Varro Vooglaid toob esile vastuolu, et looduses esinevate koorumata linnupoegade hävitamise eest on riik näinud ette trahvi kuni 600 eurot, samal ajal kui tuhandete veel sündimata inimlaste tahtlikule tapmisele maksab valitsus peale – olgugi et riigivõimul on põhiseaduslik kohustus kaitsta sündimata laste õiguste elule.
Mõne päeva eest vaatasin konservatiivse haridusliku kanali PragerU poolt välja toodud videot, milles toodi esile USA noorema põlvkonna seas laialt levinud mõistusevastased ideoloogilised hoiakud.
Nimelt paluti noortel naistel kõigepealt allkirjastada petitsioon koorumata kotkapoegade kaitsmiseks, millele anti entusiastlikult oma toetus. Kui seejärel paluti allkirjastada ka petitsioon veel sündimata laste kaitseks, põrkusid noored aga tagasi ja ütlesid, et seda nad küll ei tee, kuna nende arvates peab igaühel olema vabadus otsustada ise abordi tegemise üle.
Ehk teisisõnu on inimesed rohkem mures linnupoegade kui inimlaste tapmise pärast, pidades esimest täiesti lubamatuks, teist aga mitte ainult lubatavaks, vaid lausa inimõiguseks.
Ilmselt ei tea paljud, et sarnane olukord eksisteerib ka Eestis kehtivate seaduste tasandil.
Nimelt on looduskaitseseaduse paragrahvis 74_4 lõige 1 sätestatud, et looduslikult esinevate lindude pesade ja munade tahtliku hävitamise ja kahjustamise või pesade kõrvaldamise eest karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut ehk kuni 600 eurot.
Seevastu inimlaste sünnieelne tapmine on mitte ainult seadustega lubatud, vaid sellele maksab valitsus veel heldelt peale, tasudes vähemalt kaks kolmandikku iga seaduslikult teostatud abordi kuludest.
Vastav regulatsioon on kätketud ühelt poolt raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduses, mis tabab seadusliku võimaluse aborti teha, ja teiselt poolt Vabariigi Valitsuse määruses pealkirjaga "Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelu", millega on tagatud riigi rahaline toetus sündimata laste tahtlikuks tapmiseks – ligi 300 eurot kirurgilise abordi ja rohkem kui 150 eurot medikamentoosse abordi puhul.
Ehk kokkuvõtlikult öeldes on koorumata linnupoegadele tagatud Eestis tunduvalt suuremad õigused kui veel sündimata lastele – esimeste tahtlik tapmine on karistuse ähvardusel ilma eranditeta keelatud, teiste tahtlikuks tapmiseks on aga nähtud ette päris avarad võimalused ja ka valitsuse poolne rahaline toetus.
Niisugune mõistusevastane olukord vältab juba aastaid, ilma et sellest avalikus arutelus räägitaks. Probleemi ei nähta hoolimata sellest, et meie ühiskond on väidetavalt rajatud austusele inimõiguste vastu, mille üheks keskseks alustalaks peaks olema tõdemus, et inimene on põhimõtteliselt väärtuslikum olend kui loomad ja linnud ning väärib seega erilisi õigusi ja erilist kaitset.
Veelgi absurdsem on olukord pidades silmas tõsiasja, et juba 2002. aastal avaldatud õiguskantsleri ametlikus arvamuses toonitatud põhimõtete kohaselt kohustab põhiseadus riigivõimu tagama lastele ka sünnieelselt tõhusa eluõiguse kaitse ja hoiduma nende eluõigusse sekkumast.
Selleks, et tõlgendada valitsuse poolt aastast aastasse tuhandete laste sünnieelse tapmise heldet riiklikku rahastamist kooskõlas olevana riigi kohustusega kaitsta sündimata laste peamist inimõigust ehk õigust elule, ei piisa vähemast kui raskelt haigest fantaasiast.
Lootust, et neis asjus võiks saabuda mingigi muutus mõistuspärasema asjade korralduse suunas, paraku silmapiiril ei ole. Nagu teada, jäi ka laste sünnieelse tapmise riikliku rahastamise lõpetamine ennekõike Keskerakonna tugeva vastuseisu tõttu koalitsioonileppest välja ja isegi rahvastikuküsimuste eest vastutav Isamaa minister on otse välja öelnud, et valitsus peaks tema arvates ka edaspidi aborte rahastama.
Fookuses: sündimata inimese tapmine pole mitte kunagi pseudoteema