Ühendkuningriigi arvamusportaali Spiked poliitikatoimetaja Brendan O'Neill näeb riigi poliitilise segaduse taga asjaolu, et riigi poliitikasfäär on tühermaa, ideoloogiline vaakum, ideede prügikast, milles ringi trampivad jõugud otsivad varjupaika tehnokraatlikust "pädevusest".
Liz Truss astus tagasi. Ta jõudis ametis olla vaid 44 päeva. Kolmapäeval, 19. oktoobril, kinnitas ta Parlamendi ees, et "ma olen võitleja, mitte loobuja", kuid tänaseks on ta läinud. Tema peaministriks oleku aeg väärib ainult häbi. Mitte ainult tema prohmakate suuruse tõttu – mitmed neist seda olid –, vaid mida see surnult sündinud Downing Streeti etendus meile Briti poliitika kohta laiemalt näitab. See on tühermaa. Ideoloogiline vaakum.
Mind hirmutab asjaolu, et kogu Westminsteri tsirkuses ei paista kuskilt kõige väiksematki juhimaterjali sädet. Trussism ei ole midagi muud kui kogu meie poliitilist klassi iseloomustava haiguse nähe.
Esiteks tuleb osutada tema vigadele. Kust küll alustada? Ilmselt võiks seda teha tähelepanekuga, nii karm kui see ka on, siis fakt, et ta üldse peaministriks sai, on karm etteheide Westminsterile. Kui tõsine peab olema juhtide puudus, et proua Truss sai riigi kõige kõrgemasse ametisse? Temas ei ole mitte midagi, mis annaks selleks alust. Ta ei usu millessegi, tal pole stiili ega võimet inimestega suhestuda. Ideoloogiliselt on ta liberaaldemokraat, kes larbib konservatiivi.
Tema esinemise puiseks nimetamine oleks puude solvamine. Iga kord kui ta võrdles ennast Maragaret Thatcheriga, siis see meenutas meile, et viimasel oli sisu ja stiili, samal ajal kui Lizil polnud kumbagi. Thatcher ütles, et "leedit ei ole võimalik suunata" (the lady's not for turning; mõeldes, et keegi ei saa teda käsutada), siis Truss muutis mõne nädala jooksul oma otsuseid korduvalt ja igas asjas.
Leiboristide juht Keir Starmer ütles Trussi ühe Parlamendi ees esinemise ajal tema kohta, et "leedi ei saa kuidagi hakkama" (the lady's not for turning up; sõnamäng), mis on ainus naljakas asi, mida tööparteilaste juht on kunagi öelnud.
Truss oli peaministriametis paras õnnetus algusest peale. Seal valitses igasugune arusaamise puudus (lack of suss) ja polnud jälgegi strateegilisest tervest mõistusest (absence of strategic nous). Katastroofiline valearvestus oli suutmatus kaasata valitsusse ühtegi oma vastase Rishi Sunaki liitlast. Kogenum ja mõistlikum juht oleks partei ühtsuse ning iseenda huvides andnud ühe või kaks kõrget ametikohta oma vastastele ja sedasi vähendanud väljavaateid, et vanad vaenlased talle vastu hakkavad. Kuid Truss ei olnud selline. "Mitte midagi, mitte iial" ütlesid tema valitsuse liikmed teistele Tooride fraktsioonidele, mis hakkas esimesest päevast parteid lõhki ajama. See oli nii … väärpoliitiline.
Seejärel võib välja tuua tema hüsteeriliselt põgusad majanduseksperimendid. Jäämata rahule enda partei lõhestamisega, võõrandas ta ennast ka avalikkusest.
Minule meeldivad ka Ühendkuningriigi Majandusinstituudi (IEA) inimesed, nad kõik on väga kenad, kuid mitte keegi pole nende poolt hääletanud. Enamus valijatest ei hooli poolikust vabaturust ja lahjendatud thatcherismist. Või päris thatcherismist, kui aus olla.
Miljonid töölisklassi inimesed hääletasid 2019. aasta detsembris Boris Johnsoni poolt mitte ainult sellepärast, et ta lubas Brexiti lõpule viia, vaida ka selle tõttu, et ta lubas parandada inimeste elujärge ja kulutada kogukondade abistamiseks raha. Massid ei taha amatöörlikku Maggie etendamist. Truss näitas esimestest Downing Streeti minutitest alates välja, et ta ei saa avalikkusest mõhkugi aru. Või oma parteist ja üldse mingisugusest strateegiast. Valearvestused kuhjusid üksteise otsa, mis näitasid igasuguse asjalikkuse puudust.
See omakorda sillutas tee Jeremy Hunti vandenõule. See nohikust tehnokraat ei ole mingi Pinochet. Tema puhul oleks tavajuhul võimatu, et ta suudaks võimu usurpeerida. Ometigi trussismi poliitiline ja strateegiline nõtrus tähendas, et ta suutis hõlpsasti platsi puhtaks lüüa ning kontrolli haarata.
Täna juhib tema riiki. Ta on riigikassa [Eesti mõistes rahandusministeeriumi] toppinud täis osborniite [George Osborne–] ja hammondiite [Philip Hammond; mõlemad endised rahandusministrid] ning teisi, kes tema moodi armastavad üle kõige "pädevust". Nad soovivad riigi juhtida Brexiti ja Borisi tundmatutest vetest tagasi tehnokraatia turvalisele kaldale. Seda isegi juhul kui keegi meist selle poolt ei hääletanud ega seda ei soovi. Olukord, kus juhmid Euroopa Liitu jääda soovijad (remainers) suutsid haarata võimu, näitab trussismi hädisust. Üks kaardimajake asendati teisega.
Vaatame Trussist ja Huntist natuke kaugemale ja mõtleme, mida see ütleb meile konservatiivse partei kohta? Tegemist on ilmselt ühe maailma vanima parteiga. See on partei, mis andis meile Robert Peeli, Winston Churchilli, Thatcheri, kes kõik on väärikalt ajaloolised isikud. See on partei, mis on loonud suure osa sellest seaduslikust ja poliitilisest korrast, milles me täna elame.
Economist on Toore kunagi nimetanud "maailma kõige edukamaks parteiks". See on partei, mis suutis läbi konservatiivsete ühingute, Kiriku ja teiste ametlike ning mitteametlike liitude kaudu suhestuda kogukondadega üle terve riigi.
Tänaseks on parteist saanud tühjusest kõmisev masin, milles pole mingit strateegiat, mis vaevleb ideede kriisis, ei suuda avalikkusest aru saada ja on tänaseks saanud kurikuulsaks peaministriga, kes ei suuda ametis olla isegi viiskümmend maitselagedat ning tühist päeva.
Tooride fraktsioonid, mis rõõmustavad Trussi kukkumise üle, on rumalad. Kogu teie partei on selles pasarahes süüdi. Süüdi tõsiasjas, et mannetu Liz asendati Huntiga, kes on Briti inimestest, Briti ajaloost ja Briti poliitikast niivõrd võhiklikult kaugel olev mees, et ta eelistab Euroopa Liidu järelvalvet rahvuslikule suveräänsusele, kes on sügavalt usklik tehnokraat ning kirglikult "pädev". Palju õnne!
Selleks, et näha Tooride tõelist seisukorda, ei tule vaadata kaugemale kui see nädal ilmunud partei ühe endise juhi William Hague arvamusloole. "Ideoloogia on surnud: täna me vajame pädevust", kõlab loo pealkiri. Lühidalt, te saite oma Brexiti, Borisi ja hullumeelse populistliku eksperimendiga pisut möllata, kuid täna peavad täiskasvanud taas juhtohjad haarama.
See on ebademokraatlik: Borisi poolt hääletas 14 miljonit inimest ja Hunti poolt, et see oleks de facto peaminister, mitte keegi. See ei ole poliitiliselt õige. See on bürokraatlik, juhm ja selle jaoks on tähtsam, et rongid väljuksid õigel ajal, kui pakkuda inimestele lahendusi, mis tagaksid neile väljavaate päriselt paremale elule. Samuti näitab Hague arvamus, et tooridel pole enam järel ideid. Kunagi nii suursugusel Konservatiivsel parteil on aur täiesti väljas.
Tegelikult on kogu Westminster närustunud. "Pädevus" on inimeste, kellel puudub igasugune nägemus, viimane pelgupaik. Tooridega on kõik läbi. Kaput. Nad on abitud ohmud. Mitte ainult Liz, vaid kõik neist. Kogu poliitilise süsteemi radikaalset muutust pole olnud kunagi nii väga vaja kui täna.
Toimetas Karol Kallas