Vene Õigeusu Kiriku vastu on ühtäkki vallandatud rünnakutelaviin, mille sarnast pole nähtud nõukogude perioodist saati.

See algas seoses sündmustega, mis ümbritsesid poliitilisi valimisi – esmalt Riigiduuma- ja seejärel presidendi valimisi. Seos on ilmselge ja meil jääb üle vaid püüda mõista, mis see küll oli, mis juhtus ja mis selle „liberaalse ühiskonna" nii raevu ajas.

Juhtus järgnev: selle asemel, et valida hästi sissetallatud liberaaldemokraatlik rada, mida mööda valdav osa maailmast liigub, on Venemaa, aeglaselt, kuid kindlalt, naasmas oma enda erilisele teele. Me mõistame, et tegemist pole kõige lihtsama teega, kuid see on tee, mida mööda Venemaa on kõndinud läbi terve oma ajaloo ja millele ta nüüd, peale pea sajandi kestnud ekslemist kommunismi ja „metsiku" liberalismi mudastes rägastikes, on naasmas.

Me ei saa väita, et meie tee on ideaalne. On olnud paljut, mis on raske ja kibe ja tehtud on palju vigu, kuid siin maailmas pole miski ideaalne. Peamine selle tee puhul on see, et tegemist on otsinguga, mitte ainult maise vaid ka taevase järele. See on äärmiselt tõsine ja oluline aspekt. Ja tuleb jälgida, et me oleksime ikka võimelised viima läbi tehtud vigade süvaanalüüse, et nende kordamist tulevikus vältida.

Mille vastu on siis tänapäevane „ülemaailme" ideoloogia säärase metsiku lootusetusega üles tõusnud? On ilmselge, et liberaaldemokraatlik süsteem selle euroopalikul ja ameerikalikul kujul Venemaal mõjule ei pääse, vaid siin moodustub süsteem, mida võiks nimetada „autoritaarseks demokraatiaks". Vaatamata näilisele karikatuursusele ei ole see sugugi naljakam kui näiteks „liberaalne diktatuur". Pean silmas tugevat, autoritaarset valitsust, mida toetab enamus ja mis tugineb eelkõige traditsioonilistele moraaliväärtustele ja Kirikule. Just nimelt selle ühtekuuluvuse (mis muide ei ole poliitiline liit, nagu paljud seda näha soovivad, vaid pigem hingeline-, kultuuriline- ja moraalne ühtekuuluvus) vastu kogu liberaalne väärtussüsteem seisabki – kristliku väärtussüsteemi vastu ja (antud juhul) ka Õigeusu vastu. Kõige enam kardavadki nad seda jõudu – moraalset ja hingelist jõudu –, mis on suuteline andma poliitilise, kultuurilise ja moraalse arengusuuna meie kodumaale.

Just nimelt Kiriku vastu hakkasid need haletsusväärsed ekshibitsionistid „Femeni" nime kandvast kollektiivist end sääseparve kombel pressima, ning nende järel kõikvõimalikud muud sotsiopaatia ohvrid, kui nad mõistsid, et Kirik ei kavatsegi taanduda selle väidetavalt „rohujuure tasandi" opositsiooni ees, vaid vastupidiselt on valmis toetama „Putini režiimi" selle konstruktiivsetes ettevõtmistes. Juhtumisi pole taoline viha (tihti ebaobjektiivne, seletamatu ja põhjendamatu) võimuloleva partei suhtes – isegi seoses objektiivsete nõudmistega – midagi muud kui tavapärane taust, mille foonil mistahes võimupartei mistahes riigis töötama peab, koos kõigi sellest tulenevate paratamatute ebatäiustega.

https://www.youtube.com/watch?v=PSfcuzU4Yo0

Feministliku rühmituse Femen liige saagimas maha Kiievis Stalinismi ohvritele pühendatud krutsifiksi.

Mis sinna parata? Me ei ela paradiisis ja seega peame sellega kuidagi toime tulema. Valitsust kritiseerida? Jah, anna minna! Püüda seda mingil viisil mõjutada? Jah, nii palju kui meeldib! Kuid mitte ühelgi juhul ei saa me pidada silmas taolist massiivset provotseerimata viha, mis vallandati Kiriku suunas siis, kui sai selgeks, et Kirik ei jaga seda. Selles peitubki asja tuum. Kui viha domineerib aru ja terve mõistuse üle on see – vabandage minu väljendusviisi – selge märk taolise viha deemonlikust algest.

Oleme jõudnud kriitilisse punkti selles ideoloogilises võitluses – võitluses ilmaliku ideoloogia, mis soovib alandada inimese jumalikku väärikust, ja kristliku ideoloogia, mis püüab seda väärikust kinnitada, vahel. Võitlusmeetoditest on selgelt näha, kes on kes. Kui Kirik ei hakka mitte mingil juhul, tulgu mis tuleb, kogu jõuga „lajatama" või mistahes „administratiivseid vahendeid" kasutama, rääkimata siis repressiivaparaadi kasutamisest (mille võimalus Kirikul tegelikult puudub), siis vastasleer on üha enam oma tegelikke värve paljastanud. Võiks isegi öelda elajalikke värve (tahtmata kedagi solvata), kuna nende inimeste käitumisest on näha deemonlikku viha Jumala, kristliku väärtussüsteemi ja inimese lunastuse kontseptsiooni vastu.

Kõik see on sama lihtne kui kaks pluss kaks ja küsimus on üksnes meetodites. Deemonid peavad jahti, valivad välja ohvri, aasta aastalt kasvatavad oma „mõjuagente", kes ei pruugi lõpuni mõista deemonite eesmärke, kuid kes õigluse, seaduslikkuse, inimõiguste, vabaduse ja demokraatia ettekäändel viivad ellu nende samade deemonite programmi.

Selle programmi sisu on sõda Jumala, Kiriku ja inimese vastu. Kogu deemonite viha on suunatud inimese ja tema jumalasarnasuse – mille täiuslikuks kehastuseks oli meie Issand Jeesus Kristus – vastu. Seepärast rüvetatakse kirikuid ja saetakse maha riste. Sest üksnes Kirik on säilitanud täieliku arusaama sellest, milline inimene tegelikult olema peaks, milles seisneb tema kutse, mis on inimese elu kõrgeim eesmärk. Ainult Kirik avab meile inimese tegeliku ilu ja aitab inimesel leida tee selle ilu saavutamiseks.

Just see teadmine on aeglaselt, kuid kindlalt hakanud mõjutama ilmalikke võime, kinnistama arusaamu tõelistest ideaalidest väga erinevates inimestes, sealhulgas inimestest, kes on „suures poliitikas", ning mõjutama nende otsuseid. Otse loomulikult ajab see deemonid vihale, kuna nad on suutnud muuta poliitika paljuski enda mõjusfääriks, mille kaudu oma deemonlikke plaane ellu viia. Kuid nüüd ühtäkki see enam ei toimi, korraga on nad vastamisi ootamatute takistuste ja teadliku vastuseisuga, mis pole küll veel võib-olla täielikult ilmselge, kuid piisavalt tajutav. Seetõttu, vältimaks erinevates eluvaldkondades, sealhulgas poliitilises elus, Kiriku moraalse ja hingelise mõju võimule pääsemist, on taaskord jõudu kogumas kaua vaikinud, ent samas nii tuttav vihalaine.

Ent tegemist pole mitte millegi muu kui „deemonite võimetu raevuga", ning Kirik, otse loomulikult, ei kavatse mistahes viisil laskuda nendega aruteludesse või end kuidagi deemonite ees õigustada. Selle asemel Kirik lihtsalt jätkab oma vaikset ja rasket, kuid äärmiselt olulist tööd, milleks on ühiskonna moraalse ja hingelise palge muutmine. Kahtlemata kannab see töö vilju kõigis eluvaldkondades: poliitikas, kultuuris, majanduses, kunstis. Deemonid aga hulluvad asjade sellise käigu peale ja see kutsub neis esile võimetuid raevupurskeid.

Kuid Jumal ei lase end pilgata! Mida varem igaüks meist seda mõistab, seda suurem on tõenäosus, et suudame teha valikuid, mille pärast meie lapsed ei peaks kibedaid pisaraid valama ja kahetsema.

Artikli autor on Vene Õigeusu Kiriku preester. Artikkel avaldati algselt veebiportaalis Pravoslavie.ru 30. augustil 2012.

Vt seonduval teemal: