Pilt: Midjourney AI

Filosoof ja ärklemiskultuuri uuriv sotsiaalteadlane Michael Young üllitas Twitteris lõime, milles kirjeldab, kuidas äärmusvasakpoolsed progressiusklikud õpetajad anastasid USA riikliku haridussüsteemi. 

Ameerika Ühendriikide K-12 riikliku haridussüsteemi (haridus lasteaiast kuni keskkooli lõpuni) on üle võtnud ärklevad (woke) õpetajad. See on juhtunud järgmistel põhjustel: õpetajatele kirjutatakse ette, et sotsiaalse õiglus/ärklemine on kogu hariduse alus ja kogu õpetamistöö on poliitiline.

Selline suundumus ärkleva õpetamise suunas saab alguse ülikoolist, kus äärmusvasakpoolsed professorid on kokku leppinud, et kõik õpetamine on poliitiline tegu. Seda on otse välja öeldud ka akadeemilises kirjanduses. (Viide 1, viide 2, viide 3)

Isaac Gottesman (kes on kriitilise sotsiaalse õigluse/ärklemise eestkõneleja) kirjutas raamatu pealkirjaga "Kriitiline pööre hariduses", milles ta selgitab kuidas vasakäärmuslased tõid 1960ndatel ülikoolidesse marksismi, mille tulemusena 1970ndatel haridusvaldkond vasakradikaliseerus.

Gottesman toob esile, kuidas 1980ndate lõpus ja üheksakümnendate alguses hakkasid ülikooli imbuma postmodernismi ning feminismi ideed. Pisut hiljem jõudis haridusvaldkonda kriitiline rassiteooria (Critical Race Theory; CRT). Kahe CRT looja, Richard Delgado ja Jean Stefancici sõnul sai CRT alguse juurakoolidest, kuid tänaseks on sellel haridusvaldkonnas märksa suurem kaal kui õiguses. 

Haridusvaldkonna ideologiseerimise üheks eelkäijaks oli Brasiilia marksist Paulo Freire, kelle sõnul on hariduse eesmärgiks õpetada inimestele poliitilist teadlikkust ja seda läbi marksistliku sotsiaalteooria. 

Kui Freire 1960ndatel ja 1970ndatel oma mõtteid avaldama hakkas, siis tema tööd eirati, kuid varastel 80ndatel leidis need üles marksistist õpetlane Henry Giroux, kes tegi Freire mõtetest õpetajahariduse osa. 

Giroux avastas peatselt, et ainuüksi marksismist klassikalise haridussüsteemi hävitamiseks ei piisa ja nii ta lisas sellele postmodernismi, mis eitab objektiivset reaalsust. Tema sõnul peidab väide, et teadus annab meile teadmisi, valge läänemaailma moodi mõtlemise võimustruktuuri.

Kui keegi arvab, et tegemist on mõne üksiku hullumeelsusega, siis tasuks vaadata järgmist nimekirja kui palju kedagi on tsiteeritud (mida rohkem tsitaate, seda suurem on teadlase kaal).

  • Jordan Peterson – 13 381
  • Isaac Newton – 27 143
  • Albert Einstein – 131 459
  • Richard Dawkins – 88,079
  • Charles Darwin – 184,507
  • Paulo Freire – 411 980

Girouxi on tsiteeritud rohkem kui 120 000-l korral.

Need mehed ei tegutse kuskil akadeemilise haridusteooria äärealadel, need on selle keskpunkt.

Kui radikaalsed ideed on ülikoolides heaks kiidetud, siis järgneb sellele äärmuslastest õppejõudude palkamine, kes soovivad õpetamise siduda äärmuspahempoolse poliitikaga.

Rochelle Gutierrez on kogu oma karjääri pühendanud matemaatika sidumisele identiteedipoliitikaga.

Samuti arvab Gutierrez, et matemaatika ei ole objektiivne ja tema sõnul on väide, nagu matemaatikaga saaks lahendada mingeid probleeme, suur eksitus.

Mille tulemusena tekivad ülikoolide õpikud "Matemaatika sotsiaalse õigluse teenistuses".

Christopher Dubbs on kirjutanud teadustöö, milles ta väidab, et viienda klassi lastele peab õpetama, kuidas rassile, soole ja seksuaalsusele rõhudes esitada väljakutse abielu struktuurile. Samuti leiab Dubbs, et matemaatika segamine seksuaalsete veidrustega (queering math) annab lastele võimaluse tutvuda alternatiivse reaalsusega.

Viidatud lõimest leiab käsiteldud teema kohta suuremal hulgal video- ja pildimaterjali. 

Tõlkis Karol Kallas