Eesti Vabariik on saatnud punase kraana ja erivarustuses politseinikud Lihula ausammast maha võtma. 2. september 2004. Foto: Scanpix

On kurb tõdeda, et oleme olude sunnil teise järgu rahva seisundis. Kunagised pruunid ja punased sõjasüütajad ja -süüdlased on paigutanud oma sõduritele üle Euroopa kindlasti tuhandeid hauatähiseid. Seda loetakse loomulikuks, sest surnutega ei sõdita. Millegipärast on ebasoosingus aga meie sõdurid, kes aastatel 1941–1945 võitlesid Eesti eest, kõneles Aldo Kals Langenud vabadusvõitleja päeval.

Täna (26. märtsil – toim) me mälestame Eesti vabadusvõitlejat, Tartu Ülikooli kunagist keemiaõppejõudu Jüri Kukke. On kurb, et see kahekümneaastase väärika ajalooga suurüritus ei toimu ülikooli aulas. Nii peame olema valmis ka tulevikus uuteks ebameeldivateks väljakutseteks. Igal juhul suur tänu Mart Niklusele ja tema sõpruskonnale, kes suudavad vastu voolu ujuda. Ajaloomälu pidev värskendamine toob paratamatult kaasa ebamugavate seikade esiletulekut ja ilmselt seda ei taheta.

Põrandaaluse vastupanuliikumise mahavaikimisega oleme peaaegu juba harjunud. Mitte sellest osavõtjad, vaid “sirgeselgsed” seltsimehed tõid meile 1991. aastal vabaduse. Selle eest austatakse neid kõikvõimalike riiklike ja kohalike tiitlitega. Märtreid ja tõelisi vabadusvõitlejaid vääristatakse nendega harva.

See pole aga ainus juhtum, kus tegeldakse usinalt ajaloomälu tuhmistamise või koguni kustutamisega. Samas seisundis on Eesti sõdurid ja väejuhid, kes viimase suure sõja ajal Eesti piire kaitsesid või püüdsid meie riiki taastada. Meie riigijuhid sellega toime ei tulnud, aga lippude alla kutsutud Eesti sõdurid tegid, mida suutsid. Siin kogeme aga veelgi sügavamat ja alandavamat kohtlemist. See laieneb lausa kogu eesti rahvale.

On kurb tõdeda, et oleme olude sunnil teise järgu rahva seisundis. Kunagised pruunid ja punased sõjasüütajad ja -süüdlased on paigutanud oma sõduritele üle Euroopa kindlasti tuhandeid hauatähiseid. Seda loetakse loomulikuks, sest surnutega ei sõdita. Millegipärast on ebasoosingus aga meie sõdurid, kes aastatel 1941–1945 võitlesid Eesti eest. Neid ei tunnustata väärikalt. Alatasa helisevad telefonid ja nende mälestuseks korraldatavad üritused kas keelustatakse või surutakse madalamale tasemele. Eesti sõdurile ei tohi panna ainsatki mälestussammast. Kui seda aga 2004. aastal Lihulas tehti, siis võeti see kohe maha. Selle teisaldamine on Eesti Vabariigi suur häbiplekk. See tuleb kindlasti eemaldada ja meie hukkunud sõdureilt andestust paluda. Peame aga olema valvsad. Meie kommetes, sümboolikas ja tähtpäevades on mõndagi, mille kallal annab veel nokkida. Kes aga valvavad selle üle, et me oma nina mudapinnast kõrgemale ei tõstaks? Küllap on need valitud rahva esindajad.

Lihula vallavanem Tiit Madisson süütamas 10. septembril 2004 Lihula ausamba asemel mälestusküünlaid. Foto: Scanpix

Kuigi Ukraina Vabariik pole ei NATO ega Euroopa Liidu liige, suudab see riik ajada iseseisvat välispoliitikat. Venemaa toimetab seal omatahtsi, küll võtab Krimmi ära, küll korraldab avalikku relvastatud agressiooni. Ukrainlased pole aga nõus oma riigi tükeldamisega. Meie õhutame neid selles tagant, aga ise ei julge oma Petserimaa ja Viru-Ingeri teemal iitsatadagi. Ukrainlased on pannud aga kogu maailma enda muredele kaasa rääkima ja mõtlema. Me vaevalt leiame Teises maailmasõjas Euroopas rindelõiku, mis püsis seitse kuud paigal nagu Sinimägedes. Ometi ei söanda me oma sõjasangareist kõnelda. Mida teevad aga ukrainlased? Nemad püstitavad ausambaid ja annavad aunimetusi ning tänavanimesid sama sõja ajal tegutsenud Ukraina Vabariigi taastaja ja rahvuskangelase Stepan Bandera mälestuseks. Me räägime ühele Nõukogude Liidu personaalpensionärile ausamba püstitamisest. Kus on aga Jüri Kuke või Otto Tiefi mälestussammas? Paistab nii, et valitud rahvaste hammas suurte rahvaste hõlma ei hakka. Meist aga sõidetakse lihtsalt üle. Findlandiseerumise sõna eeskujuna kasutades ütleme, et üdini estoniseerunud Eestis puudub sõltumatu idasuunaline välispoliitika. Veerand sajandiga pole me õppinud toimima riigina. On lausa ime, et lubatakse NATO vägedel Eestis olla ja meid kaitsta!

Igal juhul on meil arenguruumi ja võimalus kasvõi lätlastelt mõõtu võtta. Ei kujuta ette Eesti leegionäride üritusi sellistena nagu igal aastal 16. märtsil Riias. Võrreldes sealsega on Sinimägede mälestusüritused tagasihoidlikud. Pealegi on meie poliitikud seal harvad külalised. Sellest ei maksa rääkidagi, et Sinimägede võitlejaid veterani seisusesse tõsta ja austada. Seda võlga oleksime saanud veerand sajandit tasuda, aga me seda ei teinud. Päris häbi!

Mullu sügisel oli võimalus teha külaskäik Kursi kalmistule. Seal Jüri Kukke mälestades tänasime sõnades ja mõttes Tartu Ülikooli omaaegset rektorit Jüri Kärnerit. Ta korraldas meie tänase ürituse nimekangelase põrmu toomise Vologdast kodumaa mulda.

Ettekanne Langenud vabadusvõitleja päeval 26. märtsil 2017 Tartu Ülikooli muuseumis