Põhja-Korea diktaator Kim Jong Un. Foto: Scanpix

Kim Jong Un’i ennatlik surnuks kuulutamine on vaid üks näide Lääne meedia läbikukkumistest Põhja-Korea kajastamisel, kirjutab Lõuna-Korea ajakirjanik Se-Woong Koo. 

Kim Jong Un oli kadunud 20 päeva, kuid 2. mail avaldas Põhja-Korea riigimeedia lõpuks pildid diktaatorist, kes parasjagu väetisetehast üle vaatas. Vastupidiselt rahvusvahelise meedia ja nn “Põhja-Korea jälgijate” spekulatsioonidele polnud ta ilmselgelt surivoodil. See fiasko näitab, kui agaralt on Lääne ajakirjanikud valmis võtma tõe pähe kinnitamata kuulujutte Põhja-Korea kohta.

Kõik sai alguse 20. aprillil, kui Põhja-Korea põgenike poolt hallatav uudisteportaal Daily NK avaldas loo, et Kim oli käinud südameoperatsioonil. Esialgu mitmetele allikatele viidates väitis portaal, et Kim kannatas südame veresoonte põletiku all ning tema seisund oli halvenenud.

Daily NK kasutab tihti anonüümseid Põhja-Korea allikaid ning selle reputatsioon faktitäpsuse osas pole just hea. Sel korral parandati “mitmed allikad” lõpuks vaid üheks.

Juba mõne tunni pärast oli ka CNNil üleval ühele allikale toetuv lugu, mis kandis sensatsioonilist pealkirja: “USA allikas: Põhja-Korea liider on pärast operatsiooni suures ohus.” MSNBC ankur Katy Tur aga säutsus oma üle 700 000 jälgijale Twitteris: “Kim on ajusurmas, viitavad kaks USA ametnikku”.

Ka CNN pidi artikli peagi ümber tegema. Uus pealkiri kõlas: “USA hoiab silma peal luureinfol, et Põhja-Korea liider on pärast operatsiooni suures ohus.” Tur kustutas oma säutsu. Oli aga juba hilja – järgmised üksteist päeva spekuleerisid erinevad väljaanded üle maailma teemadel, nagu: “Kas Kim on tõesti surnud?” ning “Kes saab Põhja-Korea järgmiseks liidriks?”

Valeinfo levis kulutulena

Internetis suutis otsing “Kim Jong Un surm” mõningatel juhtudel ületada isegi huvi koroonaviiruse vastu. Müra muutus nii suureks, et isegi tavapäraselt reserveeritumad lõuna-korealased hakkasid muretsema, kas nad pole midagi maha maganud. Seda hoolimata sellest, et riigi valitsus kinnitas, et mingeid ebaharilikke arenguid Põhja-Koreas märgata pole.

Tõele au andes valas Põhja-Korea õli tulle, kuna Kim jättis vahele avaliku austuse avaldamise oma vanaisale Kim Il Sungile tolle sünnipäeva tähistamise puhul. Samas polnud mingeid vettpidavaid tõendeid, et noorema Kimi tervis vääriks tõsist arutelu.

Tegu pole kaugeltki esimese korraga, kus Lääne meedia Põhja-Korea kajastamisel puusse paneb. 2018. aasta novembris avaldas New York Times esiküljeloo pealkirjaga “Põhja-Korea raketibaasid viitavad suurele pettusele”. Artikkel, mille üks autoritest oli Pulitzeri preemia võitja, väitis satelliidipiltidele ja ühe mõttekoja raportile tuginedes, et Põhja-Korea oli hoolimata Kimi ja Donald Trumpi vahel sama aasta juunis sõlmitud Singapuri lepingust siiski salaja rakettide arendamist jätkanud.

Toona viitas aga staažikas Korea-analüütik Tim Shorrock, et satelliidipilt pärines 2018. aasta märtsist, ehk oli tehtud kolm kuud enne lepingu sõlmimist. Artiklis käsitletud raketibaasid olid aga Lõuna-Koreale teada juba vähemalt kaks aastat varem. Kõigest hoolimata levis artikkel kulutulena ja Times teatas, et jääb väidetele kindlaks.

Olen pannud tähele, et Lääne meedia tavatseb oma viletsas töös süüdistada Põhja-Korea režiimi, kuna see ei jaga piisavalt infot. Mõne aasta eest ütles ühe suure Euroopa väljaande Aasia üksuse juht mulle otse: “Põhja-Korea on tähtis. Kas me ei peaks vähemalt proovima sellest kirjutada?” Eesmärk võib olla õilis, aga kas see õigustab pooltõdede või täiesti väärate väidete avaldamist?

Näiteks ütles Trump 2018. aasta juunis Singapuri leppe sõlmimise järel peetud pressikonverentsil, et USA ja Lõuna-Korea “peatavad sõjamängud”. Väljaütlemisele järgnes Lääne meedias kriitikatorm, kuna Trump olevat Lõuna-Koread sellega üllatanud ja solvanud.

Selline arusaam oli aga täiesti vale ja tekkis sellest, et enamus Lääne ajakirjanikke ei saa kohalikust poliitikast aru. Lõuna-Korea valitsus on seisukohal, et sõjalise kokkupõrke ohu vähendamine on oluline. Seetõttu ei soovi riik ka liigselt sõjaväeõppusi korraldada.

Probleem olematus keeleoskuses 

Viie aasta jooksul, mil olen inglisekeelses meedias töötanud, pole ma kohanud ühtegi Korea poolsaart kajastavat Lääne ajakirjanikku, kes korea keelt vabalt räägiks. Võib vaielda, kas keeleoskus on hädavajalik, aga Põhja-Korea kontekstis tähendab see seda, et Lõuna-Korea eksperdid, kes inglise keelt ei räägi, lükatakse diskussioonist kõrvale.

Nende asemel võtavad koha sisse mugavalt inglisekeelsed arvajad. Tihti pole viimastel Põhja-Korea kohta mingeid eriteadmisi, või on tegu Põhja-Korea põgenikega, kelle seisukohti võivad kallutada poliitilised motiivid.

Kui Lääne meedia oleks tõsiselt püüdnud ekspertidega ühendust võtta, ei oleks liialdatud kuulujutud saanud nii laia kõlapinda. Näiteks hoiatas tunnustatud ekspert Cheong Seong-Chang juba varakult ennatlike järelduste tegemise eest. “Kuigi Kimi tervisega võib olla mingi ajutine probleem, on Põhja-Koreas hädaolukorra tekkimine äärmiselt ebatõenäoline,” kirjutas ta 17. aprillil oma populaarses uudiskirjas. Ja nii see tõesti oligi.

Tõlkis Jaanus Vogelberg