Pilvelõhkujates valitseb paanika. Käimas on üldrahvalik revolutsioon globalismi vastu ja Suurbritannia on virutanud esimese löögi.
Poliitilise, finants- ja meediaeliidi jahmatuseks on riik otsustanud asetada identiteedi ja suveräänsuse kõrgemale SKT üheprotsendilisest tõusust või langusest ning hääletanud vihatud Euroopa Liidust lahkumise poolt. Nagu ka Nõukogude Liidu kogemus näitas, on katsed kehtestada tehislikku kodanikuidentiteeti rikka ja keerulise ajalooga uhketele rahvusriikidele vastuolus inimloomusega. Poliittehnoloogiasse ja majandusse niivõrd süvenenud eliit ei peatunud korrakski, et võtta arvesse kõige elementaarsemat inimpsühholoogiat.
See ei puuduta aga ainult Suurbritanniat. Globalismi vastane revolutsioon on ka ise globaalne. Suurbritannia võib küll rünnakut juhtida, kuid mässulised ja vastuhakkajad Washingtonist Berliinini töötavad samuti kõvasti oma elitaarsete valitsejate piinamise kallal. Suurbritannia eeskujust sütitatuna nõuavad nüüd euroskeptikud üle terve kontinendi oma referendumeid. See on Berliini müüri hetk.
Mittevalitavad ja mittevastutavad Brüsseli bürokraadid on hetkel endale püksi laskmas. Nad on kaotamas ühte suurimatest tugedest riikide hapra liidu jaoks, mis ei suuda oma arveidki tasuda. (Õnneks on neil siiski veel nii palju võimu, et määrata endile omavoliliselt igakuine 2000 eurone büdžett pükste puhastamiseks).
Suurbritannia tegi 23. juunil selge avalduse – ta soovib olla vaba, ta soovib areneda. Lühidalt, ta soovib olla jälle suur.
Kuid mida tähendab see globalismi jaoks, ideoloogia jaoks, mida armastavad ühiskondlik eliit, pangad, meedia, akadeemikud ja Silicon Valley ning mida hetkel ründavad Trump USA-s, Brexit Suurbritannias ja populistid mandril?
Esmalt on see meedia ja ühiskondliku eliidi poolt rahvaülestõusude purustamiseks kasutatavate taktikate täielik hukkamõistmine. Nad peavad olema nüüd küll täielikus paanikas. Kuidas otsustasid nii paljud inimesed eirata seda, mida meedia ja nende poliitilised juhid käskisid neil teha? Kas võib tõesti olla, et ebameeldivate valijate sildistamine rassistideks, fanaatikuteks või väheinformeerituteks enam lihtsalt ei tööta?
Aastaid on globaalne eliit ja nende liitlased meedias üritanud sildistada oma oponente äärmuslasteks, vandenõuteoreetikuteks ning kui see ei õnnestu, siis rassistideks, seksistlikeks homofoobideks ja nii edasi. Kuid see ei tööta enam. Nii USA-s kui ka Euroopas tulistatakse endale sellise taktikaga tõenäoliselt vaid jalga ning suurendatakse populistide toetust.
Kuid suurem põhjus, miks "Projekt Hirmuna" tuntud kampaania nurjus, oli palju ilmsem ning paljastab globalistide ideoloogias saatusliku vea: tavalised inimesed mõtlevad mõnikord enamale, kui sellele, kas majandus tõuseb või langeb. Nad mõtlevad oma riigile ja kultuurile ning sellele, mida jäämine üha avatumate piiridega riikideülesesse moodustisse võib nende jaoks tähendada. Nad mõtlevad poliitilisest suveräänsusest, iseseisvusest ja rahvuslikust uhkusest.
Eliit irvitab aga nende murede üle, pidades seda väheinformeeritud valijate rumalaks, provintslikuks hädaldamiseks. Samas on see aga inimloomusele sügavalt omane, eriti oma kuuluvuse otsingul. Nende ürginstinktide vastu ei suuda Davose-meeste ja Strasbourgi-meeste külm maailm koos nende identsete ülikondade ja SKT-obsessiooniga lihtsalt võistelda.
Tegelikult on see kergesti mõistetav, kui järele mõelda. Kas isiklikul tasandil on raha sinu jaoks kõige olulisem? Muidugi on see oluline, kuid vaid kõige rahaahnem börsihai väidaks, et see on kõige olulisem asi üldse. Mõnikord pead sa sellest loobuma asjade nimel, millest hoolid, näiteks oma riigi nimel. Teadupärast lubas Churchill oma peaministrina valitsemise ajal ainult "verd, higi ja pisaraid", ja britid armastasid teda selle eest.
Miks siis arvas Euroopa Liitu jäämist pooldav leer, et väikese majandusliku turbulentsi oht on piisav, et valijaid hirmutada? Idee ohverdada natukene materiaalset mugavust, et kaitsta midagi suuremat, nagu riiklikku suveräänsust, on tänapäeva globaalsele eliidile võõras. See on põhjus, miks nad ei mõistnud oma vastaseid, ja see on põhjus, miks nad kaotasid.
See on globalistide saatuslik nõrkus. Nad ei mõista ning tegelikult mõnikord isegi põlastavad, erinevuse ideed. Need on teadupärast inimesed, kes hoolimata oma kultuurilisest ja rahvuslikust taustast käisid samades rahvusvaheliselt tuntud ülikoolides, olid praktikal samades rahvusvahelistes pankades ja külastasid samu rahvusvahelisi tippkohtumisi. Nende jaoks ei ole tegelikult erinevust Londoni ja Istanbuli globalisti vahel. Nad näevad samasugused välja, räägivad samamoodi ning kui nad kohtuvad, siis meenutavad nad tõenäoliselt samu kogemusi. Strasbourgist Dubaini ja Dubaist Davoseni on globalism omaette riik.
Seega pole ime, et need inimesed lihtsalt ei mõista, miks kodumaine pööbel on oma rahvuslikku identiteeti nii kiindunud ja miks nad võitlevad nii tugevasti, et seda kaitsta. Nad on pidevalt frustreerunud, et nende valijad ei lähe programmiga kaasa, ei pane oma lippe maha ja ei muutu globaalse ühiskonna näotuteks, juuretuteks liikmeteks. Me ennustame, et neil on ka tulevikus põhjust olla frustreerunud.
Globalistide pimedus erinevuste suhtes on olnud lääne kultuuri jaoks katastroofiline. Näiteks eliidi keeldumine tunnistamast, et islamimaailmas domineerib üks inimajaloo kõige vihkajalikum ja fanaatilisem ideoloogia, on nende praeguse täbara olukorra üks peamiseid põhjuseid ja kindlasti liikumapanev jõud Brexiti taga.
Angela Merkeli poliitika importida miljoneid moslemeid Euroopasse on kultuuriline enesetapp. See on võrreldav sellega, nagu avanuks mõni kapitalistlik riik aastal 1917 oma piirid miljonitele töölisklassi kuuluvatele venelastele. Muidugi ei pruugi nad kõik bolševikud olla, kuid see ei oleks sellegipoolest tark tegu.
Kuid isegi siis, kui islamiriikides oleks rahumeelne kultuur, mässaksid britid siiski selle vastu, et peavad võõrast kultuurist vastu võtma miljoneid inimesi, kes suhtuvad vaenulikult assimilatsiooni. Sest see oleks endiselt rünnak nende eripära vastu, mis moodustub rahvuslikust identiteedist, rahvuslikust suveräänsusest ja enam kui tuhande aasta jooksul rajatud kultuurist.
Miljonite üha vihasemate ja äsja poliitiliselt motiveeritud inimeste jaoks on see olulisem kui naela tugevus. Ja see on põhjus, miks globalistid kaotavad.
Lühendatult tõlkinud Martin Vaher
Artikli autorid Allum Bokhari ja Milo Yiannopoulos on väljaande Breitbart kaastöölised