Surmakorinais Vabaerakonna endise juhi ja praeguse riigikogu liikme Andres Herkeli näol on tegu musternäitega põhimõttelagedast poliitikust, kellele tõde ja au ei maksa mitte midagi – maksab vaid see, et olla oma arvamustega nö õigel poolel ehk seal, kus näib parasjagu kasulikum olla, kirjutab Varro Vooglaid vastulauses Herkeli kriitikale.
Eile õhtul* märkasin, et Postimees jätkab minust ning SAPTK-st/Objektiivist alusetult Putini käsilaste kuvandi loomist, sedapuhku läbikukkunud poliitiku Andres Herkeli arvamuste vahendamise teel. Et Herkel võtab heaks minu kohta niisugust jama ajada, siis on paras aeg avalikult meelde tuletada üht vestlust, mis mul oli Vabaerakonna toonase juhiga nelja aasta eest, kui kohtusime Pärnu maantee ja Sakala tänava nurgal asuva Reval Café aknaaluses lauas, et arutada kooseluseadusega seonduvaid küsimusi.
See vestlus jäi mulle eriliselt meelde kui kõige kõnekam põhimõttelageduse näide, millega olen poliitikutega suheldes kunagi kokku puutunud. Nimelt selgitas Herkel mulle selgesõnaliselt – ja üritas pälvida minu mõistvat suhtumist –, et muidugi on kooseluseaduse läbisurumine vastu rahva enamuse tahtmist vale ning arusaadavalt on see suunatud ka nn homoabielu seadustamisele, kätkedes seega valetamist ja varjatud eesmärke, aga tema ja Vabaerakond ei saa hakata avalikult sellist positsiooni väljendama, sest samal seisukohal on ka Putin.
Minu imestus ei maksnud seejuures mitte midagi – sai selgeks, et vestluspartner on väljendanud oma maailmavaate keskset telge, mis ei kuulu arutamisele. Ehk sisuliselt tõestas Herkel tol päeval, et tema näol on reaalselt tegu niisuguse inimesega, kes nähes Putinit ütlevat, et 2+2=4, jääks põhimõtte pärast eriarvamusele, et mitte ainult Putiniga sama positsiooni väljendada. Ükski sündmus pole mulle selgemalt paljastanud amoraalse parteipoliitika olemust.
Herkeli ja teiste sarnaste inimeste ainsaks tegelikuks põhimõtteks on põhimõtete puudumine. Tõde ja au ei maksa mitte midagi – maksab vaid see, et olla nö õigel poolel ehk seal, kus näib parasjagu kasulikum olla.
Eelneva taustal ei ole sugugi üllatav, et Herkel püüab nüüd panustada minu kujutamisse Putini häälekandjana, olgugi et mitte ühtegi fakti, mis lubaks niisuguseid seoseid luua, ei ole. Herkeli ja teiste sarnaste inimeste ainsaks tegelikuks põhimõtteks on põhimõtete puudumine. Tõde ja au ei maksa mitte midagi – maksab vaid see, et olla nö õigel poolel ehk seal, kus näib parasjagu kasulikum olla. Täpselt sama mustrit oleme näinud kommunistide ümbersünnis liberaalideks pärast nõukogude võimu kokkuvarisemist ja kursi võtmist euroliidu ideoloogilise programmi kehtestamisele (ehk vasakpoolse ideoloogilise programmi kehtestamisele uute vahenditega). Eeskujulikeks näideteks on Marju Lauristin ja Eiki Nestor.
Fakt on see, et ma ei ole tõesti kohanud mitte ainsatki poliitikut, kelle sõnadest vaataks vastu selgemalt defineeritud põhimõttelagedus kui Herkel tol päeval näitas. Pärast niisugust kogemust on inimese moraalne põhiolemus ühe hetkega selge, ilma et oleks vaja mingit lisainfot. Hiljem on Herkel oma abikaasa armukese vastu väljavahetamisega seda kuvandit üksnes kinnitanud. Igal juhul ei peaks sellised inimesed olema riigivõimu juures, sest kel puudub truudus tõele ja truudus oma abikaasale, sellelt ei maksa oodata ka truudust riigile ja rahvale.
Postimees vahendab pealkirja tasandil Herkeli seisukohta, mille kohaselt kattuvat minu väärtused Putini omadega. Iroonilisel kombel ei ole aga mina sovetlikus vaimus oma abikaasat maha jätnud ja tunduvalt noorema armukesega last soetanud, samal ajal kui Herkel ise on neis elu kõige olulisemates ja kõige selgemalt isiklikke väärtusi peegeldavates asjades käinud just sama rada, mida on väidetavalt sammunud ka Vladimir Putin. Jäägu see tõdemus Herkelile mõtisklemiseks.
* Vooglaid kirjutas oma kommentaari ja saatis Postimehele 31. jaanuaril. Kommentaar on avaldatud Objektiivis, kuna Postimees ei soostunud seda avaldama. Seoses sellega pöördus Vooglaid Postimehe vastu Pressinõukogusse.