."
Kuidas on see ikkagi võimalik, et meie riigi tuleviku seisukohalt äärmiselt olulise küsimuse parlamentaarne arutelu on korraldatud nii käpardlikul viisil? Hea koalitsioon, kui lolliks te oma riigikogu kolleege ja eelkõige Eesti rahvast peate? Selline asjade ajamise viis ei kasvata grammi võrragi niigi madalat usaldust meie riigi parlamendi vastu.
Mitmete rahvasaadikute käitumine sellistel ööistungitel on olnud alla igasugust arvestust. Mäletan elavalt, kuidas siinsamas majas kooseluseaduse esimesel lugemisel, mis sarnaselt Rail Balticule oli samuti lükatud kobareelnõudega ühte punti, kakerdas riigikogu puhvetis kesköö paiku ringi nii mõnigi kangemat kraami nautinud parlamendiliige.
Mäletan ka seda, et ma pole kuulnud mitte kuskil – toonitan: mitte kuskil –, kaasa arvatud endiste kolhoosi traktoristidega suheldes, madalamat, labasemat, rõvedamat, idiootlikumat ja vääritumat lämitsemist, kui Eesti Vabariigi parlamendis ühe saadiku suust, kes tagatipuks jättis kooseluseaduse esimesel lugemisel hääletamata! Madal, matslik ja närune argpükslus.
Huvitav, kas Venemaa käsib teil käituda lojuse kombel ja õõnestada oma enda rahva ees parlamendi usaldust või teete te seda ikkagi omaenda vabast tahtest ja talendist? Ilmselt on tõene viimane oletus. Sellisel juhul aga ärge tulge seletama, kuidas Eesti riiklike institutsioonide usalduskao ja kodanike kriitika taga on mingi müstiline Venemaa mõjutustegevus.
Ühtlasi meenutavad aga hääletused vana tõde, et saadikute mõõdupuuks pole mitte see jutt, mida nad avalikkuses ajavad, vaid tõehetk koidab siis, kui on vaja teha konkreetne otsus – kas vajutada rohelist või punast nuppu või unustada end kõige olulisemaks momendiks hoopis riigikogu WC-sse või puhvetisse.
Riigikogu superkolmapäev pakkus selles osas hulgaliselt huvitavat materjali. Mäletate veel, kuidas IRL-i fraktsiooni liige Kalle Muuli avaldas märtsikuises Postimehes arvamust, et Eesti peaks peatama pagulaste kvoodisüsteemis osalemise. EKRE eelnõu hääletusel, mis taotles sedasama, Muuli ei osalenud, nagu ka värske IRL-i esimees Seeder. Hääletuselt viilis kogu IRL. Muuli artikkel oli seega lihtsalt tühi jutt ja ei midagi muud.
Kui palju kordi on Reformierakonna Igor Gräzin avalikkuses võtnud sõna Rail Balticu vastu ning kutsunud üles inimesi isegi meeleavaldusele tulema? Rail Balticu leppe ratifitseerimise eelnõu hääletusel aga Igor Gräzin ei osalenud. Mõtlemapanev on see, et Rail Balticu lepingu teisele lugemisele saatmise poolt oli ka keskerakondlane Peeter Ernits ning IRL in corpore, teiste hulgas Helir-Valdor Seeder ja Priit Sibul. Hääletusest jooksis ühtlasi välja mitte ainult Gräzin, vaid peaaegu kogu Reformierakonna fraktsioon.
Kuidas kavatseb IRL vaadata näkku arvukatele kultuuriinimestele ja meie järeltulevatele põlvkondadele, kes peavad ägama Rail Balticu maksukoormuse all, jääb arusaamatuks. Suurepärane on aga vaadata, et vähemalt EKRE fraktsioon, kelle eestvõtmisel Rail Balticu diskussioon riigikogu suurde saali esimest korda üldse jõudis, ja Vabaerakond seisavad selgelt oma seisukohtade taga ka hääletuspuldi juures.
Seega, jälle on saanud kinnitust, et ainus asi, mida kodanik peaks poliitikute juures jälgima, on riigikogu stenogramm ja veelgi olulisemalt hääletustulemused. Kõik muu unustage ära, sest sellel pole mingit tähtsust. See on vaid tühi jutt ja vaimu närimine.