Suurem avatus konservatiivse mõtte väljaütlejatele oleks sõnavabadusliku väärikuse kõrval kasulik ka liberaalidele endile, kirjutab Lennart Käämer.
"Ei pea võimalikuks teemat kommenteerida. Objektiiv pole ajakirjandus, vaid propaganda."
Sellise lakoonilise vastuse andis Koit Pikaro reedel Objektiivile. Palusin vaid kommenteerida pentsikust, et KAPO ja välisluureameti üle järelevalvet teostavat parlamendi komisjoni juhib KAPO enda eelmine peadirektor Raivo Aeg.
Iseenesest on toimetus on seda tüüpi vastustega harjunud. Veel enam pööratakse pea lihtsalt ära. Sama küsimus läks teele kõikidele Eesti suurematele erakondadele – vaid Martin Helme andis vastuse. Sotsid ütlesid otse, et ei soovi Objektiiviga tegemist teha. Teised vaikivad. Või meenutagem Eesti 200 juhi Kristina Kallase üleolevat põlgust "Varro Vooglaiu kamba" suhtes.
Olgu toodud kolmaski näide ühe tuntud Eesti ettevõtja üleeelmisel nädalal antud selgituse kujul, miks ta oma nime Objektiiviga siduda ei soovi.
"Olen eile-täna pidanud vastama juba õige mitmel korral erinevate inimeste küsimustele, et ma ei ole seotud Varro Vooglaiu maailmavaadetega. Isegi kui minu kommentaar on puhtalt majanduslik. Kahjuks suurt osa Eesti inimesi antud selgitus ei huvita ja tõmmatakse meelevaldne paralleel Objektiivi asutajate ja minu ja mu esindatud organisatsioonide maailmavaadete vahele. Selline kuvand on otseses vastuolus maailmavaatega, mida ma esindan. Saan kommentaare anda vaid liberaalsetele või apoliitilistele meediakanalitele."
Viimane otsekohene ausus on ühest küljest meeldiv ja väärikaski. Samas üldpilti kaedes on asi päris kole. Esindades teadlikult konservatiivset platvormi, ei saa Objektiivile kuidagi ette heita konserveeritud suletust ühiskonna suhtes. Nagu tõestavad ülalviidatud toimetusepoolsed pöördumised. Katoliiklikud juured on Eesti kontekstis küll eksootilised, kuid piisavalt lai ja päevapoliitiline teemadering kõnetab ka mitte ainult "usuhulle".
Pidalitõbise sündroom viib paratamatult siseeksiili. Allasurutud võimekus ja ühiskonnas kasvav janu peavoolu poolt tõrjutud ideede ja suundumuste vastu kasvatab jällegi tõsikindlust oma tegevuse osas. Kas seda sümbioosi Hr. Pikaro "propaganda" all silmas peabki?
Lõpetuseks julgen arvata, et suurem avatus konservatiivse mõtte väljaütlejatele on sõnavabadusliku väärikuse kõrval liberaalidele kasulik ka nende eesmärke silmas pidades.
Näiteks EKRE toetuse muljetavaldava tõusu taga on oma osa nende väljuhäälsel vastandumisel, mis on andnud veidrikurenomee ning tõrjutuse. Valimiste eel saab sellest aga värskus sumbuurses ja loosunglikus poliitkongis. Tõestuseks üha erksamalt terendav koalitsioonikoht järgmises valitsuses.