Migrant astumas välja Rooma vastuvõtukeskuse uksest, millel on silt: "Tere tulemast, põgenikud. Euroopa, päästke meid." Foto: Scanpix

Lääne tsivilisatsioonil juba aeg Hamleti kombel küsida: olla või mitte olla? Üha enam poliitikuid tunnistab ja ütleb välja, et Euroopa ja kogu Lääne ühiskond on hukatuse teel. Paraku on väga vähe neid, kes julgevad arvestatavaid alternatiive välja pakkuda, ja need tembeldatakse äärmuslasteks – et kord öelda, et neil oli siiski õigus, kuigi siis võib hilja olla, kirjutab ajakirjanik ja rahvuslane Jüri Kukk.

Üks suurimaid Lääne liberaalse ühiskonna rumalusi, mida võib vahel lausa kuritegelikuks nimetada, on immigrantide niinimetatud lõimimine nende uue kodumaa ühiskonda, millest loodetakse palju, kuid tulemusi on see andnud ülivähe. Eriti idiootlikuks teeb lõimumispoliitika ehk integratsiooni ka siin, Eestis, see, et meil on Lasnamäe ja Ida-Virumaa näol juba olemas kogemus, et see ei tööta, aga kas Brüsseli nõudmisel või suurte toetusrahade ootuses ajavad kümned ametnikud seda ette läbikukkumisele määratud poliitikat siiski edasi. Arvestamata jäetakse isegi see, et uued tulijad on meie kultuurile mitmeid kordi võõramad kui kristliku taustaga slaavlased, kes pole tahtnudki väga lõimuda – miks peaks seda tegema nood teised?

Mis on siis lõimumine? Üldjuhul peetakse silmas seda, et üks maa võtab vajadusest tingitult vastu teistest maadest väljarännanuid ja idee kohaselt peaksid need, niipalju kui võimalik, võtma vastu uue kodumaa kombed, mentaliteedi ja elulaadi, ennekõike aga austama sealseid reegleid ja seadusi. Seda on lihtsam teha paratamatusest, siis, kui oled üks vähestest võõra rahva kodumaal ja pead nende kommetega arvestama, sest muidu oled kui valge vares mustade keskel. Samas pole see kerge tee, eriti kui sealne mentaliteet ja elulaad on kodusest ühiskonnast kardinaalselt erinev. Mida enam tuleb ühte riiki sisse ühise taustaga võõraid, seda  raskemaks muutub lõimumisprotsess, sest inimesed saavad oma üha kasvavas kogukonnas ka kodumaa kommete, keele ja tavadega hakkama, ümbritsevat ühiskonda on üha kergem ignoreerida – inimesed on paraku mugavad. Kui ühe lääneriigi ühes asulas on kohal üks moslemipere, siis peavad nad arvestama, et ühiskonnas on naisel õigus ja ka paratamatus meheta väljas käia. Kui on koos juba kümme peret, siis omavahel suheldes, näiteks kellegi juurde kogunedes, saavad mehed juba omaette istudes naised endid teenindama panna. Kui koos on sadakond peret, on juba võimalik naised koju jääma käsutada, kui aga on linnas juba tuhat peret, saab hakata nõudma, et teised nende kommetega arvestaks. Kümne tuhandega nõutakse juba seda, et teised käituksid migrantide kommete kohaselt – näiteks et "valged hoorad" ei käiks nii napilt riides! Lõimumisprotsess kaotab elujõulisust iga uue immigrandi saabumisega.

Siinkohal tulebki esile liberaalse ühiskonna nõrkus – Lääne tüüpi ühiskond annab järele, sest seal on esikohal individuaalsed vabadused ja inimene peab saama elada nii, nagu ta tahab.

Islamil ja liberaalsel Läänel on vähe ühist – esimeses on naised allasurutud ja peavad mehe sõna kuulama, teises aga on naistel suured õigused ja näiteks Rootsis nad juba juhivadki feministlikult ühiskonda. Sama on ka geiküsimuses – islamimaades hukatakse omasooiharaid avalikult, Läänes aga on homod tõstetud kultuslikku seisusesse. Kas sellises olukorras saabki kompromissi teha? Tundub, et ei saa ja siinkohal tulebki esile liberaalse ühiskonna nõrkus – Lääne tüüpi ühiskond annab järele, sest seal on esikohal individuaalsed vabadused ja inimene peab saama elada nii, nagu ta tahab. Moslemid märkavad selle nüansi ruttu ära ja hakkavad endale kõikvõimalikke õigusi nõudma, neid saamata aga vallandavad rassismi-, ksenofoobia- ja teab-mis-veel süüdistused – nad on selle Lääne olemuse hästi ära tabanud. Sealt algab lõimumise allakäik, sest lõimumine hakkab käima vastupidiselt – nõudes oma kommetega arvestamist, hakkavad moslemid tahtma hoopiski Lääne ühiskonna lõimumist endaga. Rollid on vahetunud, liberaalne ühiskond unustab kerge piinlikkusega mosleminaiste õiguse olla demokraatlikus ühiskonnas vaba, ta jätab immigrantidele õiguse elada oma soovide kohaselt ja integratsioon ongi tuksis, sest tekivad kaks ühiskonda, kellest üks elab demokraatia, teine islamiseaduste järgi. See aga on juba sõjaseisukord, sest islam hakkab tahtma kogu ühiskonda endasuguseks muuta ega kohku tagasi ka jõuvõtetest.

Kuigi Lääs ei hakka seda kunagi tunnistama, peab islamikogukond nende heatahtlikkust ja vastutulelikkust nõrkuseks, ja nõrgad ongi nende silmis tühisus, kes tuleb oma kontsa alla suruda. Kartes konflikti sõjaka islamiga, annavad liberaalid veel ja veel ja veel järele, nõudmised aga aina kasvavad. Austria vasakäärmuslasest liidukantsler Christian Kern näiteks soovitas austerlannadel mosleminaistega solidaarsuse näitamiseks rätikuid kanda. Lääne ühiskond ei tee midagi migrantides vastutustunde tekitamiseks, nende poputamise, järeleandmiste ja kuritegude andestamisega poliitkorrektsuse raames pigem soodustatakse, et võõrad siin ei kohaneks, vaid oma elulaadiga ja mentaliteediga jätkaks. Veel üks asi, millele Brüsselis ja pealinnades ei juleta mõeldagi, on see, et ühel hetkel ollakse valdavalt juba ateistlikus Euroopas dilemma ees, kus tuleb kas islamiusk omaks võtta või hakata vägivallale vägivallaga vastu.

Euroopalikud väärtused on sõnakõlks, sest need on kristlikust taustast lahti seotud, multikultuursus ei tekita aga mingeid väärtusi või on need illusoorsed ja hajuvad.

Järgmine moment on Euroopale eriti valus, sest üha enam paistab välja see, kui tugeva kultuuritaustaga on tulijad ja kui nõrgaks on jäänud multikultuursusest nõrgestatud Euroopa. Euroopalikud väärtused on sõnakõlks, sest need on kristlikust taustast lahti seotud, multikultuursus ei tekita aga mingeid väärtusi või on need illusoorsed ja hajuvad. Tugev kultuur nõrgaga ei lõimu, araabia-islami kultuur on oma primitiivsuses ülitugev, liberaalse Lääne-Euroopa oma manduv. Moslemid suhtuvad eurooplastesse põlgusega ega kavatsegi siin lõimuda, seda aga eelistavad Vana Maailma riigijuhid mitte märgata. Olgem ausad, ega ka Eesti venelased lõimu siin samal põhjusel – nende kultuur on agressiivsem, temperamentsem, hoolimatum, selja taga on suur Venemaa, mis mõjub tugevalt siiamaale välja. Aga Euroopa juurde naastes – kes peaks tahtma lõimuda ühiskonda, kus individuaalsed vabadused on sedavõrd suureks aetud, et inimesed muutuvad oma õiguste taganõudmisega ülienesekeskseks ja seega üksikuks (mis on tugevate kogukonna- ja peretraditsioonidega Idast tulijatele vastuvõetamatu), lisaks leitakse endal olevat õiguse harrastada vabaduse sildi all mistahes perverssusi. Selline ühiskond ei vääri lugupidamist ja mõnes mõttes tuleks moslemitele-neegritele isegi au anda.

Olgem ausad, ega ka Eesti venelased lõimu siin samal põhjusel – nende kultuur on agressiivsem, temperamentsem, hoolimatum, selja taga on suur Venemaa, mis mõjub tugevalt siiamaale välja.

Üha enam poliitikuid tunnistab ja ütleb välja, et Euroopa ja kogu Lääne ühiskond on hukatuse teel. Paraku on väga vähe neid, kes julgevad arvestatavaid alternatiive välja pakkuda, ja need tembeldatakse äärmuslasteks – et kord öelda, et neil oli siiski õigus, kuigi siis võib hilja olla. Tasakaal erinevate kultuuride vahel on juba tugevalt rikutud, kuid seda esialgu veel varjatult, ja Lääne liidrid jätkavad lapsejuttu avatusest, rahumeelsest islamist, keda terroristidega seostada ei saa, ja vajadusest senist suunda jätkata. Tasakaalu puudumine, õigemini selle kaldumine islami ja migrantide ühiskondade suunas tuleb varsti veriselt ja räigelt kogu maailma avalikkuse ette. kusjuures Charlie Hebdo, Bataclan, Nizza ja juba mitmed muud paigad on hoiatavad eelmärgid, ja siis on Lääne tsivilisatsioonil juba aeg Hamleti kombel küsida: olla või mitte olla?