Toivo Treiblut 2021. aasta märtsis Nõmme Rahu kiriku ees. Foto: Varro Vooglaid

Eelmise aasta lõpus, vahetult enne jõule, jäeti EELK Nõmme Rahu koguduses abiõpetajana teeninud Toivo Treiblut oma senise ametita, ilma et talle oleks eelnevalt esitatud ühtegi kirjalikku etteheidet ja ilma, et ta oleks seega saanud end etteheidete eest kohaselt kaitsta. Treibluti sõnul on tema ametist lahti tegemise põhjused selgelt ilmavaatelised ja taanduvad asjaolule, et tema liialt traditsioonilised seisukohad ei olnud ülemustele vastuvõetavad. Alljärgnevas intervjuus selgitab Treiblut seda lugu lähemalt, näidates ära, millised suundumused Eesti kristlikes ringkondades maad võtavad.

Mitmed EELK Nõmme Rahu koguduse liikmed on pöördunud Objektiivi poole ja juhtinud tähelepanu Teie ebaõiglasele kõrvaldamisele koguduse abiõpetaja kohalt. Räägime siis sellest lähemalt. Millal Teid kogudusest kõrvale tõrjuti ja kelle nõudmisel seda tehti?

Suur tänu kõigile, kes on mõistnud probleemi olemust ja pidanud vajalikuks sellele tähelepanu juhtida! Mõnikordki saadakse aru, et midagi, mida ei tohiks olla, toimub, aga sinnapaika see asi jääbki, sest ei taheta tekitada endale tüli. Eks ole ju ennegi inimesi koha pealt lahti tehtud. Aga antud kaasusel on sõnum: loodud on pretsedent ideoloogiliselt teistimõtlejate ametist vabastamiseks. Sellisest sõnavabaduse piiramisest ja lubatuks arvatud mõtlemise piiride koomale tõmbamisest peaks olema igaüks häiritud.

Esimest korda mõistsin, et aeg minu jaoks on ümber saamas eelmise aasta (2020) veebruaris, kui koguduse õpetaja Ove Sander mulle helistas ja teatas, et tema ei näe enam meie koostöö võimalikkust. Keegi oli järjekordselt minu jutluse peale kaevanud. Ehkki Sander ise polnud Pereraadiost jutlust kuulnud, oli tal juba otsus valmis. Palus saata vaid jutluse teksti. Toimus kirjavahetus. Sinnapaika see asi toona jäi. Aga minu 18. oktoobri jutluse peale vallandamisprotsessi alustamine oli mulle küll ootamatu. Ma ei tea, kelle nõudmisel seda tehti, kuid selle sõnumi toojaks oli Sander. Ja vabastamine ise toimus selgelt ausa protsessi reegleid rikkudes.

Rääkige veidi selle loo taustast. Millal Te üldse esimest korda ametialaselt Nõmme Rahu kogudusega kokku puutusite ja milline oli Teie teenistus selles koguduses kuni abiõpetajaks saamise ja sellele järgnevalt nimetatud kohalt kõrvaldamiseni?

2008. aastal asusin elama Nõmme Rahu kirikule kuuluvas Nõmme Lunastaja kiriku pastoraadis. Olles veel Tallinna Peeteli koguduses diakon, abistasin võimaluste piires Sanderit kohaliku koguduse töös. 2011. aasta sügisel sai Peeteli aeg läbi. Sander võttis mind Nõmmele abiks, esialgse kokkuleppega üheks aastaks. Sellest sai aga üheksa aastat. Minu ülesandeks Nõmmel sai pühapäevastel peajumalateenistustel kaasateenimine, kus vahel ka jutlustasin. 

Koguduse juures alustas tööd vähekindlustatud inimeste tarvis „Toidutare”, kus lugesin söögipalve ja olin inimeste jaoks olemas. Hakkasin tegema kodu-, vanadekodu- ja haiglakülastusi. 2012. aasta kevadel alustasime Nõmme Lunastaja kirikus laupäevaõhtuste palvustega, mis jäidki 2019. aasta sügiseni 95 protsendi ulatuses minu kanda. Lisandusid iganädalased piiblitunnid, kord kuus kristlike raudteelaste piiblitunnid, aeg-ajalt asendasin õpetajat Nõmme Sotsiaalmaja jumalateenistustel ja koguduse 80-ste klubis. Vahel mõni matusetalitus. Kirikukontsertide avasõnad ja -palve. Käisin ka Harku tänava ja Endla tänava vennastekoguduses, aga see polnud kogudusetööga otseselt seotud.

2019. aasta sügisel tuli kogudusse kaks praktikanti diakon ja praktikant. Minu teenimine Lunastaja kiriku õhtupalvustel vähenes, olin seal kord kuus või kord kahe kuu peale. 2020. aasta koroonaaja alguseks olid praktikantidest praktikandist saanud diakonid ja vaimulikke sai kogudusse juba selgelt liiga palju. Ka lõpetas koroonaaeg pea igasuguse muu tegevuse koguduses. Jäid vaid pühapäevaste jumalateenistuste otseülekanded Facebookis ja lindistused Pereraadiole ning igapäevaste palvuste lindistused Facebooki tarvis. Ainus asi, mida ma sellele lisaks tegin, olid kodu-, vanadekodu- ja haiglakülastused.

Kas Teie suhted koguduse õpetaja Ove Sanderiga on alati olnud pingelised? Või tekkisid pinged mingil hetkel Teie teenistuse käigus ja seejärel süvenesid? Kui nii, siis millal ja miks?

Kaugel sellest. Suhtlemist polnud küll palju, aga läbisaamine oli hea. Sanderi enda kutsel ma Nõmmele tulin, kui olin Peetelist lahkunud. Selle eest olen talle tänulik. Ju pidi ta siis minu senise tegevusega rahul olema. Läbisaamine oli nii hea, et kui ta aastal 2014 nägi reaalset võimalust saada valitud EELK peapiiskopiks, soovis ta näha mind oma ametijärglasena Nõmme koguduses. Ta ärgitas mind õpinguid Usuteaduse Instituudis kiiremini lõpetama.

Algusaastail polnud ühtki muret. Pilved hakkasid pea kohale kogunema 2014. aasta sügisel. Riigikogu surus 9. oktoobril läbi kooseluseaduse. Sealt alates leiab perekonna ja LGBT teema koha minu jutlustes. Sander seda teemat ei puudutanud.

Riigikogu surus 2014. aasta 9. oktoobril läbi kooseluseaduse. Sealt alates leiab perekonna ja LGBT teema koha minu jutlustes. Sander seda teemat ei puudutanud. 

Aastal 2015 suureneb massimigratsioon Euroopasse ja immigrante valmistutakse meilgi vastu võtma. Sander suhtus sellesse positiivselt, mina mitte. Siit alates lisandus minu jutlustesse hoiatus islami ohust kristlusele ja Euroopa identiteedile. Algasid suulised märkused. Aastal 2016 avaldasin jutluses poolehoidu USA presidendiks valitud Donald Trumpile ja Ungari peaminister Viktor Orbanile, viimasele kui Euroopa kristluse kaitsjale. Sander tegi aga Trumpi kohta jumalateenistusel kriitilise märkuse. 

Seega võib öelda, et minu viited tundlikele poliitilistele sündmustele algasid juba neli aastat enne seda, kui novembris 2018 sain koguduse abiõpetajaks. Vallandamise protsessi käigus väitis aga koguduse juhatuse esimees Meelis Pirn, et poliitilised vastuolud tekkisid alles pärast abiõpetajaks saamist. 

Seega tegelikuks probleemiks said jutlused alles pärast seda, kui liberaalne meedia oli kahel järjestikusel päeval mõistnud hukka minu 2018. aasta jõulujutluse, süüdistusega alusetus võõrahirmu külvamises. Kirjutati nõnda: „Treibluti väited toetuvad põhjendamata hüsteeriale […] Praeguses Eestis on oma hirme ja poliitilisi vaateid kantslisse toov kirikuõpetaja ühiskonnale ohtlikum kui nii mõnigi siin elav musta habemega võõras.” [Postimees, 29.12.2018 – toim] Nii, et sellest ajast alates olen ma ühiskonnale ohtlik. Ametist vabastamise ajaks juba ligemale kaks aastat. Oli viimane aeg „abinõud tarvitusele võtta”.

Olgu mainitud ka tõsiasi, et kõnealuste teemade jutlusse toomise initsiaator ei olnud mina. Need suruti mulle, meile kõigile, väljastpoolt peale. Vaikimine tähendanuks siis ja tähendab ka praegu taandumist „progressiivide” rünnaku ees. 

Kuidas võtaksite kokku põhjendused, miks Teid abiõpetaja kohalt kõrvaldati? Eelnevast nähtuvalt eeldan, et põhjused on üksnes maailmavaatelised, mitte distsiplinaarset laadi? Palun kirjeldage vastuolusid tekitanud episoode ja selgitage, mida Teile ette heideti?

Põhjused on selgelt maailmavaatelised. 2019. aasta aprillis vestlesin koguduse juhatuse kolme liikmega, kes selgitasid, et „kirik ei ole poliitika tegemise koht”. Probleemiks peeti jutlusi, kus olin juhtinud tähelepanu meid ees ootavatele islami ja LGBT ohtudele Lääne- Euroopas toimuva näitel. Tunnistan, et paaril juhul võinuks minu sõnastus olla veidi silutum, aga kõne all polnud mitte see, kuidas pehmemalt öelda, vaid keeld neid teemasid puudutada. 

Samad etteheited jäidki korduma. Veebruaris 2020 heitis Sander mulle ette antisemitismi. Olin jätnud vana testamendi jumalarahva – juudid – ilma nende staatusest ja omistasin selle kristlastele. Pärast seda lausa otsiti vigu ning hakati kinni vähimastki võimalusest. Olin ju Postimehe sõnul ühiskonnale ohtlik.

Mõned korrad osutas Sander murelikult ka sellele, et nii Pereraadios kui koguduse kodulehel on jumalateenistuste ja jutluste kuulajaskond üsna suur. Olen küsinud ning Pereraadio toimetajale ei ole esitatud minu kõnede kohta kaebusi.

Ametialaseid etteheiteid pole mulle tehtud. Kui kellelgi on olnud etteheiteid ka millegi muu kui minu jutluste kohta, siis mulle ei ole neid asju keegi öelnud. 

Kas vastab tõele, et mitmel korral kutsus õpetaja Ove Sander Teid nö vaibale mitte koguduse ruumesse, vaid hoopis sotsiaalministeeriumisse, kus ta ise töötab ametnikuna? Ja kas Teie hinnangul tema tööle asumine sotsiaalministeeriumisse mõjutas teie omavahelisi suhteid ja Teie positsiooni koguduses?

Kuu aega pärast Sanderi tööle asumist sotsiaalministeeriumisse [Sander töötab sotsiaalministeeriumis osana juhtkonnast peakaplanina – toim] teatas ta mulle telefonitsi, et meie edasine koostöö ei osutu enam võimalikuks ja nagu juba ütlesin, uudsena ka süüdistus antisemitismis.

Kuu aega pärast Sanderi tööle asumist sotsiaalministeeriumisse teatas ta mulle telefonitsi, et meie edasine koostöö ei osutu enam võimalikuks.

Ministeeriumis käisin vaibal kahel korral. Esmalt päev pärast viimaseks jäänud jutlust, mullu 19. oktoobril. Seejärel nädal hiljem, 26. oktoobril. Kolmas kord pidi tulema veel kuu aja pärast, novembri lõpus. Kolmandat korda aga ei tulnudki. Olin andnud ministeeriumis toimunud kohtumistest rääkinud mõnele koguduseliikmele, ning see teema hakkas elama oma elu, mis lõpuks ka kiirendas kogu tagandamisprotsessi.

Positsioon koguduses oli päris kummaline, millele ka mõned koguduseliikmed tähelepanu juhtisid. Kui olin diakon (aastatel 2011–2018), siis koguduse ees vaimulikest kõneledes nimetas Sander neid järjekorras: õpetaja, abiõpetaja, diakon. Selle abiõpetaja lahkudes asusin mina tema asemele ning lisaks võeti tööle uus diakon. Siis esitleti meid järjekorras: õpetaja, diakon, abiõpetaja. Päris valus oli. Suhtlemine Sanderiga viimasel poolaastal käis praktiliselt ainult läbi diakoni. Tema teavitas mind, millal leiavad ministeeriumis aset meie ühised iganädalased kokkusaamised  [mis toimusid eraldi nö vaibal käimistest – toim] ja teistest asjadest. Päris, päris valus oli.

Millistest teemadest Sander on Teil konkreetselt keelanud jutlustes rääkida?

Karmi konkreetsust ei olnud. Ta valdavalt „vahendas” pahaste kodanike kaebusi. Eks need oli ikka poliitiliselt tundlikud teemad – LGBT, islam –, mida inimene peaks enesetsensuuri korras ära tundma. Vabastamistaotluses peapiiskop Urmas Viilmale ütleb Sander, et ta on mulle „korduvalt rääkinud ja selgitanud, mis on kohane kuulutustöös ja vaimuliku ametis”. Need pöördumised olid alati nii pinnapealsed, et ei jõudnud kunagi veenvate põhjendusteni selle kohta, miks ei tohi. Lihtsalt ei tohi. Sisuliste aruteludeni ei jõudnud me kunagi.

Aga kas koguduse liikmed olid Teile teadaolevalt Teie tööga koguduses pigem rahul või rahulolematud? Kas mõned koguduseliikmed on kunagi öelnud või kirjutanud Teile otse, et mõni Teie jutlustest oli kohatu või ebaõnnestunud? Ja vastupidi, kas koguduse liikmed on Teile jutluste eest otse tänu avaldanud?

Rahulolematust avaldasid juhatuse kolm liiget, nagu juba eespool mainisin. Koguduse liikmed olid minule teadaolevalt rahul. Nende aastate jooksul ei jõudnud minuni mitte ühtki koguduse lihtliikmete kirjalikku ega suulist kaebust jutluste kohta. Pigem mõned harvad kirikuskäijad tulid just siis kohale, kui oli minu kord jutlustada. Kui oleks olnud rahulolematuid hulgi, nagu Sander väidab, küll siis oleks see ka minuni jõudnud. Tänu avaldatud on tihti, nii nelja silma all, kui ka pärast jumalateenistust, kui saatsime kirikulisi välisukse juures koduteele.

Alles vallandamise järgselt kuulsin Sanderi kirjast ühele ametivennale, et pidi minu jutluste pärast tihti selgitusi andma nii avalikkusele kui koguduse liikmetele. Oleks olnud hea, kui Sander mindki sellest „avalikkusest” oleks teavitanud. 

Õpetaja Sander heitis Teile ette liigset kallutatust konservatiivsete erakondade positsioonide poole. Aga kas EELK on kehtestanud vaimulikele keelu hoiduda poliitiliste seisukohtade väljendamisest?

Aga mis on poliitiline seisukoht? Kui mõne erakonna poliitikal on kokkupuutepunkte kristlike väärtustega, siis ei ole see ju kiriku ega üksiku vaimuliku probleem. Konservatiivsed erakonnad hoiavad traditsioonilisi väärtusi ja meie kultuuriruumi traditsioonidel on kristlik alus.

Sander ise on soovitanud mul vähemalt paaril korral poliitikasse astuda. Tänaseni pole ma aga ühegi erakonna liige.

Liberaalsed erakonnad seevastu aga loobuvad järjest nendest väärtustest. Räägitakse euroopalikest väärtustest. Aga mis need on? Sellest saab selgema pildi, kui teada, et Euroopa Liidu alusdokumendis puudub ainuski viide kristlusele. See kõneleb selget keelt, et see, mida meile esitletakse euroopalike väärtustena,, ning seda Euroopa Liidu näitel, ei oma mingit kokkupuutepunkti kristlusega. Ja seda taotluslikult. Nii lihtne asi ongi. Valiku tegemisel kristlike ja euroopalike väärtuste vahel ei lähe tarvis mingit kõrgemat teadust. Kui sellest ei tohi avalikult kõnelda, siis me kiriku ja rahvana hävitame lõpuks end ise. 

Sander ise on soovitanud mul vähemalt paaril korral poliitikasse astuda. Tänaseni pole ma aga ühegi erakonna liige. Tõepoolest, terve rida EELK vaimulikke kuuluvad erinevatesse parteidesse Mõned neist on olnud isegi riigikogu varasemates koosseisudes, omavalitsuste juhtorganites on neid tänagi. „Rahvusradikaalse” ERSP asutamiskoosolek 28. augustil 1988. a peeti lausa Pilistvere kirikus. Siis oli EELK-s au sees ka rahvuslus ja isamaalisus. Mis on juhtunud nüüd? Lõpuks mõisteti ka Jeesus surma poiitilise ettekäändega– juutide kuningas. Poliitiliseks võib pöörata iga asja, kui selleks soovi on.

Aga kas õpetaja Sanderi enda positsioonides ei ole ilmnenud poliitilisi sümpaatiaid liberaalsemate positsioonidega erakondade suhtes?

Tema sümpaatia kuulub Europarlamendis liberaalses ALDE fraktsioonis olevale Reformierakonnale ja Keskerakonnale. Sander ise on teinud vaimulikuna valimisreklaami reformierakondlasele Urmas Paetile, et sel moel mõjutada just kirikurahvast. 2020. aasta augustis paigaldati Nõmme Rahu kirikuaeda endise keskerakondlasest Tallinna abilinnapea Arvo Sarapuu mälestuspink erakonna tipp-poliitikute osavõtul. Seni pole kirikuaias ühtki pinki kogudust teeninud endistele õpetajatele. Paljud koguduseliikmed käisid „rusikas taskus” mulle sellest rääkimas. 

Varasematel aastatel on jumalateenistuste eel või järel ja erinevatel puhkudel, nt tähtpäevadel, ja enne valimisi sõna saanud sotsiaaldemokraat ja keskerakondlased ning mõistagi ei toimuks selline asi ilma koguduseõpetaja teadmise ja nõusolekuta.

Ove Sander toetab, toeta Sina ka :)

Usku, lootust, selget meelt – seda ka Euroopa asjades, soovib Usuteaduse Instituudi rektor ja Nõmme Rahu Koguduse õpetaja Ove Sander. #urmaspaeteuroparlamenti #137 #seekordlähenvalima

Posted by Urmas Paet on Wednesday, May 22, 2019
EELK Nõmme Rahu koguduse õpetaja Ove Sander osales 2019. aasta kevadel aktiivselt reformierakondlase Urmas Paeti europarlamendi valimiste kampaanias. Paeti kampaania kandis vilja ja temast saigi Euroopa Parlamendi saadik.

Kas Teile teadaolevalt on õpetaja Sander oma jutlustes kunagi väljendanud kriitilisi seisukohti näiteks kooseluseaduse läbisurumise vastu või kutsunud koguduse liikmeid üles seisma loomuliku perekonna ja abielu tähenduse säilitamise eest?

Ei ole kuulnud, aga ma pole ka igal pühapäeval kohal olnud. Küll on aga Sander Nõmme Rahu kiriku välisukse juurest ära ajanud koguduse liikme, kes seal pärast jumalateenistust aastal 2014 kogus allkirju loomuliku perekonna kaitseks. 

Saan ma õigesti aru, et konflikti süvenemisse andis oma panuse ka liberaalne meedia?

Liberaalne meedia andiski sellele konfliktile avapaugu. Eelpool juba ütlesin, et LGBT, perekonna ja islami teema tuli minu jutlustesse tegelikult juba varemalt, kuid enne Postimehe kahte süüdistavat artiklit „võõrahirmu alusetust külvamisest” 2018. aasta jõululaupäeval konflikti veel polnud. Konflikti ei tekitanud otseselt veel ka Postimees, kui just sellele järgnev. Artiklid oli nii jaburad, et ma pidasin vajalikuks koostada vastus, mille tahtsin saata Objektiivi ja Uutesse Uudistesse. Enne aga saatsin loo lugemiseks Sanderile. Vastuseks sain range manitsuse ja kaheksa küsimust loo motiivide kohta. Vastasin neile, ent konfliktiohtu tunnetades jätsin loo saatmata. 

Sellega oli selge, et nüüd on keeratud uus lehekülg ja ma olin seatud valiku ette: kas vaikida ja sattuda konflikti iseendaga või olla edasi truu südametunnistusele ja sattuda konflikti Sanderiga. Tobedana kõlaks stampväljend: mul ei olnud valikut. Valik on alati. Valisin raske südamega viimase. Sander kirjutas hiljem ühele ametivennale, peapiiskopile, praostile ja koguduse juhatusele: „Kohati jäi mulje, et tähelepanu saamine ja provotseerimine olid tema [Toivo] jaoks suuremad väärtused kui Kristuse evangeeliumi kuulutamine”. Minu jaoks oli juhtivaks väärtuseks siiralt tõe rääkimine. 

Olin seatud valiku ette: kas vaikida ja sattuda konflikti iseendaga või olla edasi truu südametunnistusele ja sattuda konflikti Sanderiga.

Selge on see, et Sanderil tuli vastata Postimehe ajakirjanikule minu jõulujutluse kohta. Ta ütles, et ehkki ei nõustu minu paari väljaütlemisega, pole ta ka seda meelt, et jutlus võõrahirmu külvamine on. Peapiiskop Viilma, kes jutluses õpetuslikku vastuolu ei leidnud, viitas Eestis kehtivale sõnavabadusele, ka kirikus. Ta lisas: „Õpetusküsimustega on kirikus teisiti, kuid Toivo Treibluti jutluses, millega olen tutvunud, ma õpetuslikku vastuolu ei leidnud”.

Kolmandas loos, mis kandis pealkirja „Urmas Viilma: see, et avalikkus arutab kiriku jutlusi, on päris uus olukord Eestis”, vastab peapiiskop ajakirjaniku küsimusele, mitu korda on ta pidanud piiskopina vaimulikke poliitika tõttu manitsema, et mitte kordagi. Ka Toivo Treiblutti mitte. Tänaseni pole ta seda teinud. Viilma lähtus jutlusest kui tervikust, ajakirjanik tõi juurde ka intervjuu, mis on hoopis teine asi.

Kas õpetaja Sander on Teile kunagi teinud kirjalikke noomitusi või on kõik etteheited olnud suusõnalised, selgelt fikseerimata?

Kõik etteheited on olnud suulised. Pole olnud ühtki kirjalikku noomitust ei Sanderi ega juhatuse poolt. Kuidas sa heidadki kirjalikult fikseerituna ette, jälg jääb ju maha, et kaebealune kaitseb traditsioonilist perekonda ja on mures kristluse käekäigu pärast Eestis ja Euroopas. Ei ole kirjalikke märkusi teinud ka peapiiskop ega praost. Viimasel kokkusaamisel sain praostilt suulise etteheite.

Kuidas jõudis asi lõpuks Teie ametist kõrvaldamiseni ja kuidas ametist kõrvaldamine välja nägi? Kas õpetaja Sander avaldas Teile survet lahkuda omal soovil? Ja kas Teile anti võimalus õpetaja Sanderi selgelt väljendatud etteheidetele vastata?

Mullu 19. oktoobril helistas mulle Sander ja ütles, et ei pea meie koostööd enam võimalikuks. Keegi oli jälle kaevanud. Tahtis kohest kokkusaamist sotsiaalministeeriumis, kus avaldas mulle survet omal soovil lahkuda. Arvas, et võiksin näiteks Anna koguduses Järvamaal end teostama hakata. Mõtlemiseks andis nädala. Kui me 26. oktoobril uuesti kokku saime, panin ette, et las koguduse nõukogu otsustab, mis minust saab. Sander ei tahtnud asja nõukogu ette tuua ja andis mulle veel kuu aega mõtlemiseks. Kuid juba kümne päeva pärast, 5. novembril helistas ta ja teatas, et on esitanud peapiiskopile minu ametist vabastamise taotluse alates 20. detsembrist 2020 ehk vahetult enne jõule ning et koguduse nõukogu koosolek küsimuse otsustamiseks toimub juba 12. novembril. [EELKs kehtiva korra kohaselt esitab abiõpetaja ametist vabastamise taotluse peapiiskopile koguduse juhtiv õpetaja ning koguduse nõukogu lisab sellele oma arvamuse – toim.]

Seesuguse kiirendatud korras ja nüüd juba avaliku lahkumise oli põhjustanud kellegi kaebus peapiiskopile, et Sander kiusavat oma abiõpetajat taga. Esiteks oli kirikus kehtiva korraga vastuolus koosoleku nii kiire kokkukutsumine. Teiseks, polnud ju keegi mulle esitanud konkreetset süüdistust, mille vastu saaksin end kaitsta. Kõik süüdistused olid seni olnud üldsõnalised ja suulised. Palusin nõukogu koosoleku edasi lükata, kuni Sander on kirjalikult sõnastanud oma etteheited ja näidanud, kuidas see on kogudust kahjustanud. Seejärel oleksin saanud süüdistustele kirjalikult vastata. Ning alles siis, kui nõukogu liikmed oleksid tutvunud mõlema osapoole kirjalike põhjendustega, asuda otsustama. Seejuures saatsin kõikide oma jutluste tekstid Sanderile, praostile ja peapiiskopile.

Toivo Treiblut istumast Nõmme Rahu koguduse aias pingi, mis paigaldati sinna 2020. aasta augustis mitmete Keskerakonna tipp-poliitikute osavõtul endise keskerakondlasest Tallinna abilinnapea Arvo Sarapuu mälestuseks.

Ent minu palvet eirati. Praost Jaan Tammsalu tõi jutlustest välja temale sobimatud kohad, kuid ei märkinud ära, kust mingi tsitaat pärineb. Üksteise otsa lükitud tsitaadid kontekstist väljavõetuna lõhkesid kui mürsud. Koosolekupäeva hommikul kohtusin praostiga ja mulle jäi mulje, et ta on nõus ettepanekuga õhtusel koosolekul minu saatuse üle veel mitte hääletada. Kahjuks ei saanud Ove Sander koosolekul kohal viibida. Koos oma abikaasaga, kes on samuti nõukogu liige, võtsid nad sellest osa veebi kaudu. Tegin ettepaneku otsustamine edasi lükata, sest nagu öeldud, ei saa ma end etteheidete eest kaitsta, kui neid pole konkreetselt ja kirjalikult esitatudki. Sama ettepaneku tegi ka üks nõukogu liige. Ettepanek ei leidnud aga koosoleku juhatajaks olnud praost Tammsalu poolt toetust. Koguduse juhatuse esimees Meelis Pirn luges ette valiku „sobimatuid“ lõike ning praost lisas, et temagi on valimiku kantslisse sobimatutest tsitaatidest mulle läkitanud. 

Kõik sobimatud lõigud pärinesid aastatest 2018–2019. Mitte ühtegi polnud aastast 2020. Kas pole see märk, et abiõpetaja on asunud n-ö paranemise teele? Salajasel hääletusel toetas minu ametist vabastamist 5 nõukogu liiget, 5 oli vastu ja 1 erapooletu. Praosti sõnul lisandus veel kaks vastuhäält, Ove Sanderilt ja tema abikaasalt. Arusaamatuks jääb, kuidas saab salajasele hääletusele lisada avalikke hääli. Koosoleku protokolli pole ma siiani näinud, samuti mitte ühtegi Sanderi kirjalikult väljendatud etteheidet. Enda sisuliseks kaitsmiseks mulle võimalust ei antud. 

Koosoleku protokolli pole ma siiani näinud, samuti mitte ühtegi Sanderi kirjalikult väljendatud etteheidet. Enda sisuliseks kaitsmiseks mulle võimalust ei antud. 

Kui küsisin mõni päev hiljem, täpsemalt 14. novembril e-posti teel, et mis on minu ülesanded kuni 20. detsembril jõustuva ametist vabastamiseni, arvas Sander samal päeval saadetud vastuses, et küsimus on igati õigustatud ja lubas asja kiirendamiseks pöörduda praosti ja peapiiskopi poole ettepanekuga mind juba 1. detsembrist ametist vabastada. Vastavat kirjalikku taotlust pole ma näinud. Tagantjärgi olen kuulnud, et ka uue taotluse arutamiseks kutsuti 21. novembril kokku nõukogu koosolek. Ehkki olin toona nõukogu liige, mind koosolekule ei kutsutud ning ka selle protokolli pole mulle saadetud. 30. novembril saabub e-kiri peapiiskopi otsusega, mille kohaselt olengi 1. detsembrist 2020 Nõmme Rahu koguduse abiõpetaja kohalt vabastatud – õpetaja Ove Sanderi ettepanekul ja Nõmme Rahu koguduse nõukogu 21. novembri 2020 otsuse alusel. Selle nõukogu koosoleku protokolli pole ma kunagi näinud.

Ma ei mõista, miks vallandamisele oli vaja anda ideoloogiline värving. Kuna koguduses tegutses neli vaimulikku, koroonapiirangud oli tinginud tegevuse olulise vähenemise ning ka majandusraskusi, oleks piisanud ametikoha koondamisest. Oleksin sellega nõustunud.

Milline on olnud Nõmme Rahu koguduse elu üldisemalt viimastel aastatel? Kas kirjeldate seda edasi- või tagasiminekuna, vaadates ka laiemat pilti kui Teid puudutav?

Millega seda mõõta? Kas annetajaliikmete arvu kasvu või vähenemisega? Või annetuste keskmise summaga? Annetajateliikmete arv kipub vähenema kõigis Tallinna kogudustest, ehkki linnaelanike arv kasvab. Aasta tagasi alanud koroonakriis on löönud kõiki linna kogudusi valusasti ja tööle piirangud seadnud. Otsustagu lugeja ise, kas mälestuspink koroona-aastal poliitikule kirikuaias on edasi- või tagasiminek. 

Majanduslikust küljest polnud Nõmme Rahu kogudusel viimastel aastatel väga viga. Palgad on makstud, kirik 2017. aastal seest ilusasti remonditud. Kõnniteed on saanud kivikatte. „Betoonile” on kõvasti kulunud ja linn on toetanud. Aga inimesed? Vaimulike vastuvõtuaegu pole minu ajal koguduses olnud. Vajadusest selle järele on koguduseliikmed mulle mitmel korral rääkinud. Praost oma 2019. aasta aruandes ütleb, et on arusaamatu, kui vaimulikul pole koguduse jaoks aega. 

Vähemalt kolm korda pakkusin Sanderile välja, et võiksin olla vastuvõtuajal olemas, aga ei saanud nõusolekut. Nõmme koguduse liikmed on käinud vaimulike vastuvõtuaegadel ka linna teistes kogudustes. Kui inimesed näevad, et õpetajal pole aega nende jaoks, siis lähevad nad selle õpetaja juurde, kel on aega. Kui õpetajal pole nende jaoks aega, siis pole ka neil enam aega koguduse jaoks, näiteks talgutel kaasa lüüa.

Varasemalt on Nõmme kogudus olnud tugev ja toimiv ning seda Sanderi enda töö tulemusel. 

Milline on Teie praegune staatus EELK-s? On Teile tööalast rakendust? Ja kuidas Te üldse ennast ja Teist sõltuvaid inimesi elatate?

Olen praegu Tallinna praostkonna vikaarõpetaja. See tähendab aga „tükitööd”. Kui õnnestub end pakkuda ja midagi teha, siis selle eest tasutakse. Koroona-olukorras, kus kogudusetöö on niigi kokku tõmmatud ja pealinnas vaimulikke piisavalt, polegi midagi teha. Kolme kuu jooksul olen pidanud ühe jumalateenistuse. Detsembris avaldasin soovi reservi siirduda. 

Elatist olen teeninud juhutööga, puidutööga, mida üks sõber on mulle aeg-ajalt pakkunud. Hingepõhjani olin liigutatud, kui koguduseliikmed ametist tagandamise järel mind annetustega toetasid ja toidupakkidega abistatud on. Ma ei osanud arvata, et inimesed on nii osavõtlikud. Töötukassast tuleb ka midagi. Ka ema pension on abiks. Kuna tegelen ka kunstiga, on minult tellitud üks maal. Ja üks aastatetagune tellimustöö, mille eest tasu juba ammu käes, ootab tegemist.

On tulnud üks tööpakkumise Ida-Virumaalt, minna teenima sealset kahte kogudust. Kuna aga ema tuli alles pärast aastatepikkust veenmist mõne aasta eest Pärnust Tallinnasse minu juurde elama, siis oleks nüüd täiesti vastutustundetu võtta 87- aastane vanainimene ja viia ta vastu tema enda tahtmist Alutaguse laantesse. 

Kuidas kõlbaks ma siis maakogudusse, kui ei kõlba linna? Ametist vabastamise järgselt olen saanud mõne kutse tulla jutlustama teistesse konfessioonidesse, ka mõnda EELK kogudusse.

Kas olete eelnevalt kirjeldatud probleemide kontekstis saanud mingisugust toetust oma ülematelt, praost Jaan Tammsalult ja EELK peapiiskop Urmas Viilmalt?

Ei ole küsinud. Ainult ühe korra olen käinud saatuslikuks saanud nõukogu koosoleku päeva hommikul praosti juures tema kutsel.

Millistest laiematest tendentsidest EELK-s ja Eesti ühiskonnas üldiselt Teie kaasus Teie hinnangul tunnistust annab? Kas näeme seda sama vasakliberaalse ideoloogia pealetungi luterlikus kirikus, mis on olnud võidukas nii Soomes, Rootsis kui ka paljudest teistes riikides?

2018. aasta jõulujutluses ütlesin muu hulgas – ja seda pandi mulle toona ka pahaks –, et me ei ole praegu sarnases olukorras nagu lääs ainult ühel põhjusel ja selleks põhjuseks on 50 aastat nõukogude okupatsiooni. Aga me liigume samas suunas, kui meie juhid ei vali Ungari või Poola teed, ja siis on aja küsimus, kui meie piiskop marsib kuuevärvilise vikerkaare lipu all Pride’i paraadil. Juba praegu on kirikuvalitsuses konservatiivid selges vähemuses. Kui kirikuvalitsus jätkab samal kursil ja riigivalitsemises parempööret ei toimu, siis on lähenemas oht, kus iga vaimulik, kes võtab sõna domineeriva poliitilise narratiivi vastu, sunnitakse vaikima või tehakse ametist lahti.

Mida ütleksite kokkuvõttes teistele EELK õpetajatele, kes võivad end leida Teiega sarnasest olukorrast, teadvustades, et n-ö poliitiliselt ebakorrektseks arvatud, ent tegelikult ju täiesti loomulike kristlike põhimõtete pinnalt formeerunud seisukohtade väljendamine võib seada nende ameti ohtu? Kuidas peaksid nad toimima, et ühelt poolt seista õigete põhimõtete eest, aga teiselt poolt mitte kaotada oma tööd ja elatist?

Praegu pole see probleem seal, kus kogudusel on üks õpetaja ja kaebus ei jõua meediasse. Aga selleks tuleb valmis olla. Probleemiks muutub asi siis, kui vastu võetakse nn viha- või vaenukõne kriminaliseerimise seadus. Minu häda oli selles, et olin abiõpetajaks kõrgest riigiametnikust õpetaja juures, kes oli lisaks ka kirikuvalitsuse liige.

Mõistan üha enam, et nii kristlaste juhtide kui ka teiste inimeste puhul tuleb kuulata mitte ainult seda, mida räägitakse, vaid ka seda, mida rääkimata jäetakse.

Ega ma ei oskagi ametivendadele head soovitust anda. Mina vastutan vaid enda eest ja emal on pension. Perekonnaga vaimulikele, kel on ülalpeetavad, on see tõsine küsimus. Aga kirikut ja ühiskonda ohustavat temaatikat täiesti vältida ja seejuures sisemiselt terveks jääda pole ausal inimesel ka võimalik. Varem või hiljem saab see peeglisse vaadates probleemiks. Mõistan üha enam, et nii kristlaste juhtide kui ka teiste inimeste puhul tuleb kuulata mitte ainult seda, mida räägitakse, vaid ka seda, mida rääkimata jäetakse. Jätnuks ma ütlemata selle 5 protsenti, olnuks kõik korras ja poliitilise korrektsuse nõue täidetud. Aga siis valetanuks ma iseendale ja inimestele.

Kui kirikujuhid olulisi teemasid väldivad või lausa lohisevad liberaalsel liul, siis on sellele olemas ka alternatiiv. Miks loodi geikristlaste ühing? Neid ei võetud omaks? Kui traditsioonilisel konservatiivsel alusel püsimine muutub raskeks, tuleb koonduda samuti. Maailm ja kirik on polariseerumas, mis tähendab, et tuleb võtta selge seisukoht, kummal pool piiri seisad. Soome luterlastel on näiteks misjonipiiskopkond…

Milline on kõige eelnevalt osutatu pinnalt Teie sõnum EELK juhtkonnale? Millele tuleks rohkem tähelepanu pöörata, et julgustada õpetajaid seisma kristluse suhtes vaenulikus ühiskonnas kristliku õpetuse ja sellest lähtuvate põhimõtete kaitsel?

Tõnu Lehtsaar on öelnud: „Me liigume diktatuuri suunas ja kui rahvas teeb häält, siis diktatuur läheb kaugemale”. Ärge siis vaikige, vaid olge kirikurahva eestkõnelejad Kristuse nimel. Lisaks on oluline teadvustada, et mida vähem kirik end riigi või omavalitsuste rahadega seob, seda iseseisvam ta on. Sest nagu vanarahvas ütles: kes maksab, see tellib muusika.

Ei saa olla igas pulmas peig ja matusel kadunuke. Ei saa meeldida Kristusele ja maailmale. Siin on lõiguke ühest „äramärkimist“ leidnud jutlusest: „Reformatsiooni käigus 1530. aastal vastu võetud Augsburgi usutunnistuses öeldakse toetudes Jeesusele, et kui Jumalariigi ja ilmaliku riigi seadused lähevad omavahel vastuollu, tuleb kaheldamatult täita Jumala riigi seadusi, taludes Jumala abil kõiki kannatusi, mis see endaga kaasa peaks tooma, isegi märtrisurma. Nii hukati ka Paulus mõõgaga Rooma koguduse pärimuse järgi keiser Nero ajal riigivõimule allumatuse pärast. Eelnevalt oli juutide poolt Paulusel keelatud kuulutada Kristust, mille peale apostel kostis: „Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna” (Ap 5:29). Kui riigivõim taotleb endale Jumalale kuuluvat kohta – meie südametunnistust, veendumusi ja usku –, siis ületab ta volitused, mis talle Jumala poolt on antud. Seesugusel juhul ei tule kristlasel riigivõimule kuuletuda. Jumala esimene käsk on üle kõige armastada oma Issandat ja teine käsk, armastada oma ligimest. Riigivõimu esindajad on ligimesed. Ei ole nii, et esmalt armasta oma ligimest ja siis Jumalat.”

Ove Sanderi kommentaar: töösuhe Toivo Treiblutiga sai lõpetatud igati korrektselt

Kuigi ma ei pea õigeks, et ühe koguduse ja abiõpetaja asju lahatakse väljaspool Nõmme Rahu kogudust ja EELK-d, vastan siiski lühidalt, sest siingi on oluline järgida põhimõtet: audiatur et altera pars.

Toivo Treblutiga töösuhte lõpetamine Nõmme Rahu koguduses ei toimunud minu initsiatiivil. See initsiatiiv tuli kogudusest ja Nõmme kogukonnast, kuna inimesed ei olnud rahul Tema kuulutustööga ja seda eriti viimase paari aasta jooksul. Kristuse evangeeliumi asemel kostus tihtipeale ühekülgne poliitpropaganda. Eriti kahetsusväärne oli Tema antisemitistlik hoiak, mis leidis tee ka jutlustesse.

Koguduse õpetajana pidin kujunenud olukorras astuma kirikuseaduses sätestatud sammud. Kõik asjaomased otsustuskogud toetasid Toivo Treiblutiga töösuhte lõpetamist Nõmme Rahu koguduses.

Ma ei ole Talle kunagi avaldanud survet, küll aga juhtinud Tema tähelepanu, et kuulutuses tuleb lähtuda Jumala Sõnast ja meie kiriku normeeritud õpetusest. Toivo Treiblut eksis korduvalt õpetaja ametivande vastu ega andud mingeid indikatsioone, et Ta soovib oma eksimusi tunnistada ja ennast parandada.

Toivo Treibluti tegevus põhjustas koguduses konflikte ja viimaks tekitas koguduses lõhe. Ei saa välistada, et Tema tegevuse tõttu on mitmed inimesed Nõmme Rahu kogudusest lahkunud. Igal juhul on tekitatud koguduse vaimulikule elule märkimisväärne kahju.

Tema tööst jäi viimastel aastatel mulje, et Tema esmane huvi ei olnud enam ustavus evangeeliumi kuulutamisele, vaid ilmaliku tunnustuse otsimine ja poliitilise kapitali kogumine.

Toivo Treiblutiga töösuhte lõpetamine on olnud igati korrektne ning on järgitud asjaomaseid seadusi ja häid tavasid.