Mõtelgem tõsiselt, kes me oleme ja mida meil vaja on selleks, et olla siin maailmas õnnelik. Me oleme üks rahvas, ja meil on tegelikult ühesugused vajadused ja eesmärgid. Me oleme üksteisest sõltuvad. Me istume ühes paadis. Igaühe tegevus mõjutab ka teisi. Hoidkem kokku, pidagem üksteisest lugu, arutleb Objektiivi kolumnist Malle Pärn.
Eelmisel aastal näitas päike meile ennast üsna harva. Isegi siis, kui hommikul oli taevas selge ja sinine, triivisid keskpäeval kohale hallid pilved ja peitsid päikese meie eest ära. Ja pilved, need tulid miskipärast ikka lääne poolt.
Kas pole taevas meie kohal aina pilves sellepärast, et me oleme liialt saastanud oma vaimset atmosfääri? Iga väikse asja pärast tõstame kisa ja läheme omavahel tülli. Moodustame üksteisele vastanduvad sõjasalgad.
Oleme saatnud universumi avarusse nii palju segadust ja isekust, mõistmatust ja üksteise halvustamist, et sellest kõigest on moodustunud pilved, mis varjavad meie eest päikese.
Kui võtaks õige aja maha? Vaataks tagasi, püüaks analüüsida meie olukorda. Kainelt, sügavuti, võimalikult objektiivselt. Justnagu kõrvalt vaadates. Raputaks peast välja kõik sinna kogunenud hoiakud ja hinnangud, alustaks päris algusest.
Millest see agressiivne hüsteeria alguse sai? Kes viskas esimese kivi?
Meil on tekitatud uus termin: "vihakõne". Heakene küll, vaatame sedagi objektiivselt. Vihakõne peaks tõesti olema taunitav. Vihane inimene ju ei suuda reaalsust objektiivselt hinnata. Ega ennast vaos hoida. Viha viib vägivallale.
Ent mis on vihakõne? Vihakõne on kaasinimese alusetu ja pahatahtlik halvustamine. Järelikult: mingi ebasobiva, teenimatu, pejoratiivse sisuga sildi pealekleepimine kaasinimesele, oponendile, on vihakõne, ja see võiks tõesti olla keelatud. Otsene sõimamine on vihakõne. Kaine ja terve mõistusega inimene ei hakka teist sõimama ega sildistama, kui ta temaga nõus ei ole. Ta vastab temale ratsionaalsete argumentidega. Ilma isiklikku emotsionaalset hinnangut andmata. Tõde peaks tulema välja mõttevahetuses, ja olema nähtav nendele, kes viitsivad ja tahavad kaasa mõtelda.
Iga rünnak tekitab vasturünnaku. Kes tahab olla salliv ja sõbralik, see peabki olema salliv ja sõbralik, aga kellegi ründamine ja halvustamine EI OLE salliv ja sõbralik.
Lepime sellega, et inimesi on kaht liiki: trafaretselt võiks neid nimetada liberaalideks ja konservatiivideks. Liberaalid ründavad konservatiive ja konservatiivid ründavad liberaale, sest nad on vastandid, nad ei saa üksteisest aru, nad ei saa rahus elada ühtmoodi mudelis.
Kui meil ei ole võimalik üksteist kindlalt veenda, et üks neist on hea ja õige ja teine on halb ja vale, siis leppigem ometi sellega. Siis saab kõikidel olema ainult kaks võimalust, mida valida: kas konservatiiv või liberaal, ja edasised kirevad ja arvukad valikud seisavad ees ainult liberaalidel. Ja OMAVAHEL võivad need liberaalid siis nimetada üksteist ükskõik milliste nimedega, aga teiste jaoks on ta lihtsalt üldnimetusega "liberaal". Nad võivad omavahel sõlmida ükskõik milliseid lepinguid, aga muu, aeglaselt arenev maailm elab vanas heas sajandite jooksul äraproovitud tagurlikus maailmas rahulikult edasi. Olgu liberaal rahul sellega, et ta on täiesti eriline isend selles maailmas, keda tavaline inimene ei suuda mõista.
Mida vihasemad lahingud, seda äärmuslikumaks muutuvad sõjaväed. Ometi tuleb tunnistada, et kogu selle sõja on algatanud järjest äärmuslikumaks muutuvad teatavat progressi ihalevad revolutsioonilised LIBERAALID, mitte konservatiivid. Konservatiivid ei taha kardinaalselt muuta ühiskonnakorraldust, ei taha vägivaldselt ellu rakendada, kõigile peale suruda OMA nägemust, nii-öelda uut teaduslikku lähenemist inimese anatoomiale ja psühhiaatriale. Nad hoiavad ohjadest perutama kippuvat hobust.
Ütleme siis, emotsionaalsetele liberaalidele rahustuseks, et nemad on progressiivsed ja uuendusmeelsed, ja need, kes kiiretele uuendustele vastu hakkavad, on aeglasema arenguga. Aga – neid ei saa VÄGISI, väevõimuga sundida kiiremini arenema. Suhtuge neisse nagu põlluviljasse, mis vajab kasvamiseks aega. Või nagu tõrksasse ja isemeelsesse lapsesse, kes ei ole nõus ilma mõtlemata teie käske täitma, ta peab neid käske mõistma ja need OMA südame ja mõistusega vastu võtma.
Kui te nad lihtsalt sunnite elama teie reeglite järgi, siis te annate tegelikult neile alla. See ei ole teie võit, vaid kaotus. Nad ju ei muuda meelt ja oma suhtumisi, sunni korral teevad nad näo, nagu oleks see teie uus maailm neile vastuvõetav, tegelikult nad irvitavad selle üle.
Sest nad ei suuda seda mõista ja see tundub neile hullumeelsusena.
Selgitage mõistuslikult, tõestage, uurige sügavuti neid progressiivseid teooriaid, mida te tahate kõigile peale suruda. Tõsiselt uurides seda, mida te propageerite – ehk muudate isegi meelt? Ehk ei olegi vaja seda ühiskonda nii äkki ja nii kardinaalselt ja nii üheülbaliselt ümber teha?
Vastuhakkajate sõimamine ja sildistamine viib teid ainult sõtta, sest igaüks, kes tunneb, et talle on peale kleebitud ülekohtuselt VALE silt, hakkab teile vastu. Iga kivi, mille viskate, lendab teile tagasi.
Salliv ja sõbralik Eesti – palun, vähemalt püüdke oma nime õigustada. Praegu tundub, et just teie olete need äärmuslased ja natsid. Aina räägite, et konservatiiv ei tohi oma maailmakorraldust teile peale suruda, aga ise surute ju enda oma veel agressiivsemalt, kuna teie poolel on ka ametlikud võimu- ja repressiivorganid.
Kui sallivus on meil uus euroopalik väärtus, siis olgu ta MÕLEMAPOOLNE, näidake ometi eeskuju neile pikkade juhtmetega konservatiivsetele tagurlastele.
Tegelikult on meie maailm ikka väga sassi läinud. Poliitikas, näiteks, on ju hoopis konservatiivid need uuendusmeelsed, kes tahavad muuta tiigistunud, mugavusse uppunud poliitilist atmosfääri, tahavad suunata poliitikud rahvast teenima, nii nagu see teooria järgi peakski olema. Liberaalid, kes on kaua olnud võimul, kes on endale kindlustanud kõrged ja kasulikud istekohad, tahavad neid iga hinna eest säilitada.
Konservatiivid on toonud poliitilisele parnassile UUE nähtuse: nad räägivad seda, mida nad mõtlevad, ja lubavad seda, mida tõesti teha kavatsevad. Liberaalid vastavad sellele täiesti klassikalise sallimatusega. Nemad tahavad elada oma mudelis, ärgu see tüütu rahvas neid segagu.
Viga ei ole poliitilises kultuuris, üldse tasuks tänapäeval selle kultuuri nimetamisega olla ettevaatlik, sest kultuur on kaotanud oma esindusliku tähenduse. Kultuurne käitumine ei ole enam väärtus ega väärikas. Teatris võidakse vaataja roppuste või poriga üle valada, kultuurileht avaldab roppusi kunsti nime all, kaasaegseid raamatuid ei julge enam lugeda. Kogu kultuur on allakäinud, mida kujutab endast siis poliitiline kultuur? Kus on kultuuri piirid? Miks ei tohi konservatiiv öelda välja seda, mida ta mõtleb, kui liberaalist välisminister (kes peaks nagu eriliselt etiketti teadma ja jälgima) tohib konservatiivi otsesõnu ja labaselt karu tagumikku saata?
Niisiis, mitte poliitilises kultuuris pole meil probleem, vaid selles, et poliitikud on läinud üliemotsionaalseks. Isiklikuks. Kohati lausa hüsteeriliseks. See võitlus on eksistentsiaalne ja tagasipööre pole enam võimalik. Leppigem sellega, et poliitikas tohib kasutada ka otseütlemisi, kui need on õigustatud. Piiriks peaks olema sündsustunne, ropendamine ja põhjendamatu üksteise sõimamine tuleks küll meie kõigi kõnepruugist välja jätta.
Tunnistagem, et meie teravakeelsed konservatiivid on teinud ka liberaalidele suure teene: nad on nad varjusurmast üles äratanud ja vähemalt mõtlema sundinud. Kui nad oma kaitseseisundist välja rabeleksid ja terve mõistuse häält kuulama hakkaksid, siis võiks meie elu hakata paremuse poole liikuma.
Lõpetuseks: alustagem iseendast, mõtelgem tõsiselt, kes me oleme ja mida meil vaja on selleks, et olla siin maailmas õnnelik. Me oleme üks rahvas, ja meil on tegelikult ühesugused vajadused ja eesmärgid. Me oleme üksteisest sõltuvad. Me istume ühes paadis. Igaühe tegevus mõjutab ka teisi.
Hoidkem kokku, pidagem üksteisest lugu.