Telegraphi toimetaja Allister Heath kirjeldab, kuidas läänemaailmas kasvab parema maailmavaate populaarsus, aga paraku keskpõranda konservatiivid ei taha seda ära kasutada ja lähevad sotsiaaldemokraatlike poliitikate teed.
Täna ei ole head ajad. Terves läänemaailmas on suuremal osal valijatest kõrini status quo'st, nad on vihased poliitilise klassi peale ja otsivad poliitikas uusi lahendusi. Nende hinnangul on ühiskond katki, tööstuse-järgne ja globaliseerunud majandus nende heaks ei toimi ja nad on üldiselt kurjad neile kaela määritud tohutute kultuuriliste, sotsiaalsete ning tehnoloogiliste muutuste peale.
Peaaegu kõikjal kuhu vaadata, alates Uus-Meremaast kuni Hollandini tunnevad sajad miljonid inimesed, et nad ei kontrolli enam oma elu, neid ei väärtustata ja enesega rahulolev valitsev klass isegi ei küsi nende käest enam midagi. YouGov uuring näitab, et Ühendkuningriigis arvab seitsekümmend protsenti inimestest, et riik liigub vales suunas. NBC küsitlus näitab, et oma riigi kohta arvab nii 74 protsenti ameeriklastest.
Saabunud on pikim pettumuse ajajärk alates tööstusrevolutsioonist ja demokraatliku poliitika algusest. Tegemist on ohtliku arenguga, mis nõuab kiiresti asjakohast tegutsemist, sest muidu võivad riigid langeda demagoogide küüsi. Igati mõistlik on olla pessimistlik, seda eriti põhjusel, kuna valimised ei muuda mitte midagi.
Oodatav eluiga on ilmselt saavutanud oma tipu, majanduskasv on aastaid olnud nõder, samamoodi pole tõusnud reaalpalk. Paljude elanikkonnagruppide parema elu väljavaated on kadunud, üha suurema hulga inimeste jaoks pole enam võimalik omada oma kodu, loomulik perekond on tohutu surve all ja naistel on palju vähem lapsi kui nad räägivad rahvastikuteadlastele, et sooviksid üles kasvatada. Üksindus on valdav, kuna inimestel on üha keerulisem sõlmida pikaajalisi suhteid. Ilmalikustumine on läänes jätnud inimestesse täitmatu vaimse tühjuse, mida üritatakse täita kasutute ideoloogiate ja ühiskondlike liikumistega ning kuritegevuse määr on liiga kõrge.
Paljudes riikides on massikõrgharidus loonud mürgise kahetasandilise ühiskonna, mis toodab liiga palju nomenklatuuri. Ärklevad rünnakrühmlased on anastanud enda kontrolli alla kultuuri-, hariduse- ja ärivalla, allutades need nihilistlikele "sotsiaalse soo" äärmuslusele ja kriitilistele rassiteooriatele. Nomenklatuur on eksinud kohutavalt väga paljudes valdkondades, sealhulgas alustades välispoliitikast kuni Covidi ja rahatrükini. Lisaks ei tunnista mitte keegi, mitte kunagi, et midagi oleks valesti tehtud.
Euroopas on inimesed valdavalt üksmeelel, et sisseränne on olnud ja on seda jätkuvalt liiga suur. Prantsusmaal ja mitmes teises riigis saadakse aru, et sisserändajate ühiskonda sulatamine ei ole õnnestunud. Järjest rohkem inimesi kahtleb tormlevas null heitmete poole pürgimise mõttekuses. Kui lääne avalikkus võtab kliimamuutuseid väga tõsiselt, siis ei olda ometigi valmis tulevikuks, milles elatustase muutub null heitmeteni jõudmise tõttu kordi sandimaks. Järjest rohkem tajutakse jälgimisühiskonna ja sularaha käibelt kaotamise ohte. Samuti ei olda rahul kasvavate suurlinnade ja ülejäänud riigi piirkondade vaheliste vastuoludega.
Kirjeldatud võõrandumise tunne on eriti valdav töölis- ja madalamas keskklassis. Samuti noorte seas. Samas pole sellest puutumata ükski ühiskonna osa. Kui, siis ainult multimiljonärid. Nagu alati on ühiskondlike katkestuste ajal juhtunud, on väike vähemus pöördunud vandenõuteooriate (konservatiivid on rumalad populistid) või eelarvamuste (igasugune perekond on sama hea kui loomulik perekond) poole, mida köetakse üles ilma lahendusi pakkumata.
Kuid isegi viisaka enamuse seas on usk ühiskondlikku edenemisse, mis kunagi oli lääne psüühele nii omane, hääbumas. Lootuse on asendanud ahastus, kibedus ja hirm. Kaasaja valdav poliitiline fenomen on massiline rahulolematus, kuid ometigi ilma igasuguse empaatiata valitsev klass jätkuvalt eirab seda. Vastusena nähakse ikka ainult tavalisi asju: kõrgemad maksud, rohkem sotsiaaldemokraatlikku peenhäälestamist, rohkem võimu mitte millegi eest vastutavatele bürokraatidele, nagu seda on Euroopa Liit ja Maailma Terviseorganisatsioon. Rohkem sisserännet ja veelgi enam massiformatsiooni psühhoosi.
Minevikus, kui eliit oli konservatiivne, oleks selline võõrandumine toonud kaasa pahempoolsete poolt inimeste relvile kutsumise. Tänane nomenklatuur koosneb keskpõranda- ja pahempoolsetest utoopiatesse uskuvatest tehnokraatidest ning vasturevolutsionäärid on parema ilmavaatega inimesed. Parem maailmavaade on vald, kus pea kogu populistlik energia, igatsus muutuste järele, täna elutseb.
Ameerika Ühendriikides on selliste muutuste märgiks siiani tundmatu kantrimuusik Oliver Anthony lauluga "Rikkad mehed põhja pool Richmondi". Ta laulab madalast palgast, sotsiaaltoetuste sõltuvusest, riigi toetatud rasvumisest, ärklevast ühiskondlikust kontrollist ning rikkast pahemnomenklatuurist. Tema lugu, mis tänaseks on tõusnud Billboardi esinumbriks, võtab kokku, kuidas parema ilmavaate populismist on saanud üleilmne nomenklatuuri vastane liikumine. Pole eriti imekspandav, et Ameerika Ühendriikides on Vabariiklik partei üle võetud: isegi kui Donald Trump õnnestub presidendiameti konkurentsist kuidagi kõrvale tõrjuda, siis tema populaarsuselt järgmised konkurendid – Vivek Ramaswamy ja Ron DeSantis – on vasturevolutsionäärid.
Kaks viimast on suurepärased poliitikud, kuid mitte kõik inimesed, kes on esile kerkinud tänu rahvusvahelisele populismilainele, ei tähenda häid uudiseid. Mõned neist võivad kaasa tuua katastroofi, mõned jälle väga häid uudiseid. Mõned uued parteid on kapitalismi vastased, mis on ränk viga. Mõnel puhul kasutavad inimeste massisisserände mure ära poliitikud, kes vihkavad kõike teistsugust. Saksamaal on tänu Angela Merkelile tohutult probleeme, kuid see on ajaloolistel põhjustel murettekitav, et AfD populaarsus on kasvanud 22 protsendini. Marine Le Pen on muutnud oma poliitilisi seisukohti tasakaalukamateks, kuid pole mõistetav, kuidas tema etatistlik majandus võiks päästa Prantsusmaa.
Aga kõigest hoolimata kogub üle maailma jõudu parempoolne vasturevolutsioon. Itaalias sai peaministriks Giorgia Meloni. Hollandis on üks populaarsemaid parteisid null heitmete vastane talunike liikumine. Üle kontinendi võtavad peavoolu parteid vastu massisisserännet puudutavaid poliitilisi otsuseid, mis mõned aastad tagasi oleks olnud mõeldamatud. Hispaanias üritab thatcherlistliku populistliku poliitikaga ilma teha tõusev täht poliitikataevas Isabel Díaz Ayuso. Uus-Meremaal on populaarsusküsitlustes kõige ees keskpõranda parempoolsed ja progressistlik ACT partei on vajunud põhja. Argentiinas võib presidendiks saada anarho-kapitalist. Paraquay'is valiti presidendiks parempoolne Santiago Peña. Iisraelis sai möödunud aasta lõpus taas võimule Benjamin Netanyahu.
Loomulikult leiab mainitud globaalsete paremas suunas muutuste seast erandeid: Brasiilias said taas võimule Lula uuskommunistid ja britte ähvardavad tänu tooride mõttetusele tööparteilased. Brexit oli esimene doominokivi, mis langes. See oli nomenklatuuri püdela kämbu vastaste paljude rahvusvaheliste vasturevolutsioonide algus. Tooridel oli suurepärane võimalus selline revolutsiooni vaim suunata ulatuslikesse riigi taas üles ehitamise ja -normaliseerimise programmidesse. Boris Johnson oleks võinud jääda võimule vähemalt kümneks aastaks, kuid jättis koos Rishi Sunakiga selle võimaluse kasutamata ja võttis selle asemel omaks null heitmed ning suure hulga teisi sotsiaaldemokraatlikke raiskavaid poliitikaid. Nad ei suutnud-suuda kontrollida massisisserännet, ega avalikku sektorit.
Keir Starmer [leiboristide juht] võib saada järgmiseks Ühendkuningriigi peaministriks ja ta hakkab kehtestama sotsiaaldemokraatlikke poliitikaid maailmas, mis on üha rohkem parempoolne.
Tõlkis Karol Kallas