Prantsuse kaasaja üks tuntumaid filosoofe Alain Finkielkraut räägib intervjuus Die Welt'ile, et Euroopas ei valitse mitte dekadents, vaid allakäik. Põhjuseks oma kultuuri hülgamine ja kõikehõlmav relativism.
Die Welt: Härra Finkielkraut, Te joonistate dekadentlikust Prantsusmaast, dekadentlikust Euroopast sünge pildi. Islamism hävitab Läänt, haridustase langeb. Kuidas me oleme selleni jõudnud?
Alain Finkielkraut: Ma räägiks pigem Euroopa allakäigust kui dekadentsist. Dekadentsil on teistsugune varjund, näiteks ekstravagantne elustiil. Me oleme jõudnud nihilismi ajajärku. Seda on kinnitanud arvukad suured filosoofid juba enne mind, nagu näiteks Alexis de Tocqueville. Tema raamat „Demokraatiast Ameerikas" (1835) on modernistliku poliitilise filosoofia tähenduslikumaid teoseid.
Modernne demokraatia ei ole mitte ainult süsteem, vaid ka liikumine, mida juhib idee võrdsusest kaasinimeste seas. Ükski hierarhia ei seisa sellele vastu. Seda võib näha ka kultuuri mõistes: sotsioloogiline tähendus tõrjub humanistliku lähenemise. Kultuur ei ole enam inimmälu aare, vaid hõlmab ilma erisusteta kõiki ühiskondlikke tegevusi. Ka erinevus kodanike ja võõraste vahel hägustub. Lisaks elame me Hitleri-järgses ühiskonnas ja meie kompass on antirassism. Kuid see rassismivastasus mandub nihilismi alibiks.
Welt: Tugevat ühiskonda saab väline vaenlane vaevalt kahjustada. Selle väitega viitate Te antiikaajaloolasele Polybiosele, kes esitas teesi: ükski ühiskond ei lange väljaspoolt tuleva rünnaku ohvriks, kui ta ei ole sisemise pahe poolt juba nõrgestatud. Mis on Lääne ühiskonna sisemine pahe?
Finkielkraut: Nihilism. Ma pean siin viitama ka ühele õrnale, kuid samal ajal vältimatule mõtlejale: Heideggerile. Tema jaoks on tehnoloogia see moodus, kuidas maailm end meile avab. Kõik on meie maailmas tänapäeval produtseeritav, vormitav ja lõpuks vahetatav. See ilmneb eriti selgesti soo- ja transtemaatika juures. Inimesed, kes tahavad vahetada oma sugu, muutuvad iidoliteks, sest nendega kaob koguni sooline erinevus, viimane kättesaamatu tsoon. Kõik muutub valikuobjektiks. Kõik on vormitav ja manipuleeritav.
Welt: Samal ajal näib olevat Lääne enesehävitus „allaheitlikkuse" mõttes täiskäigul. Islam on muutunud Prantsusmaal suuruselt teiseks religiooniks, paljudes linnades koguni kõige levinumaks religiooniks. Kas humanism, mis oli Lääne tugevus, on muutunud tema nõrkuseks?
Finkielkraut: Jah, renessansiaegsest kõikehõlmavast humanismimõistest on jäänud alles ainult humanitaarne aspekt. Totaalses pimestuses rutatakse kõikidele appi, nii puudustkannatajatele kui ka vähekindlustatutele, ennekõike migrantidele. Kalkuleeriv mõistus ja humanitaarne kirg põhinevad ühisel veendumusel: üksikisikute vahetatavus. Kuid üksikisikud ei ole omavahel asendatavad. Rahval on ka oma kultuuripärand. Kui seda ei taheta tunnistada, siis luuakse vägivaldseid olukordi. Prantsusmaal kõneldakse „kaotatud piirkondadest". Need alad on vallutanud islam. Milan Kundera rääkis juba aastakümneid tagasi „röövitud Õhtumaast".
Welt: Kirjandus ja õigus kaitsevad meid tavaliselt ideoloogilise mõtlemise eest. Praegu, nagu Te kirjutate, kogeme me kultuurirevolutsiooni. Mida Te sellega täpsemalt silmas peate?
Finkielkraut: Asjade kirjanduslikul perspektiivil on üha vähem kohta meie ühiskonnas. Kirjanikke ja raamatuid on, aga need ei kujunda meid enam. Seda on näha feminismis: #MeToo kampaania kujutas naisi nii, nagu neil oleks olnud kõigil sama kogemus. Erinevused kadusid ja neid enam ei respekteeritud, justkui tuleks maailm taandada kahe bloki vastasseisuks: valitsejad ja valitsetavad. Virginia Woolf kurtis õigusega, et naised ei saa tõmbuda „tuppa, mis on iseendale". Tänapäeval aga muudetakse see tuba suureks õdede ühiseks magamistoaks. Kirjandus põhineb inimesel. Kirjandusjärgne ajajärk aga lahustab indiviidi üldiselt.
Welt: Antirassistlikud aktivistid ja poliitiline islam võivad panustada neofeministidele ja vasakpoolsetele, kes on nende arvates kaotanud igasuguse mõõdutunde.
Finkielkraut: On absurdne, et räägitakse ainult ühestainsast patriarhaadist, kas siis Iraanis või Saksamaal, kõik pannakse ühte patta. Praegune patriarhaadi kriitika on nali! See, mida neofeministid nimetavad praegu patriarhaadiks, on tsivilisatsioon ise. Tuleb jällegi meeles pidada, et eraelul on omaette olemuslik väärtus ning eraelu ja poliitilist ei tohi segi ajada. Eraeluline ei ole poliitiline.
Welt: Kaasaegne kirjandus kurnab end sageli sotsioloogilistes süüdistustes ja kaebamistes, nagu näiteks Édouard Louis' puhul. Kas kirjandus sellisel viisil hävib, mitte pauguga, vaid vingumisega?
Finkielkraut: Õnneks ei piirdu kirjandus ainult Édouard Louis'ga. Ta ütles, et kes ei kirjuta rassismi vastu, ei peaks üldse kirjutama. Aga kui sa kirjutad millegi poolt või vastu, siis oled juba kirjanduspõllult lahkunud. Ma arvasin, et poliitiliste kirjanike aeg on möödas. Selle asemel tuleb see veelgi suurema jõuga tagasi. Tol ajal kirjutasid kirjanikud „headest asjadest" ja olid sageli sellega totalitaarsete režiimide teenistuses. Tänapäeval räägitakse üldistades rõhujatest ja rõhutavatest, kusjuures mõisted on konkreetselt määratletud. Sellele vaatamata ma ei usu, et kirjandus sureb välja. Kirjanduslik meistriteos võrdub imega. Häid raamatuid on alati, aga kas neid võetakse ka hästi vastu?
Welt: Reaalsus asendub illusioonide ja näivusega. Te nimetate seda Flaubert'i kuulsa romaanitegelase Madam Bovary järgi bovarismiks. Mida Te sellega mõtlete?
Finkielkraut: Me veedame oma elu enestele lugusid rääkides. Kirjandus seevastu jutustab meile ise lugusid, et me ei peaks enam endale lugusid rääkima. Kirjandus vabastab meid pettekujutelmadest. Madame Bovary kaotas end lugedes unenäomaailma. Ka täna kaotavad paljud inimesed end soovmõtlemisse. Küsimus on aga, milliseid raamatuid me eelistame. Mida enam me kirjandusest kaugeneme, seda tugevamaks muutuvad ka meie illusioonid.
Welt: Paralleelselt nende illusoorsete maailmadega konstanteerite Te mõistuse hullust. Kas mõistuse valgustus on ohus?
Finkielkraut: Ma ei ole kindel, et ma pean ainult mõistuse valgustust silmas. Me oleme kolmekordse pärandi pärijad: humanism, valgustus ja romantism. Me peame kõiki kolme kaitsma ja hoolitsema, et üks neist ei saa teiste üle võimust. Habermas usub, et romantism viis otseselt Kolmanda Reich'ini. Ei, see on vale järeldus! Me elame sensuaalsetes kodudes. Meie kodu eksisteerib ka kehaliselt. Kodu tähendab ka liha ja verd.
Welt: Kas Te usute Emmanuel Macroni realiteeditajusse, tema võimekusse lahendada nii islami probleem kui ka prantslaste halvenev materiaalne olukord?
Finkielkraut: Ma ei ole kindel, et ta seda ka tegelikkuses tahab. Ta on teadlik demograafilistest muutustest, kuid ta ei soovi liiga kaugele minna. Ta tahab rahustada neid, kes muretsevad oma rahvusliku identiteedi pärast kui ka neid, kes igasuguse identiteedi vormi tagasi lükkavad. Macroni probleem on see, et ta loovib nende kahe grupi vahel. Prantsusmaa aga vääriks valitsust, mis tegeleks jõuliselt kahe keskse probleemi lahendamisega: migratsioon ja avaliku haridussüsteemi kokkuvarisemine.
Welt: Paljud avaliku elu tegelased ei julge enam oma arvamust avaldada, sest nad kardavad kiusamist. Teie aga mõjute seevastu võitluslikuna. Kuidas Te suudate püsti jääda?
Finkielkraut: Ma küsin endalt alati: mida ma oleks teinud Résistance'i ajal, Teise Maailmasõja aegse vastupanu ajal? Kas ma oleks oma hirmust üle saanud? Ma ei tea seda. Tänapäeval ma ei näe oma hoiaku hoidmises eriti suurt riski. Ma olen vana. Mis minuga juhtuda saab? Eelkõige on mul südame peal üks asi: ma ei taha valmistada pettumust inimestele, kes mulle kõige rohkem tähendavad.
Tõlkis René Allik