Aldo Maksimov pere noorima lapsega, taustal Samose rannik ja mäed. Foto: Marion Maksimov

Eestit ei ole valitud nende 20 riigi sekka, kes alates poolest juunist Kreekat turistidena külastada saaksid. Selle asemel, et väljapoole tulemuslikku lobitööd teha ning Eesti kodanikele piire avada, näivad Eesti ametnikud järgivat mugava tegematuse ja rahvale ülbitsemise taktikat, kirjutab Aldo Maksimov Objektiivile. 

Kreeka valitsuse värske teadaanne, et Eestit ei ole valitud nende 20 riigi sekka, kes juba 15. juunist Kreekat turistidena külastada saaksid, on hoop niigi raskustes olevale Eesti turismi keskkonnale. Samas sisaldab see nina ees ukse kinnilöömine endas üksjagu õpetlikku.

Esiteks, on absurdne arvata, et piirates välisturismi ergutame me sellega siseturismi. Turismiäri on mitmetahulisem nähtus kui mündi kaks poolt ning kes sellest aru ei saa, see ei jaga turisminduse matsu.

Vaevalt need, kes ihalevad Vahemere soojust ja kristallselget merd, on nõus oma meelispuhkuse asendama telkimise võimalusega kusagil Kadrina võpsikus või kümblema jahedas Toolse ranna merevees.

Pigem norutatakse suvi kusagil niisama ära, vaadatakse möödunud aegade reisipilte ning oodatakse pikisilmi, millal Eesti ametnikud oma tööd korralikult tegema hakkavad, et ka eestlastele ärajäänud otselennud ning Kreeka kuldsed mererannad taas avaneksid.

Teiseks, Eestil võivad ju olla eeskujulikud viirusega toimetuleku näitajad ja hügieeniteadlikud kodanikud, aga kui ametnikud neid välispartneritele esitleda ei oska ning lobitööd ei tee, siis on eestimaalastele sellest vähe abi.

Nagu oleks meile vähe eriolukorras läbielatud kannatustest, mis ikka veel jätkuvad! Viimased nädalad on selle eredaks tõestuseks.

Naudime, kuidas teised reisivad

Paljudel ametnikel jätkub jultumist rahva haavadele soola peale riputada ning tungida inimeste eraellu, et oma ametisuutmatust õigustada. Eilses Postimehes soovitab välisministeeriumi kantsler Rainer Saks tänavu puhkusereise ära jätta. Lauset „Puhka Eestis!“ kuuleme me aina uuesti ja uuesti ning juba kahtlaselt palju.

Selle asemel, et väljapoole tulemuslikku lobitööd teha ning Eesti kodanikele piire avada, näib välisministeeriumis olevat valitud mugava tegematuse taktika.

Küllap on Saksal meeles, millise fiaskoga päädis tema ülemuse Urmas Reinsalu Poola piirile kokkuaetud autokolonni läbisõidu uhke plaan ning ehk on siis kavalam uute läbikukkumiste vältimiseks „viinamarjad on hapud“ või „püsige kodus!“ mängu teha?

Ometi ei maksa nii saksa mängida, et inimeste valikuvabadusse sekkuda ja neile puhkuse eelistuste osas jõhkraid ettekirjutusi teha! Ametnikud, ärge arvake, et ainult teil on õigus piire ületada!

Kas segadus või diplomaatiline faux-pas?

Olukorras, kus Eesti (ning ka Läti-Leedu) viiruse epidemioloogiline tase oli tänuväärselt madal, oleks võinud kindlasti eeldada, et ametnikud suudavad piiride avanedes avada puhkamiseks väravad ka neile Eesti kodanikele, kes soovivad seda teha Lõuna-Euroopa leitsakus ja rahus.

Selle asemel saavad Kreekasse, Portugali ja Küprosele lennata (sest nt Hispaaniasse, Itaaliasse ja Türki veel ei lasta) alates juunist näiteks hiinlased, austraallased, sakslased, taanlased jmt (pluss veel 15 riigi kodanikud), kel on COVID-19 asjus palju rohkem probleeme olnud.

Miks Eestit ei ole nende riikide hulgas, keda vastu võetakse? Meie välisministeeriumi lehel seisab nii: “Riiki sisenemise tingimused: Eesti kodanikele ei ole riiki sisenemiseks piiranguid kehtestatud.”

Kas saab segasemaks minna: meil ei ole Kreekasse sisenemiseks piiranguid, aga Kreeka ei võta Eestist turiste vastu. Mis mõttes…?!? Lost in byrocracy?

Need – Hiina, Saksamaa, Austraalia jmt aga on suuremad ja tugevamad riigid, kelle hääl maksab. Eesti oma järelikult ei maksa. See ei ole mingi e-lahendus, jutt käib reaalsetest inimestest ja nende vabast liikumisest ELis. Hea uudis on see, et saame teiste reisimist pealt vaadata, keegi ju vähemalt reisib ja puhkab.

Otsime tarka ametnikku

Rainer Saks pole ametnikest ainus näide. Sotsiaalmeedias levitatud piltidel suurt mulli puhuv EAS-i värske turismiboss Liina Maria Lepik manitseb ühes hiljutises usutluses turismiettevõtteid… mugavustsoonist välja tulema. Justkui oleks Eesti turismitöötajad kogu aeg diivanil lesinud. Milline piirideta arrogantsus ühe ametnikuneiu poolt! Kui midagi asjalikku ja abistavat ütelda pole, siis võiks ametnik vähemalt suu kinni hoida!

Pildil Liina Maria Lepik, värske EASi turismipealik. (Erakogu, FB)

Lõpuks, millega tegelevad kriisi ajal meie digivolinik Andrus Ansip ja transpordivolinik Siim Kallas? Poliitkonkurentide sarjamisega, kuuldavalt.

Aga millega need volinikud ise on hakkama saanud? Kus on keskne, täpne ja ülevaatlik EL logistiline internetilehekülg, millelt iga EL kodanik võiks leida adekvaatset ja operatiivset infot liikumispiirangute ja transpordivõimaluste kohta EL piires?

Kuidas peaksid turismitöötajad oma tööd planeerima, kui digivolinik pole suutnud korraldada ülevaatliku info kättesaadavust kõigile? Milleks meile selline volinik, kes kriisi ajal oma juuksed sitikmustaks värvib ja lisaks maskile ka fooliummütsi soovitab? Need ei ole kriisiaja peamised küsimused.

Peaküsimus praeguses olukorras on: kas ametnikud, kes oma tööga toime ei tule, ei peaks kohemaid ruumi tegema tarkadele ja toimekatele? Kriisid on selleks, et kilakola eest pühkida ja toimivate lahendustega edasi liikuda.