WHO endine kõrge ametnik, ettevõtja ja mõttekoja Brownstone Institute'i teadur David Bell kinnitab, et ÜRO allasutusest on saanud rikkurite kliki maailmavalitsemise kavade jõustaja.
Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) peadirektor kinnitab, et WHO "pandeemialeping" (või "sobing") ei vähenda kuidagi maailmaorganisatsiooni liikmesriikide iseseisvust ja sõltumatust. WHO arvab, et sellised mõtteavaldused juhivad tähelepanu tegelikkuselt kõrvale. Inimesed, kellele on kasulik, et püsivalt kehtiks tervise häda- elik eriolukord, soovivad riikide arvelt WHOsse rohkem võimu koondada ja liikmesriikidelt iseotsustamise õigust vähemaks võtta. See juhtub nii kavandatava pandeemialepingu allkirjastamise järel, kui WHO otsustab välja kuulutada järjekordse "rahvusvahelise tähtsusega tervise hädaolukorra" (Public Health Emergency of International Concern; PHEIC) või arvab, et maailma midagi sellist ähvardab.
WHO kavandatav sobing, koos selle maailma terviseregulatsioonide (International Health Regulations; IHR) "sünergistliste" täiendustega, üritab tühistada sajandite pikkuse demokraatliku reformi, mis toetub isikuvabadustele ja neist johtuvalt riikide suveräänsusele. Kuna inimeste jaoks on selliste asjade peale mõtlemine ebamugav ja vajalike järelduste tegemine keeruline, siis on sellest saanud vari, mille taga saab säherdusi muudatusi läbi suruda. Selline on viis, kuidas demokraatia ja vabadus kokku kuivavad ning ära surevad.
Miks on raske reaalsust tunnistada
Lääne ühiskonnad on ehitatud usaldusele ja oma ülimuse tunnetusele – lääs on see, mis rajas institutsioonid, mis täna maailma juhivad ja need, koos läänega, on head. Lääne inimesed peavad ennast humanitaarideks, rahvatervise eest seisjateks, inimkonna ühendajateks ja fašismivastasteks vabaduse armastajateks. Lääne inimesed peavad oma riigisüsteemi paremaks kui selle alternatiive – nad on progressistid.
Mugava eluga harjunud keskklassi inimesel, kelle maailmavaade kaldub vasakule, on üpris keeruline muuta oma usku, et need institutsioonid ja heategevusorganisatsioonid, mida ta on kogu oma elu imetlenud, on tõenäoliselt muutunud inimeste vaenlasteks. Lääne ühiskond on ehitatud "usaldusväärsetele allikatele", millest üks on WHO. Samuti on "usaldusväärne allikas" korporatiivne meedia. Kui usaldusväärsed allikad ütleksid inimestele, et neile valetatakse ja neid röövitakse, siis inimesed usuksid seda. Paraku nii WHO kui korporatiivne meedia kuulutavad, et sellised väited on valed ja kõik on tegelikult hästi. WHO peadirektor ise kinnitab seda. Igaüks, kes arvab, et WHO ja teiste terviseinstitutsioonide suured toetajad võivad olla ajendatud mingitest oma huvidest, et need võivad omakasu nimel valetada ja inimesi ära kasutada, on vandenõuteoreetik.
Kõik inimesed on võimelised uskuma, et rikkad ja võimul olijad kasutasid minevikus masse ära, kuid mingil põhjusel see tänapäeval enam nii ei ole. Seda, et rikkad ja võimurid on head, usutakse tänu nende enda avaliku suhtlemise osakondade toodangule ja nende rahastatud meediale. Kuidagi on nii, et suures ulatuses toime pandud kurjus on alati toimunud minevikus, kuid täna on kõik targemad ja valgustunud.
Viimaste aastakümnete jooksul on olnud võimalik jälgida, kuidas üksikud inimesed saavad keskmise suurusega riikidest rikkamaks. Need inimesed kohtuvad suletud uste taga valimiste teel ametisse saanud riigijuhtidega Davoses. Suurem osa inimesi plaksutab nende hiiglaslike annetuste peale, mida nad elus vähem edasi jõudnutele jagavad ja teevad näo, nagu see oleks hirmus tore. Me vaatame, kuidas suured korporatsioonid laienevad üle piiride ja kuidas neile ei kehti tavakodanike elu suunavad seadused. Riigid on lubanud "avaliku ja erasektori partnerlusel" muuta rahvusvahelised institutsioonid neile – suurtele ettevõtetele – vajalike lahenduste tarnijateks. Inimesed on selliseid arenguid eiranud, kuna korporatsioonide avalike suhete osakonnad ütlesid neile nii. Suuremast osast inimestest on saanud võimuahnete egomaniakkide õigustajad, kuna usutakse, et kõik nende tehtu on kuidagi seotud "suurema hüvega".
Kui koolilaps võib näha läbi sellise vastuolulise ahnuse fassaadi, siis inimestel, keda koormab aastatepikkune poliitiline taak, kes sõltub tuttavate võrgustikust, kelle jaoks on olulised maine ja teenistuskäik, on keeruline tunnistada, et nad on lolliks tehtud. Käitumisteadlased, kes on valitsuste ja institutsioonide teenistuses, saavad sellest aru. Nende tööks on tagada, et inimesed usuksid "usaldusväärseid allikaid", mida rikkurid ja riigid rahastavad. Normaalsed inimesed seevastu peavad seadma reaalsuse "õigesti" mõtlemisest (right-think) kõrgemale.
Kuidas WHO ümber tehakse
Kui WHO 1946. aastal asutati, mille eesmärgiks oli suurte tervisemurede haldamise koordineerimine, oli maailm just üle saamas totalitarismi ja kolonialismi kohutavast ajast. Mõlemad ühiskonnamudelid toetusid arusaamisele, et võimu tsentraliseerimine teenib suurema hüve eesmärke. Need, kes pidasid ennast ülimateks, juhtisid vähemväärikate eest maailma. WHO kuulutas, et järgib teistsugust mudelit.
Alates 2000ndatest aastatest on WHO tegevust üha enam suunanud "kindla eesmärgiga rahastus". See tähendab, et WHO rahastajad, kelle seas on üha rohkem era- ja ärihuvide esindajaid, ütlevad, kuidas nende antud raha peab kasutama. Eraäri jaoks on erahuvidest lähtumine õigustatud, kuna see järgib investorite tahet, kuid kindlasti ei ole see õigel kohal organisatsiooni jaoks, mis soovib muuta teatud raviviisid kohustuslikuks, sulgeda riikide piirid ja kehtestada ühiskonna sulgemisi. Igaüks, kellel on alusarusaamine ajaloost ja inimloomusest, saab sellest aru. Kuid just sellised on muudatused, mida uute terviseregulatsioonide ja uue pandeemialepinguga soovitakse ellu viia.
Erinevate lähenemiste kaalumise asemel soovib WHO hakata tsenseerima arvamusi, mis selle jutupunktidega kokku ei lähe ja alandab avalikult inimesi, kes organisatsiooni poliitikatega nõus ei ole. Selline ei ole organisatsiooni, mis väidetavalt seisab inimeste huvide eest, käitumine või organisatsiooni, mis on kindel, et selle tegevus on õigustatud. Need on sümptomid, mis iseloomustavad vaimunõtrust ja totalitarismi.
WHO mõju rahvastiku tervisele
2019. aasta gripipandeemia soovitustes kinnitab WHO, et "mitte mingil juhul" ei tohi kokkupuute jälgimist, piiride sulgemist, sisenemise või väljumise loendamist ning haigetega kokku puutunud inimeste ühiskonnast eraldamist kasutada võimaliku pandeemia haldamiseks. Sellised reeglid kehtestati, kuna mainitud meetmed põhjustavad rohkem kahju kui kasu ja mõjutavad ebaproportsionaalselt suuremal määral vaesemat rahvast. 2020. aastal, eraisikute ja riiklike toetajate kaasabil, samade meetmete õigustamisega, soodustas nimetatud maailmaorganisatsioon ajaloo suurimat rikkuse ülekandumist vaestelt rikastele.
Selle põhimõtetest loobumisega jättis WHO hooletusse miljonid tüdrukud, keda igal öösel vägistati lasteabielude kaudu, kui suurenes teismeliste rasestumiste arv, kui suri rohkem lapsi, kui sai kannatada laste haridus, kui kasvas vaesus ning nälg. Vaatamata asjaolule, et suuremale osale neist inimestest, tänu nende noorusele, Covid ohtu ei kujutanud ja paljudel oli juba immuunsus, reklaamis WHO vaipsüstimise programme, mis läksid maksma miljardeid dollareid, kuid samal ajal jäeti hooletusse esimused, nagu malaaria, tuberkuloosi ja HIV/AIDSi vastu suunatud vaktsineerimise ning meetmete programmid. Lääne meedia on kõige selles suhtes olnud vait või läinud tühise retoorika teed. Elude päästmine ei ole kasumlik, kuid mingite ainete müük seda on. WHO rahastajad teevad seda, mis on nende investoritele vajalik ja WHO teeb seda, mida peab, et rahavood otsa ei lõpeks.
WHO uus võim
Uued rahvusvahelised terviseregulatsioonid võtavad iga WHO liikmesriigi, mis sellistele reeglitele otse vastu ei hakka, iseolemist vähemaks. Need reeglid annavad ühele inimesele (WHO peadirektorile) võimu kõigi WHO liikmesriikide kodanike tervise ja vabaduse üle ning seda määral, mida pole võimalik vaidlustada. Sedasi sätestavad viidatud terviseregulatsioonid. Riigid on sunnitud need regulatsioonid seadusena kehtestama, mitte lihtsalt neid soovitustena arvestama.
Kuigi WHO-l ei ole politseinikke, kes selle tahet jõustaksid, on Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond selle poolel ning mõlemad kontrollivad riikide rahaga varustatust. Ameerika Ühendriikide demokraatide juhitud kongress võttis eelmisel aastal vastu seaduse, et USA valitsus peab karistama riike, mis ei kuuletu rahvusvahelistele terviseregulatsioonidele. Need ei ole lihtsalt ähvardused, riikidel ja nende kodanikel pole enam valikut.
WHO ettepanekute taga olev soov hallata kõikide maailma riikide kõiki tervisega seotud teemasid on tohutu võimu enda kätte krahmamise algatus. Osutatud terviseregulatsioonid sätestavad seda otse ja pandeemialeping laiendab "ühtse tervise" mõistet, mis on rahvatervise väärastatud kontseptsioon, mis puudutab kõike, mis on seotud inimese füüsilise, hingelise ja sotsiaalse heaoluga. Vahelduvad ilmastikuolud, ikaldused ja inimestele ängi tekitavate ideede levik – asjade, millega inimesed on alati pidanud vastakuti seisma – on nüüd õigustuseks, et inimesed kodudesse kinni panna ja kehtestada kellegi teise poolt välja mõeldud totalitaarseid reegleid.
Need inimesed, kes rahastavad WHOd, toodavad kriise enda äranägemise järele ja teevad seda johtudes soovist inimeste häda arvelt rikastuda. Täpselt nii, nagu juhtus Covidi ajal. Kõike seda tehakse "ohtude vältimise" pettuse varjus. Nagu WHO valelikult selgitab: "Mitte kellelgi ei ole turvaline olla senimaani kui igaühel ei ole turvaline olla!" Ehk inimõiguste äravõtmine peab olema ulatuslik ja kestma kaua. Käitumispsühholoogia on siinjuures abiks, et kõik oleksid kuulekad.
Vaatame otsa tulevikule
Ehitatakse tulevikku, kus varastatud vabaduse asendab kuuletumine autoritaarsele diktatuurile ja eriarvamused lämmatab tsensuur. Inimesed, kes soovivad näha tõestusmaterjali, kes mäletavad ajalugu või kelle jaoks on ravi juures oluline informeeritud nõusolek, määratakse WHO kõnepruugis äärmusparempoolseteks massimõrvariteks. Selline maailm on juba kohal. Avaliku elu tegelased, kes väidavad teisiti, ei saa kas asjadest aru elik neid mõjutavad teised ajed.
Inimesed võivad tasasel meelel sellise haigustest seestunud maailma omaks võtta. Mõne inimese jaoks tähendab see isegi head karjääri ja kõrget palka. Samuti võivad inimesed seista õiguse eest otsustada oma tuleviku üle, mida ei suuna valedele toetuv totalitaarne "suurem hüve". Vähim, mida keegi teha saab, on ümbritseva reaalsuse mõistmine.
Tõlkis Karol Kallas