Arvamusportaali Spiked poliitikatoimetaja Brendan O'Neill kirjutab, et oma leiguse ja tehnokraadi loomuse tõttu on Rishi Sunak võimalikest kõige hullem Ühendkuningriigi peaministrikandidaat.
Kas te mäletate rishimaaniat? Loomulikult te mäletate. See on viimaste aegade üks kõige piinlikumaid poliitilisi fenomene. Ühel hetkel piisas isegi Rishi Sunaki kõrvade välgatusest, et liberaalse meedia tüübid langeksid teismeliste laadsesse vaimustushüsteeriasse. Üks Gentelman's Journali ajakirjanik kirjutas ülevoolavalt "innukatest, täiuslikest kõrvadest", trükkides seda ilmselt ühe käega. Siis tuli "mänglev sosin"; siis tema silmad "mis säravad nagu hirvetallel"; "tema sile ja pehme nahk"; "nagu Downing Streeti üle oleks laotunud särav Snapchati filter". Kellelegi on hädasti vaja külma dušsi.
Ja siis hakkas pihta ajakiri GQ. Selle stiilitoimetaja raporteeris, kuidas ta tundis, et "[Rishi] headust kiirgavad silmad pimestasid teda". Pärilikul teel oma ameti saanud sama ajakirja kolumnist Flora Gill fantaseeris koos Rishiga Covidi-eneseisolatsiooni jäämisest. Ta oli valmis isegi põlvitama: "Ma laskuksin õnnelikuna kahele põlvele" inimeste ees nagu Sunak. Gill võib vabalt olla kõige hullem tegu, mida Amber Rudd (Ühendkuningriigi endine energia- ja kliimamuutuste minister) on eales korda saatnud.
Sulgemiste ajal külvas Rishi raha laiali, andes töölistele ametipuhkuse ja maksis kinni poole restoranidest tellitud toidu hinnast (nn meals out programm) ning see oli hetk, kui rahandusministri täht kerkis poliitilise taevakaare keskmesse. Üks Ham&High ajakirjanik võttis sulgemiste aja tegevused kokku: "Tualeti küürimine… ja Rishi Sunaki järele ihalemine". Aeg-ajalt ma ei saa keskklassist mitte midagi aru.
Millest selline rishimaania oli tingitud? Need ei olnud ainult tema kõrvad ja silmad, nii ligitõmbavad kui need ka pole. Selle põhjuseks oli asjaolu, et Sunak ei olnud Boris [Johnson]. Ta võis olla küll Borisi rahandusminister, kuid liberaalse meedia häguseis silmis oli ta Borisi vastand. Libe, hirvelikult nõtke hea tegelane, kelle see räpane, harimatute inimeste häältega ametisse saanud, õhvake (Johnson) võimu juurde tõi. Ta (Sunak) oli püüdlik, tagasihoidlik, inimene, keda õhtusöögi ajal midagi ei ärritanud – vastand kõigile sellele, mida meediaeliit "populistlikust juhmardist" Borisist arvas.
Üks Guardiani ajakirjanik sõnastas olukorra nii – "ta oli tehnokraat populismi ajastul". Kui me käiksime koolis, siis Rishi oleks õpilane, kes "tunneb raamatukoguhoidjat eesnime pidi ja laulab kooli kabeli kooris", kirjutati viidatud Gentelman's Journali artiklis. Need inimesed armastavad ametioskuseid üle kõige. Bloomberg leidis, et Sunak on "kosmopoliitne tehnokraat". 2020. aastal rääkis üks valitsusele lähedal seisev isik Timesile, et "tema on kapten Mõistlik, samal ajal kui Boris koperdab".
Seega asjaolu, et Sunak on valmistanud peaministri valimiste veebilehekülge – "valmis Rishiks" (Ready for Rishi) – ette juba mitu kuud, pole sugugi üllatav. Meedianomenklatuur on teinud talle reklaami kui Borisi vastasele jõule. Inimesele, kes suudab mäsleval merel hulpiva Britannia tuua tagasi tehnokraatia turvalisse sadamasse. Seda pikemaks ajaks. Minu jaoks tähendab asjaolu, et Sunak on "mõistliku" ancien régime'i, kelle rahvas üritas just võimult eemale kupatada, lemmikkandidaat seda, et tegemist on võimalikest kõige jubedama peaministrivalikuga.
Sunaki sära on viimastel kuudel hakanud siiski maha kooruma. Ta sai partygate'i (UK valitsusliikmete pidu koroonapiirangute ajal) eest trahvi, tema ülirikas naine ajab oma äri maksuvabades piirkondades, ja kuni eelmise aastani oli Rishil Ameerika Ühendriikide roheline kaart (töö- ja elamisluba). Tõeline "kosmopoliitne tehnokraat". Kuid ärge laske ennast eksitada, "viisakas seltskond" arvab siiani, et ta suudab populismi poolt räsitud riigi korda teha. Nad usuvad tänaseni, et mees kelle, New Statesman ristis kunagi "intellektuaalselt krapsakaks ja avatud meelega tehnokraadiks", suudab lämmatada Brexiti ja Borisi aja populistliku hulluse.
Olgem ausad: ta meeldib neile oma kiretuse tõttu. Kõik on temas leige. Isegi avaldus, mille ta 2016. aastal üllitas Brexiti kohta, oli kuiv. "See valmistab mulle hingepiina, et ma jõudsin erinevale järeldusele kui inimesed, keda ma tõeliselt austan, kuid me liigume edasi ja väljaspool ELi … meie ettevõtted saavutavad edu uutel turgudel." Milline kirg! See oleks nagu keegi vaataks 1640–aastate Inglise revolutsiooni ja mõtleks: "Ma loodan, et nüüd ma saan rohkem kapsaid maha müüa."
Loidus on samuti "valmis Rishiks" peamine müügiargument. Sunak on selgelt nii terane, et seada ennast kõrgemale tühistest kultuurisõdadest. Ta on küll teinud häälitsusi teemal, et soopõhiseid sõnu nagu "ema" ja "naine" peaks austama, kuid tegelikult tahab ta olla "ühendav" peaministrikandidaat. Tema taha on asunud tooride parlamendisaadik Grant Shapps, kelle arust peab Ühendkuningriik keskenduma "soola ja leiva", mitte "ärklikele", teemadele. Rishi eesmärgiks on kurnata poliitikast välja igasugused populismid ja tunded ning keskenduda ainult töö ära tegemisele. Mind ajab see haigutama.
Sunak on kõige vastand, mida Ühendkuningriik hetkel vajab. Meile ei ole vaja viisakat koolipoissi. Meile on vaja jõhkardit. Mitte tema iseloomu pärast, vaid selle tõttu, et meil seisavad ees rängad lahingud. Brexiti võitlus ei ole veel läbi, ärklejad tuleb maha suruda ja võitlus parema, vabama ning jõukama elu eest on alles algamas. Meile on vaja Churchilli, mitte kooripoissi. Ärge hääletage Sunaki poolt, kui iganes nunnud kõrvad tal ka ei oleks.
Tõlkis Karol Kallas