Äsja lõppenud Arvamusfestival näib olevat suhteliselt üheülbaline ja igav vasakpoolsete pidu, mis lähtub mitte tõetaotlusest, vaid avaliku arvamuse suunamisest dominantse ideoloogilise hoiaku toestamise ja kinnistamise poole, kirjutab Varro Vooglaid.
Kuivõrd arvamusfestivali korraldajad kutsuvad ürituse kodulehel osalenuid sündmuse kohta tagasisidet andma, siis panen kirja mõned tähelepanekud, mis kujunesid reedel Paides viibides ja esmakordselt oma silmaga festivali väisates.
Esiteks paistis silma, et festival kätkes palju mõnusat ajaveetmist ja lobisemist, ent üldjuhul oli puudu või tagaplaanil see, mis peaks moodustama arutelude keskme – nimelt tõsine taotlus jõuda tõe täielikuma äratundmiseni. Tähelepanuväärselt ei maini festivali alusena määratletud "hea arutelutava" tõetaotlust poole sõnagagi (just nagu ei mainita selles, et arutlejad peaks olema ettevalmistunud, teema suhtes kompetentsed ning et tuleks püsida oluliste teemade juures, neist kõrvale kaldumata). Tõsi, meie aja vaimuks oleva subjektivismi ja relativismi taustal pole see üllatav, ent sellegipoolest on arutelu, mille lähtekohaks pole ühine ja siiras pürgimus tõe poole, tühi ja lõppastmes mõttetu. Ühe või teise arvamuse suhtes on mõtet huvi tunda üksnes eeldusel, et kõnealune arvamus kas kätkeb tõde või vähemasti pürgib tõe poole, mitte ei peegelda lihtsalt kellegi subjektiivseid hinnanguid, muljeid, soove või unistusi. Igal juhul ei sünni tõde arutelude käigus, vaid seisab neist sõltumatuna – arutelud võivad vaid tõde taotleda ja sellele lähemale pürgida (st tõe osas selgust saada), ent sedagi üksnes eeldusel, et arutlejatel on vastav eesmärk.
Ühe või teise arvamuse suhtes on mõtet huvi tunda üksnes eeldusel, et kõnealune arvamus kas kätkeb tõde või vähemasti pürgib tõe poole, mitte ei peegelda lihtsalt kellegi subjektiivseid hinnanguid, muljeid, soove või unistusi.
Teiseks sai kinnitust, et Arvamusfestivali näol on peaasjalikult tegu vasakpoolsete peoga. Püüdsin festivali kava uurides täiesti siiralt leida midagi põnevat, ent teemade ja nende arutajate kombinatsioone hinnates oli tõesti raske huvipakkuvat tuvastada. Nii sai käidud ühe, teise ja kolmanda arutelu juures, ent kõikjal avanes sisuliselt sama pilt – erudeerituse, asjatundlikkuse, ettevalmistatuse ja tähelepanu köitva süvitsi minemise asemel valitses pealiskaudsus, ideoloogiline ühekülgsus ja laialivalguvus, mida pole kohatu nimetada laadakultuuriks tavapärasest mõnevõrra rafineeritumas vormis. Tähelepanuväärselt tõi reedesel päeval vist ainuke selgelt konservatiivse suunitlusega arutelu, kus osalesid Maarja Vaino, Hardo Pajula, Markus Järvi ja Peeter Espak, kohale hinnanguliselt tunduvalt suurema hulga kuulajaid kui pea kõik ülejäänud arutelud, mida nägin. Nii mõnigi seda arutelu jälginu, kes arutlejate seisukohti ei jaganud, nentis hiljem, et vähemasti oli arutelus festivali üldist ühetaolisust silmas pidades midagi eristuvat ja huvitavat. See pani mõtlema, et ilmselt polnud ma kaugeltki ainus, kel oli festivali ideoloogiliselt üheülbalises kliimas lihtsalt igav, hoolimata arutlejate püüdlusest mingite teravmeelsuste lausumisega kuulajaid lõbustada ja silma paista. Nii mõnigi kord sai näha pilti, mida iseloomustavad tabavalt Mihkel Muti sõnad: "Arvamusliputajal on keskne just isiklik rahuldus, tema tahab oma eriskummalise arvamusega silma torgata, nii et kõik kiljuksid uih ja aih."
Ilmselt polnud ma kaugeltki ainus, kel oli festivali ideoloogiliselt üheülbalises kliimas lihtsalt igav.
Kolmandaks tekkis eelnevat silmas pidades küsimus, milleks seda pidu üldse vaja on, kui pilt, mis sealt vastu vaatab, on sedavõrd mannetu. Kuigi ürituse korraldajate sõnul on Arvamusfestival mõeldud olema "kogu ühiskonda kaasav erinevatele poliitikatele avatud kohtumispaik, mille eesmärk on arendada arvamuskultuuri ja kodanikuharidust", siis reaalselt näib see toimivat pigem vasakpoolsete hoiakute võimendamise ja kinnitamise vahendina ehk Noam Chomsky väljendit kasutades kajakojana. Nõnda võib Chomsky selgitust silmas pidades olla Arvamusfestivali reaalne toime deklareeritule risti vastupidine: "Nutikas viis säilitada inimeste passiivsust ja kuulekust seisneb aktsepteeritavate arvamuste spektrumi kitsendamises, aga samal ajal selle spektrumi raames võimalikult elava arutelu võimaldamises ja soosimises". Just seda näib Arvamusfestival ühes peavoolumeediaga tegevat. Mõtlemapanev on tõdemus, et ei moraalsed ja religiooniga seonduvad probleemid, ent samuti paljud olulised kultuurilised, sotsiaalsed ja geopoliitilised probleemid ei olnud festivali aruteludes pea üldse kõne all, justkui neil polekski ühiskondlikku tähtsust.
Seetõttu võib endiselt kirjutada alla sõnadele, mille panin kirja juba 2014. aastal: "Arvamusfestival on saanud olulise koha protsessis, mida nimetatakse avaliku arvamuse fabritseerimiseks ehk sünteetiliseks kuvandi loomiseks sellest, kuidas meie riigis üks mõistlik inimene peaks mõtlema ja arvama. Anglo-ameerika poliit-tehnoloogiate mõisteaparaadi kohaselt nimetatakse seda protsessi "üksmeele tootmiseks" (manufacturing of consent). Noam Chomsky on mõtestanud kõnealuse fenomeni lahti massimeedia kontekstis, selgitades, kuidas see toimib tõhusa ja jõulise ideoloogilise mehhanismina, mis täidab poliitilis-ideoloogilise süsteemi propagandaga toestamise funktsiooni, levitades varjatud eeldusi ja neist lähtuvaid mõttemalle ning suunates inimesi oma erinevate vaadete tsenseerimisele, ilma, et selleks oleks tarvis väliselt nähtavat sundi."
"Nutikas viis säilitada inimeste passiivsust ja kuulekust seisneb aktsepteeritavate arvamuste spektrumi kitsendamises, aga samal ajal selle spektrumi raames võimalikult elava arutelu võimaldamises ja soosimises." – Noam Chomsky
Ilmselt vastaks korraldajad eelöeldule, et kriitikud on oodatud festivali oma panusega paremaks muutma. Ent pidades silmas, kuivõrd prevaleeriv on vasakliberaalne ideoloogiline dominant meedias, riiklikes struktuurides, erakondade seas ja riiklikult rahastatud võltskodanikeühendustes, kes on suutelised festivali programmi panustama, ei ole erilist lootust, et konservatiivse hoiakuga inimeste ja ühenduste suurema osaluse kaudu võiks tervikpilt oluliselt mitmekesisemaks muutuda.
Lõpetuseks veel üks tähelepanek. Nimelt ei õnnestunud mul Arvamusfestivali üle mõeldes leida vastust küsimusele sellest, kui palju kõnealuse ürituse korraldamine maksma läks ning kes ja milliste summade ulatuses seda rahastas. Festivali kodulehel on küll toodud välja toetajate nimekiri (kus esimestena mainitute seas seisavad Sorose Fond, Kodanikuühiskonna sihtkapital, Siseministeerium, Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament), ent see on ka kõik, mida eelarve ja sellesse panustajate kohta avalikkusele avaldatakse. Küsimus on iseenesest oluline, mitte ainult seetõttu, et oleks hea teada, kuhu ja kui palju maksumaksjate raha kulutatakse, vaid ka seetõttu, et kuigi Arvamusfestivalist luuakse kuvandit kui kodanikuühiskonna väljendusest, paistab see reaalselt olevat avaliku võimu poolt rahastatud ja selle ideoloogilist tellimust täitev ettevõtmine.
Eesti vajab hädasti reaalse, see tähendab kodanike endi algatusel ning nende poolt loodud ja rahastatud organiseerunud kodanikeühiskonna teket, mitte avaliku võimu poolt finantseeritud ja selle pilli järgi tantsivat võltskodanikeühiskonda, mis muu hulgas pärsib reaalse kodanikeühiskonna kujunemist, toimides viimase surrogaadina. Ent nagu paljudest muudest reaalsetest probleemidest, nii ka sellest minule teadaolevalt Arvamusfestivalil ei räägitud – ilmselt paljuski seepärast, et tegu on ideoloogiliselt aktsepteeritud teemade ringist väljapoole jääva küsimusega.