On kaks vaimset hoiakut, mida Eestis tuntakse vaid väärastunud ajalootunnetuse tahmunud kõverpeeglis hetkeks virvendavate viirastuste kaudu. Jah, kolm on mõisteid mida tavaline kaasmaalane ei adu. Nendest kaks esimest on au ja alandlikkus, kolmas aga see, mis nendega kaasas käib – väärikus.
Au ja alandlikkus kasvavad välja ühisest pinnasest, nimelt tõest ja õiglusest. Õiglus määratletakse juba rooma õigusteoreetikute poolt voorusena, mis suunab tahet osutama ja andma teistele täpselt seda, mis nendele kuulub.1 Õiglus asetseb tahtes ja reguleerib meie kõiki tegusid, mida me oma ligimese suhtes ette võtame. Tõe olemuse juurde kuulub aga mentaalne vastavus reaalsusega, mis ise on nii nagu see on. Kui ma tean tõde, siis ma tean asjade tegelikku seisu. Tõde asetseb mõistuses. Mõistus ja tahe, mida vastvalt tõde ja õiglus suunavad on inimese kaks kõige kõrgemat fakulteeti või võimet, mis teevad inimesest vaimse olendi.
Kuid nagu öeldud, moodustavad tõde ja õiglus au ja alandlikkuse juures olulse ühisosa. Kuidas?
Auväärne on isik, kelle isikuomadused, voorused, positsioon ja sellega kaasnev vastutus väärivad objektiivset tunnustust teiste inimeste poolt. Auväärne on see, kes on voorusest teinud oma teise loomuse ja püüdleb samas üha suurema hüve poole. Teised mõistavad tema olemust ja saavad aru, et see on hea. See on au tõde. Samas väärib auväärse isiku olemus tunnustust, mis temale loomupäraselt kuulub. See on au õiglus.
Peab tunnistama, et alandlikkus voorusena kerkib esile ühes kristlusega. Paganad alandlikkust ei tundnud, vaid pidasid seda paheks, mis kaasneb orjuse ja vääritusega. Kristlased, kes uskusid, et Jumal on ennast inimese heaks alandanud võttes omaks inimloomuse, pidid alandlikkusesse hakkama hoopis teisiti suhtuma. Püha Bernard on nentinud kokkuvõtlikkult, et „ alandlikkus on voorus, mille läbi inimene, kes on saanud teadlikuks oma tõelisest loomusest, muutub enda silmis põlastusväärseks”.2
Tõelisest eneseteadvuse saavutamisest räägib püha Aquino Thomas, et „ inimeses võib arvesse võtta kahte asja: seda, mis on Jumalast ja seda, mis on temast endast. Inimesest pärineb see, mis osutab vigadele, aga Jumalast kõik, mis aitab kaasa päästele ja täiuslikkusele”.3 Kui inimesega on sellised lood, et ta objektiivne olemus on vigane (tõde), siis enda silmis ei peaks ta väga palju kaaluma ja ümbritseva poolt vääriks ta pigem põlgust kui au (õiglus).
Eelöeldu põhjal võib tunduda, et alandliku isiku elu peaks mööduma pidevas enesesüüdistuse ja teatava providentsiaalse masohhismi lõpmatus ringluses, kus kõike halba, mis juhtub, vaadeldakse õiglase jumaliku karistusena kurjuse eest. Vastuhakk ja arenemine oleksid juba eos välistatud hoiakud. Selline nägemus ei vasta siiski tegelikkusele.
Alandlikkus põhineb tõel, mis toob ilmsiks, kes me tegelikult oleme. Kui inimene on endale teadvustanud oma tegeliku olukorra, peab ta rahulikult edasi vaatama vooruste suunas. Nende abil võib ta parandada ja turgutada oma nigelat loomust. Oma loomuse sügavikku vaatamine ja selle ürgse tumeduse tunnetamine ei vii alandlikku eales masendusse, vaid see kogemus on talle tugevuse ja tervenemise lätteks. Ta on teadlik, et kuristik, mille pervel ta tasakaalutleb kuulub lahutamatu osana iga inimese juurde. Mõned on langenud – ja võivad tõusta. Teised ei näe, et nad käivad kuristiku kohale pingutatud nööril kõndides ikka edasi oma ülbet sammu – nendest võivad saada nägijad. Leidub neid, kes on hüpanud kuristikku ja keegi pole neist enam kuulnud – olgu Jumal neile armuline, ka mina võiksin niimoodi talitada, kui Tema mind ei hoiaks. Osad on aga hüpanud ja tõusnud lendu nagu kotkad tõusva päikese poole – neile kuulub mu austus ja nende tugevusest võtan ma eeskuju, kuni ükskord rebin ennastki lahti linnupüüdja paeltest.
Au ja alandlikkus, mis teineteist rahulikult tasakaalustavad, toovad hinges esile väärikuse. Väärikus lähtub mõlemist, ei aust üksi ega alandlikkusest või aust alandlikkuse kaudu, vaid aust ja alandlikkusest. Need kolm on üks. Väärikus on see, mis jääb alles suurima triumfi keeristes, kui alandlikkus sosistab kõrva asjade tegeliku olemuse, nende kaduvuse ja muutuvuse. Väärikus ei jäta eales maha häbiväärseima alanduse hetkeil, mil enda loomus või välised asjaolud on sundinud inimese vaatama tõtt enda kurjuse, madaluse, reetlikkuse või viletsusega. Väärikus on lohutaja, mis tormide ja tasasuste ajal rahulikult, sirgeselgselt tegutsedes sünnitab hinges igatsuse, lootuse ja tõhusa pürgimuse ükskord ometi näha muutumatut hüve ja ilu.
Tõmban siinkohal mõtteotsad kokku, et järgmisel korral vaadelda au, alandlikkuse ja väärikuse tähendust ühiskondliku olemise kontekstis. Väidan, et riiklik eksistents pole ilma nende kolme hoiakuta võimalik — võib-olla siiski on võimalik, kuid sellisena on riik lihtsalt kole.
[1] Kokkuvõtlikult antud teemast: Püha Thomas, Summa Theologica, IIa-IIae, küsimused 56-122
[2] Püha Bernard, De Gradibus Superbiae et Humilitatis, C. I, n. 2
[3] Püha Thomas, Summa Theologica, IIa-Iiae, küsimus 161, a. 3