Jean Fouquet:Charles VI kroonimine, 1455–1460. Fragment. Pilt: Wikipedia

Kuivõrd libasoolisus on puhtalt ilmavõrguaja sotsiaalne mürgistus, on sellel väga palju ühist renessanssiajal levima hakanud "klaasinimese" luuluga. Mõlema probleemi ühist olemust selgitab Substacki portaalis Year Zero ühe USA ülikooli ajalooprofessor, kes kasutab varjunime Aphra Behntham*.  

Mida tähendab inimeseks olemine renessansiajal ja kahekümne esimesel sajandil?

Väited meie ühiskonna ilmalikustumise kohta on tõeliselt liialdatud. Meie, kaasaegsed inimesed, elame KUMMALISES (ing k WEIRD; akronüüm ingliskeelsetest sõnadest Western, Educated, Industrialized, Rich, and Democratic – lääne, haritud, töösuslikus, rikkas ja demokraatlikus) maailmas ja meile meeldib näidata näpuga mineviku sotsiaalsetele mürgistustele (social contagion) ning õnnitleda ennast selle eest, kui kaugele on inimkond jõudnud võrreldes ajaga, kui amokki jooksid nõiaküttimised, trepanatsioonid, lintšimised, lobotoomiad ning muud sarnased sotsiaalsete ja isiklike häirete raviviisid. Siiski need meie seast, kes elavad kaasaegses läänes, elavad jätkuvalt nõiutud maailmas.

Libasoolisus on kõiges uudne vaadete süsteem, mis on levinud sotsiaalmeedia kaudu ja tegemist on esimese internetipõhise sotsiaalse mürgistusega.

Libasoolisus (transgenderism; Eesti nomenklatuuri ametlikus uuskeeles ka "transsoolisus") on kõiges uudne vaadete süsteem, mis on levinud sotsiaalmeedia kaudu ja tegemist on esimese internetipõhise sotsiaalse mürgistusega. Paljud inimesed imestavad, kuidas selline loomuvastane idee – arusaamine, et meestest võivad saada päris naised, naistest päris mehed ja põhimõtteliselt iga laps võib "sündida valesse kehasse" – on levinud nii laialt ja vallutanud kaasaegse lääne nii ruttu. 

Põhjuseks on asjaolu, et libasoolisus on haakinud ennast kangelaslike progressiususõdade külge, nagu seda on mustade ja chicanode kodanikuõiguste liikumised, Punane Võim (Red Power; indiaanlaste enesemääramise liikumine), naisõiguslus, omasooiharate õigused ja see esitleb ennast nende liikumiste loomupärase järglasena. Progressiusulistele ameeriklastele on emapiimaga kaasa antud tahe tunnustada kõiki õiguste nõudmisi tõe ilmutusena ja nad soovivad alati, et "universumi moraalne kaar painduks/painutataks õigluse poole", mis on aja liikumise suund ning ajaloo puhas loogika. Ameerika Ühendriikide pahempoolsed on otsinud uut rõhutud vähemuste liiki, mida saaks vabastada, alates omasooiharate õiguste suurest võidust, mis saavutati Obergefelli kohtuotsusega 2015. aastal.

Libasoolisus on haakinud ennast kangelaslike progressiususõdade külge ja see esitleb ennast nende liikumiste loomupärase järglasena.

Ameerika Ühendriikides otsivad kõik kodanikuõiguste liikumised omale ajalugu, mille abil nad saaksid oma võitu näidata osana kangelaslikust Ameerika Loost, mis tähendab meie kõigi jaoks paremat elu, rohkem vabadusi ning õiglust. Aktivistid kirjutavad ajalugu ümber viisil, kuhu oleks kaasatud ka nemad ja peale nende enda kehtestamist, muudavad USA ülikoolid säherdused uued ajaloosuunad ametlikuks. 

Täna otsivad paljud aktivistid oma vääras usus tõestust libasoolisusele nii USA kui maailma ajaloost. Surmajärgselt on libasooliseks tehtud mehelikud naised Jeanne d'Arc, Anne Lister ja George Sand. Kui soo normidega mittenõustuvaid inimesi on leida läbi ajaloo, on libasoolisuse ajalugu kestnud vähem kui kaks aastakümmet, sest tegemist on vaadete süsteemiga, mis on kõiges sõltuv kahekümnenda sajandi arstiteaduslikest ja tehnoloogilistest arengutest. Samuti on libasoolisuse vaadete süsteem saanud levida ainult tänu ilukirurgia, sünteetiliste hormoonide ja ilmavõrgu tehnoloogiatele.

Kõigest hoolimata leiab minevikust ohtralt kasulikke näiteid ja rikkalike õppetunde inimloomuse kohta, mida saab kasutada tänapäeva mõistmiseks. Ma pakun selle essee välja kui midagi, mis võiks julgustada hulga kriitilisemalt mõtlema asjaolude üle, kui tähtis on ajalugu meie tänapäevale. Ajaloos on olnud mitmeid murrangulisi tehnoloogiaid, mis on sekkunud meie tunnetusse kaasasündinud inimlikkuse suhtes ja väärastanud haavatavate noorte inimeste mõtlemist.

Renessansi ajal hakkasid mõned inimesed uskuma, et mõni osa nende kehast, või vahest terve keha, on tehtud klaasist. Kõige tuntum säheduse eksiarvamuse, mida ajaloolased kutsuvad klaasiluuluks (glass delusion), all kannataja oli tõenäoliselt Prantsusmaa kuningas Charles VI (1368–1422). Ta hakkas uskuma, et ta on nii viimistletud ja õrn, et kui ta saab mingi löögi või vigastuse, siis pudeneb ta sõna otseses mõttes tuhandeks killuks. Hapruse luulud ei olnud renessanssi ajal midagi uut. Antiik- ja keskajal, enne kui klaasiluulust sai uus mood, uskusid inimesed, et nende keha on keraamiline. Klaasivalmistamise tehnoloogia arengud haarasid toonase Euroopa kujutluste maailma ja istutasid inimestesse iha uue luksuskauba järele.

Klaas iseenesest ei olnud uus tehnoloogia, kuid klaasi tootmise tehnoloogilised edusammud 15. sajandi renessansiaja Veneetsias muutsid klaasi tegemise käsitööst tööstuseks. Veneetsia klaas muutus äärmiselt nõutud kaubaks ja seda jäljendati üle Euroopa. Veneetsia klaasi, millel oli hea läbipaistvus ja puhtus, seostati nii luksuse kui haprusega – nii kallis, ometigi nii haavatav. Victoria Shepherd kirjutab oma hiljuti ilmunud inimeste luulusid käsitlevas raamatus:

Klaasi külgetõmmet, mis oli imeline uus materjal, kui metafoori inimese enesetunnetuse kohta, pole sellises kontekstis raske mõista. Olla tehtud klaasist tähendas olla kallihinnaline – haruldane, kuid habras; see on juhend teiste jaoks, et nad sind imetleksid, kuid ei tuleks liiga lähedale. Klaasis on midagi olemuslikult maagilist ja vaimude maailma kuuluvat. … Klaas sümboliseerib nii täiuslikku ülimat puhtust kui haavatavuse ja ettenägematuse küüsi närima ajavat tunnet.  

Speak ja teised kirjandusteadlased kinnitavad, et peamiselt Cervantes on väljendi "klaasinimesed" levimise taga ja tema kirjutiste tulemusel leidus 17. sajandi lõpuks klaasinimesi üle Euroopa.

Charles VI oli ainult kõige tuntum klaasiluulu all kannataja. Lood klaasinimestest levisid üle Euroopa. Kirjandusajaloolane Gill Speak osutab, et "16. sajandist pärit lugude suur kogus näitab, et huvi klaasiluulu vastu võttis epideemia mõõtmed". Kõige tuntum näide neist on 1613. aastal ilmunud Miguel de Cervantes'i El licenciado Vidreira (Klaasi lõpetaja), mis on lugu pärast armujoogi võtmist klaasiluulu kätte langenud noorest mehest. Speak ja teised kirjandusteadlased kinnitavad, et peamiselt Cervantes on väljendi "klaasinimesed" levimise taga ja tema kirjutiste tulemusel leidus 17. sajandi lõpuks klaasinimesi üle Euroopa.

Märkimisväärne on asjaolu, et kõnealust välmet seostati teise diagnoosiga, mida tunti "õpetlase melanhoolia" nime all. Tegemist oli teatud liiki depressiooniga, mis tabas ainult haritud ülemklassi. See oli luul, mille all kannatasid kas "kirjatähe jüngrid" või aadelkonna liikmed, kes olid selle vaeguse kohta lugenud, kas varem ilmunud arstiteaduslikest teostest või nende kaasajal ilmunud raamatutest, millele nad pääsesid ligi oma tegevust alustavates kirjandusakadeemiates. Ime pole seegi, et diagnoosi osaks olid ka erilised müstilised teadmised. Samuti pole teada ühtegi käsitöölist või talupoega, kes oleks selle luulu all kannatanud. Neilt nõuti, et nad kasutaksid hakkama saamiseks oma kehasid karmil ja jõulisel viisil, neil polnud ka raha maksta õpetajatele kirjaoskuse omandamise eest või teenijatele, kes tagaksid neile mugava elu. Klaasiluul oli kindlasti luksususk või -vaimuhaigus. 

Klaasiluul oli kindlasti luksususk või -vaimuhaigus. 

Paralleelid klaasiluulu ja tänase libasoolisuse mürgistuse vahel on ilmsed kõigile kesk- ja kõrgemate koolide õpilaste vanematele või nende õpetajatele. Õpilasi innustatakse võltsima oma materiaalset reaalsust ja omandama luulud. Mõnikord kannustavad neid selleks ilmavõrgus fantoomidena tegutsevad "sõbrad"; mõnikord on selleks nende koolid ja ülikoolid, kes peavad kuulutama, et tegemist on uue suure sotsiaalse õigluse sõjaga. Tihti tegutsevad nimetatud hullumeelsuse levitamiseks ilmavõrk ja haridusasutused üheskoos. 

Need [libasooliste laste] vale-endateadmused on ühekorraga nii läbipaistvad kui haprad – meile, lapsevanematele ja õpetajatele öeldakse, et need hinnalised klaasist lapsed teevad endale kahju, kui neid sunnitakse kuulama sõnu või arvamusi, millega nad nõus ei ole. Meile räägitakse, et meie kohus on neid kaitsta enesetapu eest, hoides neid hellalt eemale reaalsusest õige keelekasutuse ja nende luulusid toetavate meditsiiniliste protseduuridega, nagu ristsoohormoonid ja kirurgiline sekkumine. 

Klaasinimesed uskusid tihti, et neid kiusatakse taga ja olid selle tõttu üliettevaatlikud, mis nägi suures osas välja paranoiana.

Shepherdi raamatu klaasiluulut puudutavast peatükist võib leida veel mitu ilmset seost libasoolisuse epideemiaga. Näiteks: "Klaasinimesed uskusid tihti, et neid kiusatakse taga ja olid selle tõttu üliettevaatlikud, mis nägi suures osas välja paranoiana. … Klaas on loomulik paranoia edasikandja. Klaasist tehtud inimesse võib näha sisse ja teda võib "lugeda"." 

Autor jätkab: "Klaasiluuluga käivad kaasas nõudmised. Kõige tähtsam neist on umbluu, kuidas luulu all kannatavat inimest peab kohtlema – ettevaatliku tähelepanu, hoolitsuse ja austusega. See ei ole kunagi kindel, kas nõudmised on nõudja tahte kohaselt täidetud. Märgid näitavad, et enamusel juhtudel nende tahtmisi ei rahuldata."

Hapruse, läbipaistvuse ja isikliku ruumi ängid on täna palju enam levinud kui need eales on olnud.

Ta võtab peatüki kokku osutusega meie kaasaja digitaalsele panoptikumile [vanglaarhitektuuri mõistes] ja selle tekitatud ängidele, mille all paljud meist kannatavad. "Klaas on jätkuvalt kõlav. Hapruse, läbipaistvuse ja isikliku ruumi ängid on täna palju enam levinud kui need eales on olnud. See on väliselt lihvitud vastus ühiskonnale, milles me peame navigeerima; ühiskonnas, mis on üha rohkem rahvast pungil, milles kaasaegsed tehnoloogilised saavutused eraldavad meid teineteisest, kuid samal ajal pakuvad ilmselt ilma igasuguste piirideta suhtlemise võimalusi. Klaasiluul väljendab sotsiaalset ängi, mida paljud meist kergemal kujul kogevad. See lubab meil nõuda kaitset kukkumiste ja šokkide vastu ning muudab kadunud hinge, nagu seda oli Charles VI, millekski, mida tuleb väärtustada ja mille eest hoolt kanda (lk 184–185)." Kindlasti tuleb ära märkida, et Shepherd ise ei seosta libasoolisust ja klaasiluulu mitte kordagi. Kuid kas lapsevanem või õpetaja, kes loeb viidatud ajalooliste sündmuste kohta, saab seda teha ilma mõtlemata oma ennast libasooliseks pidavale lapsele või õpilasele?      

Speak kirjutab samuti hirmust nähtavuse ees ja teeb seda viisil, mis võib anda võimaluse neile meie seast, kes püüavad muuta meie haridus- ja meditsiiniasutusi. Ta osutab, et kõnealuse luulu üheks omaduseks on "klaasinimeste" fotofoobia elik teisiti öeldes hirm päikesevalguse ees. "Klaasinimese hirm päikesevalguse ees pidi olema seotud asjaoluga, et tema keha, mis oli küll habras, oli samal ajal ka läbipaistev. Luuletaja John Donne on kirjutanud (lk 197–198): 

Niipalju see klaase peaks olla
nagu kõik tunnistavad
ja läbi säravad nagu mina

('Tismuch that Glasse should bee
As all confessing,
and through-shine as I'.)

Hirm paljastamise; hirm selle eest, et nähakse, kes inimene tegelikult on – loomulikult sisendab see luulude käes kannatajatesse õudu, olgu nad siis klaasist või pidagu ennast libasooliseks.

Ajakirjanduses kehtis kunagi cliché, et "päikesevalgus on kõige parem tõvestavate mikroorganismide hävitamise vahend" – faktide selgeks tegemine ja tõe rääkimine on keha poliitika jaoks kõige kasulikum. Valgus, läbipaistvus, selgus – jah, valgustusaja väärtused – on ainus viis pääsemaks välja pimedusest, millesse nii paljud meist on vangistatud. 

*Varjunime kasutamine on tänases poliitilises kliimas õigustatud, sest libasoolisuse kritiseerimine oma nime all tähendaks karjääri hävitamist. Year Zero haldaja Wesley Yang on päris inimene.

Valitud nimi Aphra Behntham osutab suure tõenäosusega, et autor on naine. Perenime osa osutab lisaks Jeremy Benthamile ja tema filosoofiale.

Toimetas Karol Kallas