Energeetikaekspert David Blackmon kirjutab Telegraphis, kuidas lõpuks on kõigi riikide jaoks tähtis energiajulgeolek ja kui roheüleminek üldse kunagi toimub, siis kuidagi hoopis teisiti kui büro- ja tehnokraadid ette näevad.
Tänasel päeval võib igalt poolt kuulda, et käimas on "energiaüleminek" eilse päeva fossiilkütustelt homse päeva taastuvatele energiaallikatele. Kuid kas see leiab päriselt aset? Selline küsimus vaevab täna paljude inimeste meeli ja vastused sõltuvad inimesest, kes neile juhtub vastama.
S&P Globali asepresidendi Daniel Yergini hinnangul on vastus keeruline, seda saadavad paljud ebakindlused, mida on palju enam kui arenenud läänemaailma poliitikakujundajatele meeldib tunnistada. Allakirjutanul õnnestus hiljuti Yerginit intervjueerida, mille põhjuseks oli S&P Globali ja Rahvusvahelise Energiafoorumi (International Energy Forum; IEF) koostöös valminud uuring. Uuring kannab pealkirja "Kuidas mõelda välja energiaülemineku toimiv teekaart" (Shaping a Living Roadmap for Energy Transition) ja selles üritatakse hinnata, kui kaugele on asjaga, mida nimetatakse "energiaüleminekuks" jõutud. Selles tõdetakse, et erinevates riikides, erinevates piirkondades ja erinevas majanduslikus ning sotsiaalses seisus riikides tähendab üleminek puhtale energiale väga erinevaid asju.
"Minu hinnangul näitab meie uuring, toetudes viimase kahe aasta sündmustele, et energiaüleminek on palju keerulisem kui lihtsalt mõne stsenaariumi välja mõtlemine, sellele numbrite juurde kirjutamine ja kinnitamine, et täpselt nii nüüd läheb," rääkis Yergin. Tema sõnul on tõusnud tänu Venemaa ja Ukraina sõjale esiplaanile riikliku energiajulgeoleku tähtsus. Kirjeldatud keerulise reaalsuse näitena osutab ta Saksamaale, mis on olnud pikka aega taastuvenergia eestkõneleja.
"Saksamaa ei oleks kaks aastat tagasi pühendanud minutitki mõtlemisele, kas Ameerika Ühendriikidest peaks hakkama importima veeldatud maagaasi ja ehitama LNG terminale," räägib ta. "Kui valitsused, isegi lääneriikide valitsused, seisavad silmitsi energiaturvalisuse- ja hinnaprobleemidega, siis nad kipuvad oma senised poliitikad ümber tegema." Yergin lisab sinna juurde, et Saksamaa pole oma kliimaeesmärkidest loobunud, vaid geopoliitilised muutused sundisid poliitikuid mingid asjad ümber mõtlema ja korrigeerima energiajulgeoleku tagamise nimel tehtavat.
Hiina Rahvavabariigil pole selliseid korrektsioone olnud vaja teha, kuna Xi Jinpingi valitsus on alati seadnud energiajulgeoleku ettepoole kliimaeesmärkidest. Hiina RV on tänaseni säilitanud ÜRO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide silmis "areneva riigi" staatuse. Seda hoolimata asjaolust, et tegemist on maailma suuruselt teise majandusega. See vaatab rõõmsalt pealt, kuidas lääneriigid toovad "2050. aasta null heitmetele" ohvriks nii oma majandusliku kui elektrivõrgu heaolu ja ehitab selle peale sadu uusi söeelektrijaamu ning kommunistlikust riigist on saanud maailma suurim naftaeksportija. Isegi Hiina RV enda kliimaeesmärgid – null heitmeteni kavatsetakse jõuda alles 2060. aastaks – näitavad kui olulisel kohal on energiajulgeolek Xi ja tema meeskonna meeletes. Täpselt samasugune on olukord maailma rahvarohkeimas riigis Indias, mille null heitmeteni jõudmine on seatud veelgi kaugemale tulevikku, 2070. aastaks.
Uuring näitab samuti, et teisedki Aasia, Aafrika ja ülejäänud maailma piirkondade riigid hakkavad vastu lääne rohelisele survestamisele, mille eesmärgiks on fossiilkütuste kasutamise lõpetamine. Selle asemel valivad nad fossiilkütused, et kasvatada oma majandust, mille tulemusel antakse oma inimestele võimalus pääseda energiavaesusest. Seda täpselt samal viisil, nagu lääneriigid on viimase 160 aasta jooksul jõudnud tänu fossiilkütustele jõukale järjele.
"Aasia inimestel on hoopis teistsugune nägemus. Nende sõnul on neile vaja majanduskasvuks energiat, maagaasi. Nad soovivad asendada elektritootmises söe maagaasi vastu. See on väga teistsugune tegevuskava," rääkis S&P Globali asepresident.
"Teekaardis" kirjeldab Yergin möödaniku energiaüleminekuid, nagu näiteks Suurbritannias üleminek puudelt söele, mis algas 1500. aastatel, kestis kogu sajandi või kauemgi ja lõppes vana energiaallika kasutamise peatamisega. Tõsiasi on ka see, et maailmas põletati 2022. aastal energia tootmiseks rohkem puitu kui eales varem. Samuti kasutas maailm eelmisel aastal rekordilises koguses naftat, sütt ja maagaasi. Samal ajal, tänu hiiglaslikele toetustele, suureneb kiiresti ka taastuvate energiatootmisvõimsuste, nagu tuule- ja päikeseenergia, ehitamine. Samuti võib näha, kuidas turule on tulemas müriaad uusi tehnoloogiaid, alates uutest akutehnoloogiatest ja vesinikust kuni väikeste moodultuumareaktoriteni.
Kuhu see kõik lõpuks välja viib? Valitsev energiaülemineku narratiiv, nagu kõik peavad märkimisväärselt vähendama oma heitmeid ja jõudma 2050, aastaks null heitmeteni, mida sunnivad inimestele peale poliitikakujundajad, aktivistid ja suurem osa korporatiivsest meediast, on ulm. Mis tegelikult juhtuma hakkab, selle määravad ära päris maailma keerukad olukorrad ja sündmused, mitte Washington DCs, Brüsselis ja Londonis välja mõeldud tegevuskavad.
Toimetas Karol Kallas