Illustratsioon: Bigstockphoto.com

Itaalias nurjati "populistide" kokku pandud valitsuse võimule pääsemine, vähemalt sellel katsel. Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja hinnangul teenib Itaalia president nagu alati Itaalia kodanike huve, mis tema sõnul juhtumisi toetavad tugevat ELi. Sellest, et Impeerium andis järjekordse vastulöögi, kirjutab Veiko Vihuri.

Mulle jäi hiljuti silma tviit, kus võrreldi Itaalia uue valitsuse moodustamise läbikukutamist sellega, kui USA-s oleks presidendiks (s.t administratsiooni ehk valitsuse juhiks) kuulutatud valimised võitnud Donald Trumpi asemel Hillary Clinton. Jah, Trump võitis, aga mis sellest – Hillary esindab õigeid vaateid, ta on "usaldusväärne" ja temast saab president, sest nii on kõigile kõige parem.

Peavoolumeedias vasakpopulistlikuks tituleeritud Viie Tähe Liikumine ja paremäärmuslikuks manatud Liiga pälvisid Itaalia valijate toetuse. Ent valitsust neil moodustada ei lastud, sest Itaalia president Sergio Mattarella torpedeeris euroskeptikust rahandusministri kandidaadi ning nimetas uueks peaministri kandidaadiks globalisti Rahvusvahelisest Valuutafondist. Detailides on asi mitmetahulisem, ent tulemus on just selline – valimised võitnud euroskeptilised ja "populistlikud" liikumised mängiti hetkel auti.

Kas Euroopa Komisjon, see demokraatia vahikoer ja rahvaste vabaduse valvur, on marus, ähvardab tõsiste tagajärgedega ja algatab Itaalia demokraatia seisukorra asjus uurimise? Kas Euroopa parlament – meie ajastu progressiivse inimkonna kollektiivne au, mõistus ja südametunnistus – mõistab valijate tahte eiramise otsustavalt hukka?

Muidugi mitte. EL ise on "populistliku ohu" tõrjumise taga. ELi (täpsemalt küll Euroopa Komisjoni) itaallasest "välisminister", vasakpoolne poliitik Federica Mogherini ütles, et on "täiesti kindel, et Itaalia institutsioonid ja vabariigi president teenivad nagu alati Itaalia kodanike huve, mis juhtumisi toetavad tugevat ELi." Nii ütleski.

Brexit sai brittidelt heakskiidu ja USA-s osutus Trump valituks, ent sellega on üllatusmoment läbi ning Impeerium – kasutagem seda nimetust siinkohal teatavas sümboolses tähenduses – on nõuks võtnud kõik järgmised ohud otsustavalt tõrjuda. Seni paljuski edukalt. Austrias õnnestus (osaliselt – presidendi, kuid mitte valitsuse osas), Hollandis õnnestus (Geert Wildersi edu polnud piisav), Prantsusmaal õnnestus (Macroni võit Le Peni üle), Saksamaal õnnestus (Mutti Merkel on endiselt kantsler), nüüd näib, et ka Itaalias… Tõsi, Kesk- ja Ida-Euroopas esineb mõningaid probleeme.

Viktor Orbán ja Fidesz Ungaris või Õigus ja Õiglus Poolas – kas nemad ei teeni siis oma rahva huve? Rahva, kes ei soovi ei Brüsseli diktaati ega valedega peale surutud massilist immigratsiooni Aafrikast ja Lähis-Idast?

Tuleb välja, et demokraatiat saavad ohustada vaid "populistid", "äärmuslased", "natsionalistid" jms tegelased, kes ei hooli valitseva eliidi targast, vastutustundlikust, humaansest ja edumeelsest poliitikast.

Demokraatia põhimõtete rikkumist võib ette heita Brüsseli (ja selle taga seisvate jõudude) seisukohalt tülikatele riikidele nagu näiteks mainitud "illiberaalsed" Poola ja Ungari. Nende survestamiseks võidakse algatada mitmesuguseid menetlusi ning liberaalse demokraatia murenemisest ja autoritaarsuse tõusust räägitakse murelikul toonil meedias. See, kui globalistid silmagi pilgutamata demokraatiast üle sõidavad, kvalifitseerub aga kodanike "tõeliste huvide" järgimisena.

Kuid üks on selge. Impeerium ei suuda anda vastulööke lõpmatuseni. Uusi kriise on üha raskem ohjata. Mida enam globalistlik ladvik rahvastest kaugeneb ja oma ideoloogiliste projektide käigushoidmise ja elluviimise nimel valijate tahtest üle sõidab, seda jõulisemalt "ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja". Millised stsenaariumid võiksid siis kõne alla tulla, on juba teine teema.

Ja Itaaliaski pole poliitilised arengud kaugeltki lõppenud.

Päisefoto: Bigstockphoto.com

IMF Itaaliat tüürima?

Martin Helme: Itaalias toimus sisuliselt riigipööre

Sabotaaž? Itaalia president blokeeris valmiva valitsuse