Briti väljaanne: uue Euroopa Komisjoni kõrval paistavad Juncker ja Tusk pühakutena

Euroopa Komisjoni presidendikandidaat Ursula von der Leyen Jean-Claude Junckeri embuses. Foto: Scanpix

Ametist lahkuvad Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker ja Euroopa Nõukogu juht Donald Tusk on ennast näidanud rohkem kangekaelsete ja nürimeelsete bürokraatidena, kes on enam huvitatud poliitiliste punktide korjamisest, kui üldiseks hüveks olevate lahenduste otsimisest, vahendab Mail Online.

Kui keegi peale pikki aastaid lootis, et midagi võiks euroliidu tipus muutuda, siis sellised inimesed unistagu edasi. Eriti ei ärata usaldust kui Euroopa keskpanga etteotsa määrati panganduskogemuseta Christine Lagarde ja Junckeri mantlipärijat Ursula von der Leyenit on karjääri jooksul saatnud üks “ämbrikolin” teise otsa. Mõlema isiku pea kohal ripuvad küsimused nende asjatundlikkuse ja moraalse palge kohta.

Tänaseid Saksamaa kaitsejõude iseloomustavad lennuvõimetud helikopterid ja hävitajad; merekõlbmatud sõja- ja allveelaevad; relvad, mis kuumenedes ei taba märki ning puudus pea kõigest, alates aluspesust kuni padruniteni. Sellisesse seisu on kukkunud riigi kaitsejõud kaitseministri, kellest sai uus Euroopa Komisjoni president, valitsemisperioodil.

Proua von der Leyeni suurimaks teeneks ja tänu millele ta ka komisjoni juhi koha pälvis, peetakse ustavust kantsler Angela Merkelile. Lisaks arvatakse, et von der Leyeni puhul on tegemist klassikalise juhtumiga, kus inimene, kelle teened enam ei vajata, edutatakse eest ära.

Von der Leyen, kellest 2013. aastal sai Saksamaa esimene naiskaitseminister, on osutunud Saksamaa parteide suureks ühendajaks – kõik poliitilised jõud on veendunud, et ta ei sobi uuele ametikohale. Üks saksa poliitik kirjeldas teda “Saksamaa valitsuse nõrgima lülina” ja teised heidavad talle ette “soleerimist,” kuna talle meeldib langetada otsuseid ilma kaaskondsetega konsulteerimata. “Kuhu iganes ka ei vaata, igalt poolt vaatab vastu laostumine,” kurtis üks Bundeswehri kõrgem ohvitser.

Möödunud detsembris kutsuti von der Leyen ebaõnnestunud hangete ja nendega seotud korruptsioonikahtluste tõttu Bundestag’i komitee ette aru andma. Korralikult keerutas ka tolmu üles skandaal, kus kümme miljonit maksma pidanud sõjalaeva remont läks lõpuks maksma 135 miljonit eurot. Käesoleval hetkel uurib parlament süüdistusi, mille kohaselt von der Leyeni ametkond sõlmis eraettevõtetega miljonite eurode väärtuses lepinguid, korraldamata selleks nõuetekohaseid avalikke vähempakkumisi.

Kuuekümneaastane Von der Leyen on pärit jõukast Bremeni puuvillakaupmeeste suguvõsast ja tunneb uhkust oma päritolu üle. Kuid kapitalistipäritolu pole teda “rikkunud.” Tema isa, Ernst Albrecht, oli üks esimesi 1957. aastal loodud Euroopa Majandusühenduse kõrgeid ametnikke ja Ursula kasvas üles Brüsselis, kus käis kuulsas Euroopa Koolis. Tema uude euroaristokraatiasse kuuluvad vanemad ja üles kasvamine õlg-õla kõrval koos teiste eurokraatide lastega, tegi temast tulihingelise Euroopa integratsiooni pooldaja. 2011. aastal kutsus Von der Leyen näiteks üles looma “Euroopa Ühendriike.”

Proua on tulihingeline Brexit’i vastane ja kirjeldab peale lahkumishääletust Ühendkuningriigis toimunud sündmusi kui “populistide poolt suureks puhutud õõnsate lubaduste mulli purunemist.” Eelmisel aastal kurtis ta ajakirjanikele, kuidas Brexit “on kaotus kõigi jaoks.”

Von der Leyen õppis majandust London School of Economics’is kuid vahetas eriala ja omandas 1990. aastal günekoloogikutse.

Tema akadeemilised saavutused sattusid kahtluse alla, kui 2016. aastal avastati, et tema doktoriväitekiri võib olla plagiaat. Hannoveri Meditsiinikool leidis doktoritööd üle vaadates siiski, et “proua Leyen tegi vigu enda teadmata ja ei kopeerinud teadlikult kellegi teadustöid.”

Vahetult enne 2016. aasta jõule, Pariisi Palais de Justice’i saalis, samas kus Marie-Antoinette saadeti giljotiini alla, mõisteti Christine Lagarde, Rahvusvahelise Valuutafondi juht, süüdi hoolimatus ümberkäimises avaliku rahaga. 

Võrreldes kuninganna saatusega osutus Lagarde’i kohtuprotsess naljanumbriks. Prantsuse kohus mõistis proua süüdi küll hooletuses, kuid loobus tema reaalsest karistamisest. Prokurörid nõudsid sadade miljonite eurode raiskamise eest Lagarde’ile karistuseks 15 000 euro suurust trahvi ja aastast vangistust. Kohtuotsuse põhjenduseks toodi tema “rahvusvaheline tuntus,” mis õigusemõistmise põhjendusena kõlab üpris veidralt.

Lagarde oli president Nicolas Sarkozy valitsuse rahandusminister ja 2007. aastal kiitis ta heaks 404 miljoni euro väljamaksmise presidendi sõbrast vastuolulisele ärimehele Bernard Tapie’le.

Tegemist oli pikale veninud kohtuasjaga, mille keskmes oli tehing, millega Tapie müüs enamusosaluse spordiriideid tootvas ettevõttes Adidas pangale Credit Lyonnais. Viidatud pangas on osanik ka Prantsuse riik.

Kui pank müüs hiljem Adidase aktsiad kõrgema hinnaga edasi, siis Tapie süüdistas rahaasutust pettuses. Viidatud sajad miljonid eurod mõistis pangalt välja eraõiguslik vahekohus. Lagarde’ile pandi süüks, et ta ei vaidlustanud kahjulikku ja suure tõenäosusega ebaõiglast arbitraažikohtu otsust. Proua väitis, et tema täitis ainult oma tööülesandeid ja süüdistas ametnikke, et need võisid ta juhtida valele teele.

Viidatud kohtuasja süüdimõistev otsus ei mõjutanud sugugi Lagarde’i karjääri. Washington DC-s asuv IMF – Sarkozy nägi 2011. aastal tublisti vaeva, et Lagarde selle presidendiks saaks – teatas vähem kui 24 tunni jooksul, et nad toetavad proua jätkamist valuutafondi juhina. 

“Rahamaailma rokkstaariks” kutsutud Lagarde on silma paistnud oma Chaneli kostüümide ja Hermese sallidega. Kuid sündmatult ühele keskpanga juhile pole tal panganduse kogemust. 2012. aastal tunnistas ta oma kogenematust isegi: “Ma olen natukene majandust õppinud, kuid ma pole suurem asi majandusteadlane.”

Lagarde on vihane Brexit’i vastane kuulutades, et “ta ei näe selles mitte midagi positiivset.” Lisaks on ta Ühendkuningriigi endise rahandusministri George Osborne’i ja teiste sarnaste remain’erite (euroliitu jäämise pooldajate) liitlane. 2016. aastal hoiatas ta ajakirjanduse vahendusel avalikkust, et “Brexit’i mõjud on kas halvad või väga halvad.” Lagarde jätab Brexitit manades samas tähelepanuta, et IMF-i Ühendkuningriike puudutavad majandusprognoosid on läbivalt osutunud ekslikeks.

Kuuekümne kolme aastane proua on põhimõtteline taimetoitlane, käib iga päev jõusaalis, ujub ja sõidab jalgrattaga. 

Euroliidu kõrgeimate juhtide seekordseid valimisi iseloomustavad kõigi Europarlamendi parteide arvates tagatoasobingud ja Daily Maili ajakirjaniku Stephen Gloveri hinnangul võib Ühendkuningriik kergemalt hingata, et nii düsfunktsionaalse seltskonna käest pääses.

Artikli tõlkis Karol Kallas. 

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!