Konservatiivse arvamusportaali Compact kolumnisti Thomas Fazi sõnul vihkab euronomenklatuur liikmesriikide rahvuslik-konservatiivseid jõude, kuna need peavad rahvusriikide demokraatlikku iseolemist tähtsamaks kui "euroseaduste ülimuslikkusele" ehitatavat globalistlikku ja progressiusklikku LGBT impeeriumit.
Ungari peaminister Viktor Orbán ja tema konservatiivsuse laad seisis 3. aprillil toimunud valimistel silmitsi olulise populaarsuse järelekatsumisega. Millega läks väga edukalt. Ungari peaminister ja tema partei Fidesz põrmustasid opositsiooni ühendkoalitsiooni – mille moodustasid liberaalid, rohelised, kommunistid ja Jobbiku uus-natsionaalsotsialistid – ligi 20-protsendise ülekaaluga. Opositsiooni juht Péter Márki-Zay pidi tunnistama kaotust isegi oma valimisringkonnas.
Orbáni võit oli samamoodi valus löök tema Brüsseli kriitikutele. Alates oma võimule naasmisest 2010. aastal ja eriti viimastel aastatel, on Orbánist saanud terve Euroopa Liidu nomenklatuuri jaoks piksevarras, kelle peale oma raev välja valada. Teiselt poolt kannustab ta üle kontinendi rahvuslik-konservatiivseid jõude. Teda põlatakse, tehakse maha, sanktsioneeritakse ja tema partei visati välja Euroopa Parlamendi kosnervatiivide blokist. Kunagisest Brüsseli sisekriitikust on saanud avalik dissident.
Euronomenklatuuri rünnakud Poola ja Ungari vastu on erapoolikud ning ebaõiglased
Orbán ei ole oma katsumustes üksi. Viimase viie aasta jooksul on Euroopa Liit ajanud sarved risti Ungari naabri Poola rahvuslik-konservatiivse Õiguse ja Õigluse Parteiga (PiS). Mõlemale riigile pannakse pahaks, et need ei järgi Brüsseli "õigusriigi põhimõtteid". Euroopa Komisjon süüdistab Ungarit ja Poolat ajakirjandusvabaduse ning kohtute sõltumatuse piiramises, et need ei hakka vastu süsteemsele korruptsioonile (või pigem, et ei võta sellest aktiivselt osa), et mõlemad riigid rikuvad LGBT ja vähemuste õiguseid. Nii Ungari kui Poola juhid eitavad kõiki süüdistusi.
Venemaa sissetung Ukrainasse on lisanud vastuolule rohkem värve. Kui varem olid Ungari ja Poola võitluses Brüsseli nomenklatuuri vastu liitlased, siis Ukraina sõda on kahe naabri vahel tekitanud teatud hõõrumisi. Varssavi on üks häälekamaid Kremli kriitikuid ja kutsub üles veelgi karmimatele sanktsioonidele, jõulisemale Kiievi relvastamisele ja on valmis oma territooriumile paigutama isegi USA strateegilisi relvi.
Orbán vastandina on üritanud jääda neutraalseks. Ta on sissetungi hukka mõistnud ja Ungari on võtnud vastu kümneid tuhandeid põgenikke, kuid riik keeldub Kiievi relvastamisest, ega luba läbi oma riigi viia Ukrainasse sõjalist abi. Budapest on samuti jätkanud Moskvaga majanduslikku läbikäimist, sealhulgas energiakandjate importi. Selline lähenemine pole Orbánile Brüsselis sõpru juurde toonud, kuid ta saab ka aru, et antud konflikt annab talle teatud kauplemisruumi. Hetkel pole kellegi huvides ühe olulise NATO liitlasega tüli norimine.
Samas kui Venemaa-Ukraina sõja üles keerutatud tolmupilv kord maha langeb, taastub taas endine olukord, kus Poola ja Ungari peavad ühist kaevikusõda Brüsseli vastu. PiS on tänu oma sõjakale suhtumisele Moskvasse Lääne sõjapooldajate silmis hetkel leidnud ajutist armu, kuid olemuslikud vastuolud pole kuhugi kadunud. Viimastel aastatel on Poola puhul kõige enam tähelepanu pälvinud 2017. aastal algatatud justiitsreform, millega asutati uus kohtunike järelvalveorgan, mis koosneb juristidest, kelle määrab ametisse Seimi alamkoda ja kes kaaluvad kohtunike vastu esitatud kaebuseid. Euroopa Liidu ametnikud väidavad, sealjuures isegi pisut õigustatult, et see allutab Poola kohtunikud poliitilisele kontrollile.
Brüssel ehitab impeeriumit
Mõlemad pooled kipuvad vastuolu kirjeldama teravates kultuurisõja määratlustes. "Euroopameelsed" progressiusklikud ja ELi ametnikud esitlevad vastuseisu kui konflikti "liberaaldemokraatlike väärtuste" ja kahe riigi rahvuslike valitsuste mittedemokraatliku käitumise vahel. Poola ja Ungari poole sõnul on tegemist vastuoluga konservatiivsete-kristlike rahvusriikide ning imperialistliku Brüsseli vahel, mis surub liikmesriikidele peale pahempoolset, globalistlikku ja kristluse vastast maailmanägemust.
Asjad on siiski pisut mitmekesisemad. Alustuseks: kuriteod, milles kahte riiki süüdistatakse, pole ainuomased Poolale ja Ungarile. Kõikide liikmesriikide kõrgemad kohtud – kus need on olemas – on väga politiseeritud, mis praktikas tähendab, et pea mitte kunagi ei julgeta hakata vastu Euroopa Liidu seadusandlusele.
Mis puutub korruptsiooni, siis seda on märkimisväärselt keeruline mõõta. Seda isegi määral, et mõned institutsioonid üritavad korruptsiooni mõõta, kuidas inimesed tajuvad oma riigi korruptsiooni olukorda. Sellistes kategooriates on Poola ja Ungari paremas positsioonis (tabel lk 11) kui mitmed teised Ida-Euroopa riigid, nagu Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia ja Bulgaaria. Mõlemas Visegradi riigis on olukord korruptsiooniga parem kui näiteks Hispaanias, Portugalis ja Itaalias.
Mis puutub meediavabadusse, siis Piirideta Reporterite Ajakirjandusvabaduse indeksis ei lähe neil riikidel tõepoolest sugugi kenasti. Ungari on EL riikidest Bulgaaria ees eelviimasel kohal. Kuid mõlemad riigid on heas seltskonnas: möödunud aastal üllitas Euroopa Komisjon esmakordselt soovitused ajakirjanike turvalisuse tagamiseks, milles märgiti, et 2020. aastal rünnati Euroopa Liidu 23 liikmesriigis 908 ajakirjanikku.
2021. aastal tapeti elava liiklusega Amsterdami tänaval Hollandi krimireporter Peter de Vries ja Kreeka uuriv ajakirjanik Giorgos Karaivaz lasti maha koduteel. Valitsusega seotud kuritegelike jõukude poolt on viimastel aastatel tapetud korruptsiooni uurivaid ajakirjanikke Maltal ja Slovakkias.
LGBT teemade juurde tulles, siis Ungari võttis eelmisel aastal tõepoolest vastu seaduse, millega keelati koolides "sooideoloogia" õpetamine ja mille poolt olid koos valimistega toimunud rahvahääletusel kaalukas enamus vastanutest. Mis puutub aga igapäevasesse LGBT inimeste diskrimineerimisse, siis need kaks riiki ei paista silma millegi erilisega. Rahvusvahelise omasooiharate meeste, -naiste, biseksuaalide, trans ja interseksuaalide ühenduse Euroopa haru (ILGA-Europe) juhi Evelyne Paradisi sõnul pole ei Ungari, ega Poola mingid anomaaliad. "Viimase aasta jooksul on LGBT inimeste poliitiline rõhumine suurenenud … ja LGBT-foobia levib [Ida- ja Kesk-Euroopa] tänavatel ning internetis." Siia kõrvale võiks tuua diskrimineerimise, mis tabas peale vaktsiinipasside kehtestamist vaktsineerimata Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikke, mis oli ostseses vasuolus suure hulga EL regulatsioonidega ja mille kohta pole Brüssel sõnagi arvanud.
Vastuolu on Brüsseli mitte-demokraatia ja liikmesriikide demokraatia vahel
Kõige eeltoodu valguses pole küsimus niivõrd selles, mis toimub kahes kõnealuses riigis ja kas see peaks muret valmistama, või kas sellisel anti-demokraatlikul riikideülesel organisatsioonil, nagu seda on Euroopa Liit, on õigus lugeda sõnu peale kahe demokraatliku liikmesriigi valitsustele ning neid valinud inimestele. Palju rohkem pakub huvi, miks on Brüssel just sihtmärgiks valinud Ungari ja Poola ning seda tehes toob ettekäändeks probleeme, mis iseloomustavad pea kõiki liikmesriike?
Poola ja Ungari pole nõus Euroopa Liidu usutunnistuse kõige olulisema sättega, ehk EL seaduste ülimuslikkusega liikmesriikide seaduste ees.
Antud küsimuse vastusel on suhteliselt vähe tegemist nende süüdistustega, mida kahele riigile ette heidetakse, kuigi neil on teatud osa. Euroopa "valvurite" silmis on riikide paar saanud hakkama ühe väga jõleda kuriteoga: Ungari ja Poola on avalikult esitanud väljakutse Euroopa Liidu enda õiguspärasusele. Täpsemalt pole kõnealused riigid nõus Euroopa Liidu usutunnistuse kõige olulisema sättega, ehk EL seaduste ülimuslikkusega liikmesriikide seaduste ees.
Ühel hetkel kui Brüssel kuulutas, et 2017. aastal loodud Poola kohtunike järelvalveorgan rikub EL seaduseid ja selle peab "vastavalt EL seaduste ülimuslikkuse põhimõttele" laiali saatma, Poola valitsus sellega ei nõustunud ja väitis, et sellise nõudmisega tahetakse riigilt iseseisvus ära võtta. Poola peaminister Mateusz Morawiecki, üritades olukorda lahendada, palus Varssavi Põhiseaduskohtul vastata küsimusele: kui peaks tekkima vastuolu ja EL seadused peaks kunagi Poola põhiseadusega kokku põrkama, siis mis jääb peale?
Liikmesriikide põhiseadused käivad Euroopa Kohtust üle
Põhiseaduskohus andis vastuse 2021. aastal ja 12 ülemkohtunikku kahe vastu leidsid, et peale jääb Poola põhiseadus. "Asjaolu, et [Euroopa Kohus] üritab sekkuda Poola seaduslikkesse mehhanismidesse rikub … reegleid, mis annavad eelise [Poola] põhiseadusele ja reegleid, mis tagavad Euroopa integratsiooni käigus riikidele suveräänsuse," kinnitas Põhiseaduskohus.
Poola Põhiseaduskohus ütles teiste sõnadega, et rahvusriikide seadused on tähtsamad kui EL seadused – mis on põhimõte, "ilma milleta ei saa Poola Vabariik demokraatliku ja suveräänse riigina toimida". Veelgi enam, põhiseaduskohus süüdistas Euroopa Liitu ja Euroopa Kohust Euroopa aluslepingute rikkumises, kuna need leiavad, et nii see ei ole. Tegemist on tõelise pommuudisega.
Piisab vaid nentida, et EL bürokraatidele ja euromeelsele nomenklatuurile käis selline otsus vastukarva. Luxemburgi välisminister Jean Asselborn väitis, et Põhiseaduskohtu otsus on seadnud ohtu terve Euroopa Liidu olemasolu. "Euroopa seaduste ülimuslikkus on Euroopa integratsiooni ja Euroopas ühes koos elamise jaoks eluliselt tähtis," väitis see. "Kui sellist põhimõtet rikutakse, siis Euroopa, nagu me seda teame, nagu seda on üles ehitatud Rooma lepingutele, lakkab olemast."
Mõistmaks, miks Poola Põhiseaduskohtu otsus kujutab Euroopa Liidule sellist eksistentsiaalset ohtu, tuleb saada aru, millist põhimõttelist rolli mängib EL õigus riikide ühendusest superriigi-tegemise projekti juures. Õigusteadlased on EL seaduste väidetava ülimuslikkuse seadnud küsimuse alla juba pool sajandit. Praktikas, siiski, riikide kohtud ja valitsused, mis kipuvad olema kallutatult Euroopa Liidu meelsed, pole EL seaduste ülimuslikkusele eriti vastuväiteid esitanud. See on taganud, et Europa seaduste kogu, nõndanimetatud acquis communautaire, on järjest täienenud ja sellest on saanud nõndanimetatud "ühendamine seaduste kaudu" peamine mootor, mis õõnestab ülevalt poolt rahvusriikide põhiseaduseid ning seadusandluse süsteeme.
Euroopa Liidu seaduste ülimuslikkus annab tohutu võimu Euroopa Kohtule: hoolimata sellest, et Kohtul pole mitte mingisugust demokraatlikku legitiimsust, ega rahvusriikide kohtute vastutust, loob Euroopa Kohus kogu aeg enda otsuste kaudu uusi "seaduseid", mis on pea alati langetatud "rohkem Euroopat" vaimus ja sellest on saanud riikide ühenduse kõige tähtsam seadusandja ja – tõesti-tõesti – põhiseaduse kirjutaja. Rahvusvahelise õiguse ekspert Alec Stone Sweet on nimetanud seda "juriidiliseks coup d'étatiks".
Impeeriumi vastaseid ahistatakse rahaga
Sellistele põhimõtetele vastu astudes ja kinnitades, et rahvusriikide suveräänsus on EL seadustest tähtsam, on Ungari ja Poola andnud Euroopa Liidu ühele peamisele impeeriumi ehitamise tööriistale võimaliku surmahoobi. See on asjaolu, mille eest neid riike karistatakse. Sedasi tehes on Euroopa Liit võtnud kasutusele kõige võimsama tööriista, mis on selle kasutuses – raha. Eelmisel aastal võeti vastu õigusriigi põhimõtete tingimuslikkuse regulatsioon, mis lubab Euroopa Komisjonil pidada kinni Euroopa fondide makseid liikmesriikidele, kelle kohta leitakse, et need rikuvad õigusriigi põhimõtteid – mille kohta ütleb, mis ja millised need täpsemalt on, loomulikult Euroopa Kohus/Komisjon.
Komisjon on juba kasutanud seda ettekäänet ja keeldunud Covid-19 Taastefondi väljamaksetest Poolale 36 miljardi ja Ungarile seitsme miljardi euro ulatuses. Lisaks on võimalik, et tulevikus peetakse kinni veelgi enam fondide rahasid. Budapest ja Varssavi kaebasid sellised uued reeglid Euroopa Kohtusse, milles ootuspäraselt anti õigus Komisjonile.
Millega see kõik lõpeb, saab veel näha. Euroopa Liit pole esimene, mis selliseid väljapressimise võtteid kasutab. Euroopa Keskpank on korduvalt liikmesriike kägistanud, et sundida tõrksaid eurotsooni valitsusi kuuletuma ja on isegi sundinud liikmesriikidele peale režiimivahetuse (Silvio Berlusconi võimult kukutamine 2011. ja Kreeka pankade sulgemine 2015. aastal). Euroopa Liidu juhid üritavad korraldada sarnast riigipöördekatset nii Ungaris kui Poolas. Paraku on probleem selles, et kumbki riik ei kuulu eurotsooni ja mõlemad riigid kontrollivad enda raha. Raha, mida need riigid Euroopast saavad, on märkimisväärne, kuid see pole elulise tähtsusega: aastatel 2010–2016 moodustasid igaaastased Brüsseli rahaülekanded Poola sisemajanduse kogutoodangust 2,7 ja Ungari SKTst neli protsenti. Sellised suurusjärgud annavad riikidele märkimisväärselt parema positsiooni, kui seda võib endale lubada näiteks Kreeka.
Ukraina sõja tõttu pannakse omavaheline jagelemine ilmselt mõneks ajaks pausile. Põhimõtteline lahing, mida peavad Ungari ja Poola, mõjutab ometigi terve kontinendi tulevikku veel pikkade aastate jooksul. Lahingu ühel poolel on rahvuslik suveräänsus, mis on oma juurtega demoses, ja teisel poolel demose-vaba riikideülene nomenklatuur.
Tõlkis Karol Kallas