Jevgeni Ossinovski ja sotsiaalministeeriumi telgitaguste plaan laiendada võrdse kohtlemise seaduse kohaldusala tooks endaga kaasa muu hulgas homoseksuaalide majutamisest keelduvate ettevõtjate represseerimise ja kasvava surve kodanike südametunnistuse vabadusele, kirjutab Objektiivi toimetus juhtkirjas.
Sotsiaalministeerium on viimaste aastate jooksul näidanud korduvalt oma tegelikku palet. Hiljemalt Ossinovski-Tsahkna absurdihuumori ja ideoloogilise fanatismi vahel kõlkuvat soovahetusukaasi lugedes (millega taheti võimaldada igaühele soovahetust kuni kaks korda aastas) pidi konservatiivsemale kodanikule selgeks saama, et sotsiaalministeeriumi näol pole tegu tavalise ametkonnaga, vaid riigi, s.t maksumaksjate poolt ülal peetava pahemliberaalse mõttekoja ja sotsialistliku survegrupiga.
Et pilt oleks täielik, tasub meenutada, kuidas pikka aega sotsiaalministeeriumi ruumes võrdse kohtlemise volinikuna tegutsenud Mari-Liis Sepper tuli alles hiljuti kultuurilehes Sirp lagedale teesidega, mille kohaselt asetsevat rass ja sugu üksnes ideoloogide ja nende järgijate peas ning inimese sooline identiteet olevat hoolimata "üha jõulisemalt pealetungivast heterofašistlikust poliitsurutisest" igaühe vaba valiku küsimus.
Uue võrdse kohtlemise voliniku Liisa Pakosta arvukatest avantüüridest võib aga esile tuua seisukoha, et algklassitüdrukute seeliku kandmise kohustus Peetri põhikoolis pole ei vähem ega rohkem kui diskrimineeriv ning et Peetri kooli võib sellise iganenud jultumuse eest oodata suisa 10 000 euro suurune rahatrahv!
Eelpool on näitena toodud vaid mõned kirkamad vahejuhtumid viimasest ajast ning loetelu võiks täiendada kümnete ja sadade avalduste ja algatustega.
Seega pole ime, et sotsiaalministeerium jätkab truult oma liini ka võrdse kohtlemise seaduse muutmise eelnõuga. Jevgeni Ossinovski ja sotsiaalministeeriumi telgitaguste plaan laiendada võrdse kohtlemise seaduse kohaldusala tooks endaga kaasa muu hulgas homoseksuaalide majutamisest keelduvate turismitalu pidajate represseerimise ja kasvava surve kodanike südametunnistuse vabadusele.
Sotsiaalministeeriumi sammud annavad tunnistust selle ministeeriumi ja seda juhtivate sotside pidevast vajadusest edendada samm-sammult ideoloogilist diktatuuri laiendades riigi sekkumist sinna, mis peaks ideaalis olema iga kodaniku enda asi: elada oma südametunnistuse ja sügavamate veendumuste järgi.
Eelnõuga soovitakse laiendada diskrimineerimise keeldu nii, et diskrimineerimine sotsiaalteenuste saamisel, hariduses ning avalikkusele pakutavate kaupade ja teenuste osas, sealhulgas eluaseme saamisel, oleks keelatud mitte ainult senisel kolmel alusel (rahvus/etniline kuuluvus, rass ja nahavärvus), vaid ka vanuse, puude, usutunnistuse ja veendumuste ning nn seksuaalse sättumuse alusel.
Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks seisukohavõtus seisab:
"Võrdse kohtlemise seadusega määratletud diskrimineerimise keelu kohaldumisala niisugune laiendamine riivab otseselt paljude kristlaste, islamiusuliste, juutide ja teiste konservatiivsete hoiakutega inimeste usu-, veendumuste- ja südametunnistuse vabadust, luues olukorra, kus osalemine ühiskondlikes suhetes kooskõlas oma kõlbeliste tõekspidamistega võib karistusseadustiku §-i 152 (võrdõiguslikkuse rikkumine) kohaselt tuua kaasa väärteokaristuse rahatrahvi vormis (kuni 300 trahviühikut ehk praeguse trahviühiku määra kohaselt kuni 1200 eurot) või koguni kuriteokaristuse kuni üheaastase vangistuse näol."
Probleem tuleb eriliselt esile seal, kus üritatakse laiendada diskrimineerimise keeldu nn seksuaalse sättumuse alusel avalikkusele pakutavate kaupade ja teenuste, sh eluaseme saamise osas. "Seesugune regulatsioon on mitmetes lääneriikides tekitanud olukorra, mis riivab väga tõsiselt taoliste inimeste kõlbelisi tõekspidamisi, kes ei kiida homoseksuaalseid suhteid usulistel või kõlbelistel põhjustel heaks," tõdetakse SAPTK seisukohavõtus.
Juhtumeid, kus kristlased on sattunud nn homopulmas teenuste osutamisest või homoseksuaalide oma kodumajutuses võõrustamisest keeldudes ideoloogiliselt kallutatud ametiasutuste ja kohtusüsteemi hammasrataste vahele, on hulgi ning Objektiiv on nendest juhtumitest ka ülevaadet pakkunud.
Kuigi probleem on reaalne, vaikib sotsiaalministeeriumi seaduseelnõu seletuskiri selle täielikult maha. Taaskord saab kinnitust, et väide, mille kohaselt kooseluseadus ja võrdse kohtlemise seaduse muudatused ei mõjutaks ühiskonna enamust, on lihtsalt vale.
Sotsiaalministeeriumi sammud annavad tunnistust selle ministeeriumi ja seda juhtivate sotside pidevast vajadusest edendada samm-sammult ideoloogilist diktatuuri laiendades riigi sekkumist sinna, mis peaks ideaalis olema iga kodaniku enda asi: elada oma südametunnistuse ja sügavamate veendumuste järgi.
Igal juhul on ühemõtteliselt selge, et Eesti ühiskond kaugeneb päev-päevalt vaba ühiskonna ideaalist.
Fookuses: Ossinovski plaan laiendada võrdse kohtlemise seadust ründab südametunnistuse vabadust
Eesti Kirikute Nõukogu: võrdse kohtlemise seaduse muudatused pole kooskõlas põhiseadusega