Ristisõdadest rääkides oleme millegi pärast unustanud, et nendele eelnes 400 aastat islami vägivaldset pealetungi, mis juba aastal 732 jõudis Prantsusmaa südamesse, tõdeb Markus Järvi nädalakommentaaris.
Islami ja kristliku Euroopa suhetest rääkides tavatsetakse varem või hiljem esile tõsta ristisõjad.
Üldine narratiiv on kokkuvõtlikult selline: Lääne-Euroopa verejanulised kristlased hakkasid ühel päeval lihtsalt heast peast sõjaväge koguma, et rünnata Jeruusalemmas rahulikult elanud moslemeid, peale seda kui aastal 1095 Clermont'i kirikukogul esitab salakaval ja võimujanuline paavst Urbanus II oma kuulsa üleskutse, millest saab ristisõdade moto "Deus vult!" ehk Jumal tahab seda.
Heatahtlikumad ajaloolased kõnelevad aga rahvastikukasvust ja sotsioökonoomilisest survest, mis pidi saama endale adekvaatse väljundi.
Ent väga vähe, kui üldse, räägitakse meile sellest, et Lõuna- ja Lääne-Euroopa oli ristisõdadele eelnenud sajandite vältel olnud juba aastasadu pideva ja vägivaldse islami invasiooni all.
Selles kontekstis ilmnevad ristisõjad Euroopa organiseerimatuse ja killustatuse tõttu sajandeid, täpsemalt öeldes 400 aastat, hilinenud reaktsioonina islami brutaalsele pealetungile. Islami vallutussõdadest alates sai kristlik Euroopa tunda sellega kaasnevaid tagajärgi – ja mitte üksnes kristlik Euroopa, vaid kristlik maailm tervikuna.
Me ei saa unustada, et enne islami pealetungi seitsmenda sajandi esimesel poolel oli Põhja-Aafrikas, praeguses Türgis, Süürias, osas Araabiast ja Pühal Maal, mis kuulus Bütsantsi haldusalasse valdav kristlik regioon.
Põhja-Aafrika metropol oli Aleksandria, üks vanimaid piiskopkondi, mille rajas pärimuse järgi püha Peetruse õpilane, evangelist Markus. Aleksandria teoloogiline koolkond oli üks olulisemaid ja tähtsamaid esimestel sajanditel ning sealt pärinesid suured kirikuisad, nagu Clemens, Origenes ja Athanasius, nagu ka mõned tuntud hereetikud, kellest kuulsaim on ilmselt Arius. Lääne mõtte suurkuju püha Augustinus oli Hippo piiskop. Hippo asub tänapäeva Alžeerias.
Süüria ja Kaldea ehk tänapäeva Iraagi kristlik pärand on üks vanimaid, olles üle elanud isegi 1400-aastase islami invasiooni. Alles 21. sajandil, kui maailmapolitsei USA hakkas Bushi ja Obama poliitikaga destabiliseerima ja kõigutama Lähis-Ida õrna tasakaalu, on Kaldea kristlased ISIS-e toimel peaaegu suudetud välja suretada. See on muuseas jälle üks teema, millest lihtsalt ei räägita.
Ühesõnaga, tulles teema juurde tagasi, suutis islam hävitada pea täielikult sadu aastaid kestnud kristliku tsivilisatsiooni Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas ning tungis kaheksandal sajandil juba otsustavalt Lääne-Euroopa südamaa suunas.
Mõned episoodid on sellest üldsusele tuttavamad kui teised. Teame, et 8. sajandi esimestel kümnenditel vallutati Ibeeria poolsaar peaaegu täielikult. Objektiivis on ilmunud Oriana Fallaci kiirkursus islami suhetest Euroopaga, kust loeme:
"721. aastal suundusid moslemid Hispaaniast Prantsusmaale. Andaluusia kuberneri Abd al-Rahmani eestvedamisel tapsid nad ettejuhtuvad mehed ning viisid orjusse kõik naised ja lapsed. Liikudes edasi põhja poole mõrvasid nad kõik mungad ja nunnad teel ettesattunud kloostrites. Lyonis ja Dijonis röövisid nad paljaks absoluutselt kõik kirikud."
Aastal 725 tungisid islami väed juba frankide alale. Invasiooni suutsid Karl Marteli poolt juhatatud franki väed peatada alles Tours'i lahingus 10. oktoobril 732. Islami vallutusväed oli jõudnud tänapäeva Prantsusmaa südamesse.
Ent sellega varakeskaegse Euroopa võitlus islamiga loomulikult ei piirdunud. Kes teist on kuulnud Rooma rüüstamisest aastal 846, kui Sitsiilias kanda kinnitanud moslemid vallutasid Ostia, Rooma sadama, ja tungisid linna, rüüstates selle täielikult? Muuhulgas sai tõsiselt kannatada ka püha Peetruse basiilika, kust varastati väärtuslikud liturgilised esemed, basiilika aga purustati. Sama juhtus ka püha Pauluse basiilikaga.
Rüüstamine oli nii tõsiseks häirekellaks kiriku juhtkonnale, et paavst Leo IV ehitas järgnevatel aastatel Vatikanile ümber müüri, mis tänapäevani kannab tema nime – le mura leoniane, nagu see kõlab itaalia keeles.
Just selle müüri pärast tögas president Donald Trump praegust paavsti, kes on töötanud vastu USA piirimüürile, kuid ise elab Vatikanis, mida ümbritsevad üle tuhande aasta tagused kaitserajatised, mis ehitati eelkõige saratseenide röövretkede vastu.
Samal ajal kui saratseenid rüüstasid Roomat ja maksustasid hiigelsummaga ametisolevat paavsti, kannatas kogu Itaalia rannik moslemipiraatide lakkamatute rünnakute all, mis viidi täide varjamatu brutaalsusega. Sellest, mida pidi islami invasiooni riskipiirkondades üle elama üks keskmine varakeskaegne nunn, võite lugeda arvukaid kirjeldusi tolleaegsetest kroonikatest.
Hiljuti tõlkis aga Roland Tõnisson Objektiivi artikli, mis valgustab veel ühte suhteliselt vähe tuntud tahku islami invasioonist. 10. sajandil kontrollisid moslemid ka lõike Alpi mäestikust ning hävitasid Põhja-Itaalias ja Lõuna-Prantsusmaal peaaegu sajandi jooksul linnu ja kloostreid. Alles 973 lõid itaallased ja provanssaalid moslemeid Tourtour'i lahingus ning lõpetasid aastakümneid kestnud terrori.
Samal ajal kui moslemite all kannatasid endise Lääne-Rooma alad, oli ka Bütsants alatasa lahingutes ja piiramistes moslemite poolt. Esimest korda ründasid moslemid Konstantinoopolit juba 668. aastal ja piirasid seda koguni viis aastat.
Niisiis, tulles Clermont'i kirikukogu juurde tagasi ja üritades mõista, mida paavst Urbanus II üleüldse teeb, kui ta kutsub ainsa üle-euroopaliku autoriteedina sõjamehi koonduma ja Jeruusalemma moslemitest vabastama, tuleb selleks tunda islami invasiooni ajalugu Euroopasse ning saada aru, millises ajaloolises kontekstis hüüd "Deus vult!" üldse kõlab.
Eelnev ajalugu pole ainus ja piisav kontekst mõistmaks ristisõdade fenomeni, ent ilma selle tundmiseta pole ristisõdadest üleüldse võimalik aru saada. Vähemalt osaliselt on ristisõdade puhul tegu Euroopa pikka aega veninud kaitsereaktsiooniga pideva islami pealetungi vastu.
Mida on meil Euroopa ajaloost ja selle kannatusrohketest peatükkidest õppida täna? Selle jätan juba teile endile mõtisklemiseks ja arutlemiseks.