Ühendkuningriigi psühholoogia ja psühhiaatria kuritarvituste ennetamise vabaühendus Inimõiguste kodanike komisjon (CCHR) selgitab 2017. aastal ilmunud ülevaates, kuidas haridussüsteemi ja ametliku vaimuravi eesmärgiks on uue kontrollitava inimese loomine.
Kui linn või ühiskond seisab silmitsi rahutuste ja vägivallaga, kodanike vara hävitamise ja nende surmaga, siis pole sugugi üllatav kui seaduskuulekad kodanikud küsivad: "Miks sellised asjad juhtuvad?" "Miks inimesed on nii vägivaldsed?" "Mis on tänapäeva noortega valesti?"
Neile küsimustele antakse igasuguseid vastuseid ja probleemidele tuuakse erinevaid õigustusi ning pakutakse välja ebaharilikke lahendusi, kuid väga harva pakutakse selgitusi, mis paljastavad selliste probleemide juurpõhjused.
Ühiskondliku kaose põhjustest parema pildi ette saamiseks tuleb heita pilk hoopis teistsugustele pikaajalistele teguritele, mis on murenevate ühiskondlike ja pereväärtuste ning ühiskondliku kaose salakavalaks algpõhjuseks.
1940ndatel aastatel teatasid psühhiaatriavaldkonna juhtivad teadlased, et nad kavatsevad imbuda hariduse- ja õigusvaldkonda ning seda eesmärgil, et "mõtestada ümber ja lõpuks kaotada tõe ning vale kontseptsioonid". Kanada psühhiaater George Brock Chisholm ja tema Briti ametikaaslane John Rawlings Rees, kes olid Maailma Vaimse Tervise Liidu (World Federation for Mental Health; WFMH) kaasasutajad, ütlesid toona otse välja järgmise seisukoha:
"Kui rass tuleb vabastada seda invaliidistava hea ja kurja koormast, siis need peavad olema psühhiaatrid, kes võtavad enda peale algse vastutuse."
Inimrassi hea ja kurja tundmisest vabastajast Chisholmist tehti 1948. aastal esimene Maailma Terviseorganisatsiooni juht. Sarnase "uue inimese" ja ühtse uue maailmakorra tegevuskava teostaja oli teise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni allasutuse UNESCO esimene juht Julian Huxley.
Valitsused olid peale laastavat Teist Maailmasõda, ajal kui ühiskonnad üritasid saada üle sõja tagajärgedest, valmis rakendama "uue psühholoogia" uusi ideid ja ideoloogiaid.
Moraali õõnestamise, millele järgnes ühiskonna ja perekonna kui institutsiooni mandumine, alglätteid võib tuleb otsida osutatud ajast, kui psühhiaatria üritas tungida mainitud valdkondadesse.
WFMH algaastatel peeti konverentse Londonis (1940 ja 1945), kus psühhiaatriavaldkonna tippteadlased püsitasid innukalt eesmärke, mille poole püüelda. Rees selgitas olukorda psühhiaatriarindel 1940. aasta 18. juunil ilmunud artiklis "Vaimse tervise strateegiline planeerimine":
"Selle tõttu me võime rõhutada oma erilist nägemust inimese psüühe õige arendamise osas, seda isegi juhul kui meie teadmised on selle [psüühe] kohta ebatäiuslikud. Me peame seadma eesmärgiks, et psühhiaatria imbub meie riigi kõikidesse haridusega seotud tegevustesse… Seni on meil õnnestunud edukalt rünnata mitmeid ameteid. Kõige nõrgemad vastased neist on õpetajaamet ja kirik. Kaks kõige jõulisemat vastast on juura- ja meditsiinivaldkond."
WFMH president Chisholm kirjutas kirjutas 1945. aastal:
"Lapse hariduse aluseks oleva tõe ja vale kontseptsiooni ümbermõtestamine ja lõpuks [sic!] kaotamine, usu asendamine intelligentse ja mõistuspärase mõtlemisega … on praktiliselt igasuguse tõhusa psühhoteraapia eesmärgid, mille poole oleks pidanud juba ammu püüdlema. Tõik on selles, et nii oleks saanud suurem osa psühhiaatreid ja psühholooge ning teisi austusväärseid inimesi osutatud moraalsetest ahelatest vabaks ja oleksid saanud vaadelda ning mõelda vabalt."
Aasta hiljem kirjutas Chisholm õige ja vale käitumise määratluse kaotamise kohta: "… teesklemine on lõppenud, see on lõpetatud igasuguse kaudse tõe poolt seatud määratluste osas, nagu tõe ja vale mõiste kaotamine tooks kaasa tsiviliseerimatud inimesed, ebamoraalsuse, korratuse ja ühiskondliku kaose. Fakt on hoopis selline, et sedasi on suurem osa psühhiaatritest ja psühholoogidest ning teistest austusväärsetest inimestest vabanenud moraali ahelatest ja saavad vabalt mõelda." (Dr. G. Brock Chisholm: Psychiatry: Journal of Biology and Pathology of Interpersonal Relations 9, no. 1, veebruar 1946)
Toona ei olnud need tühjad loosungid, vaid tegemist oli pikaajaliste eesmärkide ja strateegiate sõnastamisega, millest said haridust ja sotsiaalset elu suunavad põhiarusaamad, mis tänaseks on sügavalt ühiskonnas juurdunud ja mõjutavad kõiki. Traditsiooniliste moraalipõhimõtete õõnestamine ja "tõe ning vale" kustutamine on viimase kuuekümne aasta jooksul järk-järgult leidnud tee meie haridus- ja sotsiaalsüsteemi.
Tõe ja vale kustutamine ning perekonna lammutamine
1948. aastal Londonis toimunud Rahvusvahelisel Vaimse Tervise Kongressil kuulutati:
"Perekond kujutab täna endast ühte hea vaimse tervise suurimat takistust ja sel põhjusel tuleb seda võimalusel nõrgestada. Seda tuleb teha üksikisikute ja eriti laste pereelu sunnist vabastamise eesmärgil."
Chisholmile kuulub samuti mõte:
"Maailmavalitsuse saavutamiseks on vajalik eemaldada inimeste mõistusest nende individualism [enese huvide esiplaanile seadmine], lojaalsus perekonna traditsioonidele, rahvuslik patriotism ja religioossed dogmad…"
Konservatiivne Ameerika Ühendriikide kirjanik John A. Stormer kirjutas 1964. aastal ilmunud raamatu "Keegi ei julge seda kutsuda reetmiseks" üheksandas peatükis "Vaimne tervis":
"Vähesed seaduseandjad, kes kinnitasid need vaimse tervise seadused, said aru, et (Brock) Chisholm ja tema kaastöölised pidasid lojaalsust konkreetsele rahvusele, moraalsust, tõe ning vale kindlameelset eristamist vaimuhaiguseks. Chisholmi kinnisideeks on olnud pikka aega, et suurimat kurjust kujutab endast olukord, kus vanemad õpetavad lastele hea ja kurja tundmist, kodumaaarmastust ning moraalsust."
Georg Wilhelm Friedrich Hegeli üks suurimaid mõjutajaid Johann Gottlieb Fichte, kes oli Berliinis asuva Preisimaa Ülikooli psühholoogia ja filosoofia õppetooli esimene juht, kirjutas väidetavalt 1810. aastal:
"Hariduse eesmärgiks peaks olema vaba tahte hävitamine maani, et õpilased peale sellist koolitamist poleks oma ülejäänud elu jooksul võimelised mõtlema ja käituma teistsugusel viisil kui oleksid soovinud nende õpetajad. … Tuleviku sotsiaalpsüholoogil on hallata mitu koolilaste klassi, kelle peal nad katsetavad erinevaid meetodeid, kuidas tekitada neis vankumatut veendumust, et lumi on musta värvi. Peatselt jõutakse erinevate järeldusteni: esiteks, et kodused mõjutused on "takistavad" ja salmid, mis on kätketud muusikasse, mida korrutatakse järjepanu, on väga tõhusad … Tuleviku teadlase ülesandeks on nende maksiimide viimistlemine ja ta peab tegema kindlaks, kui palju täpselt maksab laste uskuma panemine, et lumi on musta värvi. Kui tehnika jõuab täiuslikkuseni, siis iga valitsus, mis on vallanud haridussüsteemi kauem kui üks põlvkond, suudab alamaid turvaliselt kontrollida ja ei vaja selle juures armeesid ega politseinikke."
19. sajandi maailmakuulsa kunsti- ja ühiskonnateoreetiku John Ruskini arvamus, mis on jõudnud suurde hulka haridusvaldkonda kujundavatesse teadustöödesse, kõlab:
"Haridus ei tähenda õpetamist inimestele, mida nad ei tea – haridus tähendab neile sellise käitumise õpetamist, nagu nad veel ei käitu."
Käitumiseugeenik Paul Popenoe kirjutab raamatus "Steriliseerimine muudab inimkonna paremaks":
"Haridussüsteem peaks olema sõel, mille peavad läbima kõik riigi lapsed. Eriliselt soovitavaks eesmärgiks peaks seadma, et ükski laps ei pääseks järelvalvest."
Kaasaegse hariduspsühholoogia teadusharu üks rajajatest Edward Lee Thorndike kirjutab:
"Vaatamata kiirele arengule õiges suunas, on keskmise algkooli õppeprogramm jätkuvalt eelkõige keskendunud põhiainete – lugemise, kirjutamise ja aritmeetika (three R-s) ning nendega lähedaselt seotud ainete õpetamisele. Kunstlikke ülesandeid, nagu näiteks foneetika harjutused, korrutustabelid ja korrapärased kirjutamise liigutused, kasutatakse määral, millest pole mingit kasu. Ainetest, nagu aritmeetika, keeleõpetus ja ajalugu, leiab sisu, millel on olemuslikult äärmiselt vähe väärtust. Pea iga aine ulatust on ebamõistlikult suurendatud maani, et see vastaks akadeemilise põhjalikkuse ideaalile. … Läbi teadusuuringute selliste õppeainete eemaldamine, mis pole olemuslikult vajalikud, on üks samm curriculumi parandamise suunas."
Järgnevad tsitaadid on pärit psühholoogi ja haridusteoreetiku Benjamin Bloomi 1956. aastal ilmunud raamatust "Hariduseesmärkide taksonoomia olulisemad kategooriad":
"… Õpilane jõuab "mõtlemise kõrgema tasemeni", kui ta enam ei usu tõe ja vale olemasolusse." "Suur osa sellest, mida kutsutakse heaks õpetamiseks, kujutab endast õpetaja võimekust saavutada emotsionaalseid eesmärke (affective objectives) väljakutsete esitamise kaudu õpilase kinnistunud uskumustele. … Suur osa sellest, mida kutsutakse õpetamiseks, tähendab seda, et õpetaja peaks olema võimeline kasutama haridust õpilase mõtete, suhtumiste ja tunnete ümberkujundamiseks."
Psühholoog ja biheiviorismi õpetuse rajaja John B. Watson leidis:
"Inimesed ehitatakse valmis, mitte nad ei sünni … Andke mulle üks sülelaps ja ma õpetan ta ronima, kasutama oma käsi kivist või puust majade ehitamiseks… Ma teen temast varga, püssimehe või narkomaani. Võimalused inimese kujundamiseks suvalises suunas on pea lõputud…"
CCHR-i koos Saientoloogia kirikuga asutanud psühhiaatriateadlane Thomas Szasz arvab tänapäevase psühhiaatria teadusharu kohta:
"Kaasaegne psühhiaatria teeb inimesest mitte-inimese, kuna see keelab talle … inimese kui oma tegude eest vastutava moraalse agendi olemasolu, isegi sellise võimaluse … (psühhiaatriline kohustus) on just varjamine ja tõesti, ka keelamine, et elus tuleb teha eetilisi valikuid ja nende valikute muutmine ravimitega lämmatatud tehnilisteks probleemideks, mida saab hallata "professionaalsete lahendustega".
Tõlkis Karol Kallas