Juuni alguses allkirjastas Venemaa president Vladimir Putin määruse Vene Föderatsiooni tuumarelva kasutamise põhimõtetest. Venemaa tuumadoktriini analüüsib Adrian Bachmann.
2. juunil allkirjastas Venemaa president Vladimir Putin määruse Vene Föderatsiooni tuumarelva kasutamise põhimõtetest. Väljaspool geopoliitika ning militaaranalüütika suunitlusega väljaandeid meedia uudiskünnist praktiliselt mitte ületanud sündmus on geopoliitiliselt kõnekas, kuna tegemist on esimese korraga kui Venemaa tuumarelva kasutamise põhimõtteid sisaldav dokument ei kanna riigisaladuse pitserit, vaid on toodud kogu maailma avalikkusele näha.
Antud asjaolu ei ole juhuslik ning kujutab endast Moskva tuumahoiaku militaarpoliitilise "signaleerimise" poliitilist dimensiooni. Taustsüsteemiks on siinkohal keskmaa tuumarelvade INF lepingust taganemine USA poolt ning USA ja Venemaa strateegilisi tuumaarsenale piirava START leppe peatne aegumine 2021. aasta veebruaris, mille pikendamise suhtes Ühendriigid on samuti näidanud üles vastumeelsust.
Vastselt allkirjastatud dokument ei kätke endas tegelikult Venemaa tuumahoiaku sisulisi muutusi, vaid on mõeldud tuletama maailma suurriikide (eeskätt USA) poliitilistele juhtkondadele meelde strateegilist realiteeti, mis on militaarplaneerijatele juba teada.
Realiteet ise on aga selline, et maailmas kõige võimsamat ja moodsamat tuumaarsenali omava Venemaa jaoks on strateegiline tuumatriaad ning taktikalised tuumarelvad riigi julgeoleku ning suveräänsuse ultimatiivne garant, mille kasutuslävi algab juba allpool tuumasõja taset.
See on instrument mida kasutatakse mitte üksnes tuumavastulöögi tarbeks, vaid ka vastastele esimesena "heidutava" ja "de-eskaleeriva" tuumalöögi andmiseks. Seda olukordades kus "Vene riigi eksistents peaks olema ohustatud".
Äsja allkirjastatud tuumahoiaku dokument dubleerib Vene Föderatsiooni militaardoktriinis kirja pandut, mille kohaselt Venemaa ei lähtu printsiibist hoiduda tuumarelvade esimesena kasutamisest. Selline põhimõte on erinevates sõnastustes eksisteerinud pärast NSVL lagunemist Vene Föderatsiooni tuumapoliitika alusena juba aastakümneid.
Erinevalt 19. ja 20. sajandist, mil sissetungijaks olid Prantsuse või Saksa väed, käsitleb Vene sõjaline juhtkond 21. sajandil "eksistentsiaalse ohuna" Ameerika Ühendriike, mille relvajõud ning militaarjõu projitseerimise võime on liikunud Venemaale külma sõja järgselt üha lähemale, murdes 1990. aastal Moskvale antud lubadust liigutada NATOt "mitte üks toll" lähemale taas ühinenud Saksa Liitvabariigi idapiirist.
Kremli eesmärgiks on anda Vene tuumahoiakut kirjeldavate dokumentide ja deklaratsioonide kaudu signaal USAle ning NATOle, et rünnak Venemaa vastu ka konventsionaalsete relvajõududega kutsuks esile konflikti eskaleerumise tuumalöökide tasemele. Samas jäetakse spetsiifiliselt määratlemata näiteks kui palju USA/NATO jõudusid Baltikumist kui sügavale Venemaale peaks tungima või mitu tiibraketi rünnakut Poolast või Rumeeniast kutsuks esile Venemaa poolse tuumavastulöögi.
Dokument on sõnastatud viisil, mis jätab taotluslikult ruumi strateegilisele ambivalentsusele, et ei tekiks kiusatust testida Venemaa liiga hästi tähistatud "punaseid jooni". Liigne doktrinaalne jäikus kutsuks esile sõjalise paindlikkuse defitsiidi ning võiks Moskva teoreetiliselt asetada soovimatutesse sundviskesse, kus heidutuse kredibiilsuse säilimiseks on vaja anda tuumalöök olukorras kus selleks reaalne militaarstrateegiline vajadus puudub.
Põhimõtteliselt on tänane strateegiline realiteet peegelpilt Külma Sõja perioodist, mil lääneriikide suhtes konventsionaalset ülekaalu omanud NSVL relvajõud lähtusid tuumarelva esmakasutusest hoidumise doktriinist, Lääneriigid seevastu deklareerisid avalikult, et konventsionaalne rünnak NSVL poolt tooks kaasa (esmalt taktikalised) pareerivad tuumalöögid.
Antud hetkel on USA poolt geopoliitiliselt nurka surutud ning Külma sõja järgselt "puhverriigid" minetanud Venemaa olukorras, kus turvaliselt kahe ookeani vahel paiknev USA omab erakordset strateegilist privileegi positsioneerida soovi korral militaarselt ja majanduslikult kolmanda järgulistesse, ent platsdarmina kasulikesse Ida-Euroopa väikeriikidesse väekoondisi ja militaartehnikat mille kaotus oleks USAle strateegiliselt talutav, ent mis suudaksid Venemaale põhjustada talumatuid kaotusi jättes samas Ameerika emamaa turvaliselt puutumata. Selline on asjade objektiivne militaarstrateegiline seis 2020 aastal, mida Venemaa tuumaarsenal ning tuumadoktriin on mõeldud adresseerima.
Mis Eestisse ja Baltikumi puutub, siis Venemaa on alates 1995 aastast deklareerinud, et hoidub tavaoludes kasutamast oma tuumaarsenali ilma tuumarelvastuseta riikide vastu. Ent olukorras, kus tuumarelvastuseta riik (sh Eesti) võtab mõne tuumarelvastust omava riigi liitlasena osa Venemaa või selle relvajõudude vastu suunatud rünnakust, minetab lubadus kehtivuse ning riik muutub Vene tuumalöökide sihtmärgiks.
Baltikumis aset leidva sõjalise konflikti korral oleksid tuumalöögid tõenäoliselt kohale toimetatud Luga 26. raketibrigaadi Iskander lähimaa kvaasiballistiliste rakettide, Su-24 ja Su-34 tüüpi rindepommitajate ning võimalik et ka suurekaliibriliste reaktiivsuurtükkide poolt.
Tõsiasi, et Vene Föderatsioon käsitleb tuumarelvastatud riigi liitlasena Venemaa vastasest sõjategevusest osa võtvaid riike potentsiaalsete tuumalöökide sihtmärkidena on muuhulgas suure tõenäosusega üks olulisemaid argumente miks Soome ning Rootsi on NATO liikmelisusest hoidunud. Väikeriikide jaoks on idee teha ennast "julgeoleku tagamise nimel" maailma kahe suurima tuumariigi tuumalöökide vahetamise polügooniks strateegiliselt nõrgamõistuslik.
Liikudes lokaalselt tasandilt globaalsele, saavad Venemaa tuumadoktriini nii salajased kui avalikustatud osad mõjutatud tulevikus peaasjalikult sellest, milline saab olema USA ja Venemaa vahel sõlmitud START strateegilise tuumarelvastuse piiramise leppe saatus pärast olemasoleva lepingu aegumist 2021. aasta alguses.
Kui Ühendriigid keelduvad ka START lepingut pikendamast, on oodata võidurelvastumise hoogsustumist kõikide tuumarelvastuse kontrollmehhanismide lagunemise tingimustes. Külma sõja epohhist erinevalt saab aga uue võidurelvastumise rõhuasetus olema peamiselt mitte kvantitatiivsel, vaid kvalitatiivsel dimensioonil ning protsessi sekkub üha enam üliriigi väärilist tuumarelvastust arendav Hiina.