Ideoloogilistest krampidest tõmblev ühiskond ei ole võimeline lahendama rahvastikuprobleemi – madalat sündimust ja selle ületamist. Seda tõestas riigikogu konverentsisaalis toimunud avalik arutelu, mille eesmärgiks on uue aasta veebruariks valmis saada uued rahvastikupoliitika alused aastateks 2018–2035. Rahvastikuprobleemi analüüsivad Varro Vooglaid ja Markus Järvi seekordses Objektiivi saates "Fookuses".
Objektiivi saates "Fookuses" kommenteerivad Markus Järvi ja Varro Vooglaid eelmise nädala alguses toimunud riigikogu rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni avalikku istungit, mille raames üritatatakse uue aasta veebruariks kiiruga valmis saada uued rahvastikupoliitika alused aastateks 2018–2035.
Rahvastikuprobleemi määratlemine on komisjoni töös jäänud aga puudulikule tasemele, keskendudes paljuski sisserändele, mis ei võta arvesse Eesti põhiseaduse preambulas määratletud Eesti riigi eesmärke, mille normatiivseks aluseks on teatavasti eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade.
"Muljed arutelust arutelust on magedad," tõdeb Varro Vooglaid. "Pilt on kurb ja pole vähimatki lootust, et sellise kvaliteediga arutelust võiks sündida üldse mingigi adekvaatne nägemus rahvastikuprobleemist, rääkimata selle põhjustest ja sellega seonduvalt ka probleemi lahendustest."
"Mulle tundub, et antud komisjon pole suutnud rahvastikuprobleemi üleüldse probleemina käsitleda. Meil tuleb sõnastada kohe saate alguses, et millest me Eesti vabariigis, kus lapsi sünnib üha vähem ja inimesi jääb vähemaks, ikkagi räägime: me räägime sündimuse probleemist, me räägime sellest, et siin riigis ei sünni eestlastele piisavalt lapsi, et rahvastikku taastoota. Sündimus on madal. Selleks, et rahvastik suudaks ennast säilitada, rääkimata kasvamisest, peaks sündimus olema kõvasti kõrgem," märgib Markus Järvi.
Varro Vooglaidi arvates kumab aruteludest läbi leppimine madala sündimuse ja "kestva kahanemisega". "Ideest, et sündimus võiks kasvada ja jõuda rahvastiku taastootmise tasemele või üle selle, on aruteludes peaaegu et loobutud. Järele jääb võimalus vaadata immigratsiooni poole," kirjeldab Vooglaid arutelus valitsenud meeleolu.
Millised on aga sündivuse kasvu kultuurilised ja moraalsed eeldused, millest eelpool mainitud aruteludes keeldutakse varmalt rääkimast? Millist kultuurilist murrangut nõuab sündimuse tõstmine ja selle aluseks oleva perekonnakultuuri ülesehitamine?
Juttu tuleb sündimata laste tapmisest, perekonnakultuuri olulisusest ja moraalse murrangu hädavajalikkusest. Kui soovitakse rahvastikuprobleemi lahenduseni jõuda, tuleb selle hädavajaliku eeldusena sündimata laste tapmisele lõpp teha ning truu perekonnaideaal taas üles ehitada.
Kuulake ja vaadake lisa videost!
Nädalakommentaar: perekonnale pühendunud ema on riigi aukodanik