Demokraatias kujuneb karja mõjuvõim kergelt vägagi suureks. Ka meie oma demokraatias näeme iga päev enda ümber vaadates, kuidas juhtivad poliitikud esitavad lapsetasemelisi väiteid ja keelduvad mõistmast mõistuslikke argumente ja isegi selgeid fakte, kirjutab de Tocqueville’i näidetel Helsingi ülikooli emeriitprofessor Timo Vihavainen. 

Alexis de Tocqueville’i (1805 – 1859) teos De la dèmocratie en Amerique („Tähelepanekuid ameerika demokraatiast,“ eesti keeles 1995) oli oma aja läbinägelikuim ja prohvetlik raamat, mille kõrvale sobiks asetada vaevalt midagi muud kui markii Astolphe de Custine’i La Russie en 1839 (Venemaa aastal 1839).

Mõlemaid raamatuid võib muidugi süüdistada oma uurimisobjekti laimamises ja selleski, et uurimismeetodit, kui sellest üldse võib rääkida, ei saa kuidagi pidada teaduslikuks. Kirjutajate läbinägelikkust ei või siiski eitada.

Demokraatia oli neil aegadel veel suur uudis ja selle sõna tõelises tähenduses seda vaevalt mujalt kui Ameerikast leida võiski. Paljud ometi mõistsid, et Ameerika ühiskond võib olla see eeskuju, mille suunas ühiskond ka Euroopas oli liikumas. Tocqueville’i kirjeldused äratasid suurt tähelepanu ja levisid jõudsalt. Ka Venemaal kuulus teos oma ajastut analüüsiva intelligentsi lektüüri.

Kirjutaja olulisimaks tähelepanekuks oli tõdemus, et demokraatia ei tähendanud vabadust valitsusest, vaid teistsugust riiklikku korraldust, mis oli tuttav juba antiikkirjanduse kaudu.

Tocqueville nägi ameerikalikus tõelisuses palju huvitavat ja ihaldatavat. Rahva nimel teostatav valitsemine aitas kaasa teatud hüvedele ja institutsioonidele, nagu võis ka eeldada. Samas lämmatati teisi. Tegelikult demokraatia, ilmselt veendunud oma võimu erilises pühaduses, ulatus oma mõjult palju kaugemale kui monarhia, oli viimane siis absoluutne või konstitutsiooniline.

Ilmselt oli tähelepanuväärseim see, et demokraatia tegi võimalikuks enamuse türannia, mis tungis isegi inimeste mõtlemisse. Kes oleks võinud ette kujutada, et isevalitseja oleks julgenud puutuda sellesse, mida inimesed mõtlevad? Isegi absoluutse monarhia suure teoreetiku Jean Bodini (1529 – 1596, Prantsuse õigus- ja poliitikafilosoof, õigus- ja majandusteadlane, poliitik ja õppejõud. Tänapäevase suveräänsusmõiste väljatöötaja, politoloogia rajaja. Sõnastas majandusteooriad ja “hea valitsemise” teooriad mõjutasid Euroopa vaimulugu. Bodini olulisim teos on „Six Livres de la République“ („Kuus raamatut riigist”), milles ta käsitles valitsejat kui inimliku õiguse mõjust välistatut ning allutatuna üksnes jumalikule õigusele, ehk loomuõigusele, tlk) sõnul kuulus teatud mõttevabadus kodanikuks olemise juurde. Selle põhimõttega võib nõus olla või mitte, ent Tocqueville tõdes, et enamus Euroopa absoluutsetest monarhiatest ei suutnud takistada nende autoriteedile vaenulike mõtete ja ideede levikut riigis.

Ameerikas oli teisiti. Niikaua kui enamuse arvamus ei olnud selgepiiriline, võisid inimesed rääkida, mida soovisid. Kui aga enamuse arvamus oli avalikult välja öeldud, muutusid kõik jalamaid selle pooldajateks. Kuningad kasutasid sunnimeetodeid, ent demokraatlikul enamusel oli sellel lisaks moraalne võim, mis mõjus ka tahtele, mitte ainult tegutsemisele.

„Ma ei tunne ühtegi teist maad, kus üldiselt võttes oleks vähem vaimset vabadust ja ehtsat kõnevabadust kui Ameerikas“, tõdes Tocqueville ja viis kindlasti paljud sellega hämmingusse. Euroopa konstitutsioonilistes riikides oli võimalik jutlustada ükskõik milliseid õpetusi ja kui kellelegi ei meeldinud elada absolutistlikult valitsetud maal, siis võis sealt alati minema kolida.

Ameerikas omakorda moodustas enamus mõtlemise ümber hirmutava rõnga. Selle sees oli sõna vaba, ent häda sellele, kes ringist välja julges minna. Mingit auto-da fé’d ei korraldatud, ent igapäevased vaenamised olid garanteeritud ja poliitiline karjäär oli teisitimõtlejate eest suletud. „Ahelad ja timukad olid need kalgid instrumendid, mida türannia omal ajal kasutas, ent meie aja tsivilisatsioon on viinud täiuslikkuseni despotismigi, mis näib olevat kõigest õppust võtnud,“ tõdes Tocqueville.

Demokraatias ei kasutanud türannia karme hoope, vaid tungis otse hinge. Üksikisikule anti vabadus mõelda, kuidas soovib, ent valesti mõtlemise puhul sai temast ühiskonna jaoks võõras, kelle jaoks elu oli hullem kui surm.

Absoluutsed monarhiad olid despotismist teinud kurikuulsa, nentis kirjutaja ja nüüd pidi olema valvel, et demokraatiad seda ei rehabiliteeriks. Seetõttu kirjutas Jean de la Bruyère oma satiiri „suurkujudest” Louis’ XIV õukonnas ja Molière esitas õukondlastele pilklikke näidendeid.

See võim, mis valitseb USAd, ei lubaks sellist narritamist, arvas Tocqueville. Ameerikas, muu seas, ei olnud veel sündinud suuri kirjanikke. See võis olla tingitud sellest, et kirjanduslik geniaalsus ei ole võimalik ilma vaimu vabaduseta ja seda just Ameerikas ei olnud.

Noh, tänapäeva Ameerika on juba midagi muud kui 19. sajandi algupoolel. Paljud kipuvad isegi arvama, et seal on, või on olnud suuri kirjanikke ja kõike seal toimuvat võib pidada ehtsaks. Tõepoolest on Ameerikas tänapäeval selgesti eristatavaid, üksteisest sõltumatuid kultuure, mis võivad piiramatult arvustada ja isegi rünnata teisi. Vajadusel ka levitada valesid ja tekitada skandaale eimillestki. Selles mõttes on vaimne vabadus tõesti nii saavutanud kui ületanud absoluutsete monarhiate raames praktiseeritavad poliitolud.

Tocqueville tabas aga olulist. Demokraatias kujuneb karja mõjuvõim kergelt vägagi suureks, kui räägime mõjust vaimsele allakäigule ja regressiooni tekkele. Ka meie oma demokraatias näeme iga päev enda ümber vaadates, kuidas juhtivad poliitikud esitavad lapsetasemelisi väiteid ja keelduvad mõistmast mõistuslikke argumente ja isegi selgeid fakte.

Nende järel käib „hurraa“ karjuv kari, kes demoniseerib vastaspoolt ja mõtleb välja täiesti jaburaid epiteete üritades tõestada, et neil vastalistel ei ole mitte mingisugust õigust mõelda nii, nagu nad mõtlevad. Ehk võiks seda nimetada Tocqueville’i vaimus demokraatlikuks mentaliteediks? Seda ma siiski teha ei sooviks. Demokraatia on teatud perioodidel näidanud ka ehtsat pluralismi ja sellist poliitilist nägemust, mida võiks nimetada isegi sallivuseks.

Maailm aga muutub. Demokraatia 19. sajandil ei olnud veel see, mis ta on teisel aastatuhandel ja demokraatia oli Soomes 20. sajandil pidevas muutumises. Praegust olukorda aga oleks toona keegi vaevalt suutnud ette kujutada.

On võimalik, et see pompöösne irvitamine ja poliitilise sallimatuse bakhanaal, mis nüüd valitseb meie tasandil, jääb lühiajaliseks. Loodame vähemasti.

Artikkel avaldati algselt autori blogis ja selle tõlkis Roland Tõnisson. 

 

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!