Kasutades abordi õigustamiseks kasutusel olevaid väiteid kirjutab ajakiri Journal of Medical Ethics, et samadel kaalutlustel tuleks lubada tappa isegi tervena sündinud imikuid.
Raportis pealkirjaga "Sünnijärgne abort: miks peaks beebi elama?" (After-birth abortion: why should the baby live?) käiakse välja kõige väärastunum argument, mida üldse ette on võimalik kujutada, kirjutab TruNews.
Nimelt kasutavad autorid elupooldava liikumise poolt aastakümneid esiletoodud tõde ning õigustavad "sünnijärgset aborti" osaliselt sellega, et "imiku moraalne staatus on võrdne loote staatusega."
Kuid nende mõistes on nimetatud "moraalne staatus" null:
"Uuele isikule eksistentsi mittetagamine ei ole võrreldav kahjuga, mille põhjustaks eksisteeriva isiku surm. Põhjus on see, et erinevalt eksisteeriva isiku surmast ei takista uue isiku eksistentsi mittevõimaldamine kedagi viimast täide oma tulevasi eesmärke. Kuid see kaalutlus kätkeb endas palju tugevamat ideed, kui see, mille kohaselt tuleks eutaneerida ränkade puuetega lapsed. Kui vastsündinu surm ei ole tema suhtes ebaõige (või süüline; ingl. k. wrongful), kuna ta ei ole veel saanud kujundada välja eesmärke, mille elluviimisel teda takistataks, siis peaks olema lubatav praktiseerida sünnijärgset aborti ka tervete vastsündinute peal, võttes arvesse, et nad ei ole veel kujundanud välja ühtegi eesmärki."
Raportis kasutatakse sedasama argumenti, mis abordi jaoks kokku on klopsitud – nimelt et lapse sünd on vanemate jaoks "ebamugav" või teeb nende elud raskemaks – määramaks lapse ühiskondlikku väärtust ja moraalset staatust inimolendina. Ning et uus surma vorm kergemini seeditav oleks, tahetakse omistada sellele uus nimi:
"Oksüümoronist hoolimata teeme me ettepaneku nimetata seda praktikat "sünnijärgseks abordiks" ja mitte "infantitsiidiks", rõhutamaks seda, et tapetava indiviidi moraalne staatus on võrreldav loote (kellele sooritatakse "aborte" termini traditsioonilises mõistes) ning mitte lapse moraalse staatusega… Sellest tuleneb ka teine terminoloogiline eripära ehk vajadus nimetada toimingut "sünnijärgseks abordiks" ning mitte "eutanaasiaks", kuna valiku esmaseks kriteeriumiks ei ole ilmtingimata surija parimad huvid, vastupidiselt eutanaasiale."
Olles pannud paika erisuse "potentsiaalsete inimeste" ja "tegelike inimeste" vahel – kusjuures viimaste moraalne staatus on oluliselt tugevam –, läheb raport isegi niikaugele, et esitab vastuväite esimeste adopteerimise võimalusele:
"Sellest perspektiivist tulenevalt, võttes arvesse asjassepuutuvate tegelike inimeste huve… peab mõtlema ka ema huvidele, kes võiks kannatada psühholoogilise stressi all, andes oma lapse ära adopteerimiseks. Teadaolevalt kannatavad sünnitanud emad sageli tõsiste psühholoogiliste probleemide all, tulenevalt võimetusest kirjeldada oma kaotust ning tulla toime oma leinaga. On tõsi, et lein ja kaotuse tunne võivad kaasneda nii abordi kui sünnijärgse abordi kui ka lapsendamisega – kuid me ei tohi eeldada, et viimane on sünnitanud ema jaoks vähem traumaatiline."
Raportis jõutakse järeldusele, et sageli on parim valik "abort varajases staadiumis", kuid sünnijärgset aborti tuleks pidada moraalselt võrdväärseks. Autorid ei soovita kõnealuste "protseduuride" jaoks vanuselist piirangut ning ütlevad, et selle suhtes oleks parem oodata neuroloogide ja psühholoogide hinnangut.