Ameerika Ühendriikidel pole pärast 2018. aasta 29. juulit olnud Eestis suursaadikut. Septembri viimasel päeval teatas USA president Donald Trump, et tal on kavas nimetada USA täievoliliseks suursaadikuks Eestisse William Ellison Grayson. Kuigi Grayson on olnud riigiteenistuses Obama ajal, paistab siiski tegemist olevat "soovälise" inimese ja tubli vabariiklasega, kirjutab Karol Kallas.
USA suursaadikutega on üle maailma nii ja naa. Kui mingil põhjusel olulistesse riikidesse saadetakse karjääridiplomaatidest spetsialistid, siis lihtsalt toredate riikide suursaadikute ametikohad on omamoodi auhinnad presidendi (ja tema partei) teenekatele toetajatele. Sellised Ameerika Ühendriikide saadikud on Eestis olnud Bush noorema ajal ametis olnud Aldona Wos ja Stanley Davis Phillips.
Tore on mõelda, et Eesti sõdis ennast vabaks ja tegi seda lauldes taas, kuid maailmapoliitika on vägagi "reaalne" ja Eesti on vaba tänu häiretele ""suur(t)e" omavahelise sfääridejagamise maatriksis". Loomulikult tuleb oma peaga mõtelda ja üritada olla ise ise nii palju kui võimalik, kuid kas siis paraku või mitte, tuleb Eesti-sugusel pisiriigil valida kogu aeg pooli. Eesti poliitikute teha on, kui palju me peame sõna kuulama ja tagantjärele tark olles oli "oravsortside nukurežiim" suuremate "peetrite" sõna kuulamises väga tubli. Iseenesest pole oma sise- ja välispoliitika korraldamisel suurte järele ehk midagi valetki – see on lihtsalt paratamatus – kuid kui hakatakse ehitama inimvaenulikku Head Uut Ilma (HUI), tuleb päris inimestel sellistele algatustele vastu hakata.
HUI ehitamises (mida ehitatakse teab milliste tumedate jõudude poolt tänaseni), on taasiseseisvunud Eesti vabariik osalenud alates Bill Clintonist. Kas siis suuremate või väiksemate mööndustega võib öelda, et Eesti sai taas iseseisvaks tänu HUI ideoloogide kujutelmades kerkinud "ajaloo lõpu" õhulossidele.
Nagu hilisemad aastakümned on näidanud, ajalugu ei ole õnneks ära lõppenud, kuid HUI ehitamine on progressiivide – kelle hulka kuuluvad nii G. W. Bush kui Obama – jaoks religioon, mis võttis eriti pöörased tuurid sisse viimase ajal. Taolisest maailmanägemusest on alguse saanud igasugused Maidanid ja Araabia kevaded. Pöörastunud, sealhulgas Maarjamaine HUI-importne MTÜ-tööstus ning ühiskonda raputavad kooseluseaduste laadsed algatused.
USA suursaadikud on alati hegemoonia agendid ja enam-vähem tänaseni HUI ideoloogiatöötajad. Seda kinnitavad ka Wikileaksi paljastused. Näiteks tubli annetustekoguja Wosi ajal toodi Maarjamaale vihakuritegude/-kõne karistamise idee, mida kohalikele "pärismaalastele" saadeti õpetama USA üks jõledamaid HUI progressiiv-rassistlikke organisatsioone Southern Poverty Law Centre.
Wos oli selline diplomaat, et oma peaga mõtlemises teda väga süüdistada ei saa ja nii sai selline algatus tulla ainult USA välisministeeriumist. On arusaadav, et Ameerika Ühendriikidel on seoses kunagise orjaimpordiga vaja endakeskis mingid asjad jätkuvalt selgeks rääkida, kuid oma ängide pealesurumine riigis, kus suur osa rahvast pääses pärisorjusest USA neegerorjadest vaevu pool sajandit varem (1816. ja 1819. aastal) pole lihtsalt ilus. Samas taktitunde ja ajalooliste kontekstide tajumise puudus on üks ameeriklaste "omapärasid". Kui meil endil on riigi eesotsas normaalsed poliitikud, siis saab alati sellistele lombitagustele HUI-algatustele sir humpreyappleby'ilikult reageerida terve mõistusega.
Paraku pole meile liigagi tihti mõistlikke poliitikuid antud. Kui Bushist võib veel kuidagi Afganistani ja Iraagi sõdade osas aru saada, siis Obama oli tõeline kurjuse kehastus ja tema HUI ehitamise agenda üheks väljenduseks oli meie kooseluseaduse paaniline läbisurumine. Seda tehti otseselt Obama poolt Eesti suursaadikuks nimetatud karjääridiplomaadi Jeffrey D. Levine'i otsesel juhatusel-nõudmisel. Toona istus riigikogus nelja partei kartell ja peaministriks oli totaalne HUI-lane ning Eesti riigi eesotsas ei olnud väga palju normaalseid poliitikuid.
Selle tulemus tänu Jumalale ja loodu seadustele ei olnud lõpuni kuri. Ilma Rõiva ja selle fanaatiliselt progressiivsetest orvasortsidest HUI-sektantliku kisakoorita poleks meil täna valitsuses EKREt, ühiskonna vundamenti – traditsioonilist peret – kaitsvat sihtasutust SATPK ja Objektiivi.
Pole midagi valet selles, kui kaks vaba inimest saavad seaduslikes raames oma koos elamise ära korraldada. Meie arusaamine ühiskonnast peaks vaatamata õelate progressiivide pingutustele olema arenenud sinnamaani, kus riik ei langeta inimeste eest nende isiklikku moraali – kui palju keegi tohib kommi süüa ja kes kellega sängi jagab – puudutavaid otsuseid.
Kurjus on ühiskonna vundamendi lõhkumine ja lääneliku tsivilistasiooni algusest on selliseks vundamendiks – või platonlikuks loodusseaduseks – olnud traditsiooniline perekond. Inimesed on võrdsed ja kõigil on ühepalju õiguseid, kuid traditsiooniline pere on ühiskonna kui "meie" kollektiivi jaoks võrreldes "igasuguse" kooseluga määramatult tähtsam. Platon, kes "Pidusöögis" arutleb pikalt mehise armastuse üle, peab oma "Poliitikas" ja "Seadustes" traditsioonilist perekonda – isa, ema, lapsed – loodusseaduseks.
Viimane ametlik ja täievoliline USA suursaadik James D. Melville oli "huvitav" puuvili. Kui tavaline inime võib käia täpselt sellistel paraadidel, kuidas pähe tuleb, siis suursaadikute sihtriigi protestimiitingutel osalemine on emamaa seisukoha demonstreerimine. Kui suursaadik, eriti meie hegemooni oma, vikerkaare värvide all "diplomats for = equality" (diplomaadid võrdsuse = eest) sõnumiga t-särgi ülle tõmbab ja tänavale marssima läheb, siis on see vasallide jaoks tähtis sõnum.
Korrakem taas: see pole mitte ühegi teise inimese asi, kuidas ja kellega keegi oma pereelu korraldab. Küll aga peavad riigi seadused olema võimalikult palju loodu ja loodusega kooskõlas ning samasooliste kooselu juures lõpeb loodus ära. Igasuguste Paabeli tornide ehitamine ja jõgede ümberpööramine on alati lõppenud katastroofiga.
Nii on samasooliste paaride "õiguste ja vabaduste" tagaajamisest saanud kuidagi "inimõigus" pöörata teise sukku kaheksa-aastaseid lapsi ja meeste WC-des ning pissuaarides nähakse patriarhaalse, antikaasava rõhumise sümbolit, mis tuleb "võrdsest" ühiskonnast minema pühkida.
Täpselt sellist maailma kuulutas mitmete Hea Uue Ilma ehitamises osalevate riikide progressiivsete valitsuste saatkondade 2017. aastal Eestis toimunud Baltic Pride'i paraadi puhul üllitatud ühispöördumine. Sellele pani loomalikult käpa alla ka saadik Melville:
"Me avaldame austust Balti riikide LGBTI kogukondade olulisele tööle, aga ka nende valitsuses ja mujal töötavate inimeste tegevusele, kes töötavad selle nimel, et kindlustada LGBTI inimeste inimõigused ning lõpetada seksuaalsel orientatsioonil, sooidentiteedil ja soolisel eneseväljendusel põhinev diskrimineerimine."
Lühidalt kuulutavad lugupeetud saadikud, et kui mõni oinas identifitseerib ennast trans-litana, siis "on see inimõigus, mida tuleb toetada ja austada."
Allakirjutanu identifitseerib ennast (suuremas osas) austria koolkonna libertaarina ja leiab, et laissez-faire on nii majanduse kui inimeste koosolemise korraldamise puhul ilmselt parim lahendus. Vabadus algab siiski loodusseaduste ja paratamatuste tunnetamisest. Vabadus ei ole teha, mis pähe tuleb. Selline käitumine on stiihia ja stiihia tähendab kaost. Vabadus on stiihias korra loomine ja see tähendab talebliku nahaturuga arvestamist. Nahaturuga, mis allub ürgsetele looduse reeglitele. Sajad ja voolavad uued sood on viimase paarikümne aasta "vaimusünnitis" ja luulud ei ole mitte kuidagi lindy. Õiguseid pole ilma kohustusteta ja see on koht, kus progressiivsest inimõiguste maffiast, eesotsas ÜRO ja Urr teab kelle raha eest HUI-d ehitava MTÜ-tööstusega, on saanud kurjuse kehastus.
Kui progressiivne nomenklatuur naeruvääristab süvariigi kui sellise ideed, siis sügavale riigile pole paremat tõestust kui viidatud USA suursaadiku James Melville trumpimarutõbi. Teisel pool Lompi nimetatakse süvariiki ka "sooks" ja üheks Trumpi suuremaks valimislubaduseks oli "soo" kuivendamine.
See on USA poliitikas alati nii olnud, et koos uute presidentidega vaadatakse ümber nelja tuhande poliitiline positsioon, sealhulgas suursaadikud, kes peale presidendi vajavad ka senaatorite, erinevate ametkondade ja mitmete poolte heakskiitu.
Ameerika Ühendriikide president Donald Trump nimetas 2017. aasta septembris Obama poolt ametisse nimetatud Melville'i asemel Eesti suursaadikuks eesti sõjapõgeniku järeltulija, eruadmiral Edward Masso. Kui Eesti jaoks oleks "tänases julgeolekuolukorras" Masso olnud ilmselt parim kandidaat, siis jäi tema kandidatuur "organitesse kinni". Mart Helme teadis "Räägime asjast" raadiosaates rääkida, et üheks selliseks "organiks" oli ka sotsiaaldemokraadist Sven Mikseri Eesti Välisministeeriumi vastuseis.
HUI-lised sotsid ei vääri siinkohal suuremat tähelepanu, aga oluline on ära märkida, et suursaadik Melville teadis hiljemalt 2017. aasta septembris, et tal on minek. James Melville ei olnud ka poliitiline saadik, ta on/oli riigiametnik ja selle tõttu oli pehmelt öeldes väga kummaline tema trumpimarutõvehoog (Trump Derangement Syndrome), mida ta peale suursaadiku kohalt tagasi astumist Washington Posti arvamusloos välja elas. Paremate poliitiliste vaadetega lombitaguste poliitikakommentaatorite sõnavaras nimetatakse HUId ehitavat, päris elust võõrdunud nomenklatuuri ja bürokraatide karja "sooks" ja üheks Trumpi valimislubaduseks oli "soo kuivendamine" (drain the swamp). Melville on/oli tõupuhas sooelukas.
Tänaseks on USA Eesti suursaadiku saaga saanud loodetavasti lõpu ja Trump nimetas Eesti uue suursaadiku – poliitiliseks – kandidaadiks William Ellison Graysoni. Juristiharidusega Grayson on töötanud USA avalikus teenistuses nelja presidendi ajal, millest olulisemad ametikohad on olnud vast (vanema) President George H.W. Bushi ajal USA Armee 2700 juristi töö haldamine ja noorema Bushi ajal USA Maksuameti järelvalvenõukogu (Internal Revenue Service Oversight Board) liikme koht. Kuigi Grayson on olnud riigiteenistuses Obama ajal, paistab siiski tegemist olevat soovälise inimese ja tubli vabariiklasega.
William Ellison Graysoni ametissenimetamine on ilmselt ka üks põhjus, miks Eesti välismisnister Urmas Reinsalu viibis 7.–9. oktoobrini USAs ja kohtus USA välisminsitri Mike Pompeoga.
NB: Käesolev arvamuslugu ei taha mitte kuidagi väita, et kõik kirjeldatud "asjad" on/olid nii ja mitte kuidagi teisiti. USA maailmapoliitika on nii suur ja selle mängude sees on loendamatul arvul teisi mänge, mida meil siin Eestis pole võimalik hõlmata. Eelpooltoodu on eelkõige mõtteharjutus, mis üritab USA saadikutest aru saada ja nende olemust lahti seletada. Kooseluseaduse teemaline arutlus on saadikuteema taustaks ainult seetõttu, et viidatud algatus on eesti poliitikas käesoleva sajandi kui mitte kõige, siis üks tähtsamaid sündmuseid. Sophokles kirjutas "Antigones": Keda jumalad juhivad hukatusse, nende silmis paistab kurjus headusena – loodetavasti on ühiskonda pea peale pööravad HUI algatused tänaseks jäädavalt ajaloo prügikastis ja Hegemoon ajab pisut arukamat poliitikat.