Hillary Clintoniks ja Donald Trumpiks kehastunud parodeerijad. Foto: Al Powers, AP/Scanpix

Hillary Clinton või Donald Trump – mõlemad on košmaarsed tegelased, kumbki ei kõlba, kirjutab Kanadas elav keeleteadlane Igor Meltšuk. Kumb neist on kehvem valik? Hillary kohta võib öelda, et ta on sajaprotsendiliselt garanteeritud katastroof USA-le ja kogu maailmale. Aga Donald?

Mõlemad on košmaarsed tegelased. Kumbki ei kõlba. Ükskõik kumma kohta mõnda jälkust öeldes võib välja tuua sadu samaväärseid seiku teise kandidaadi kohta. Õudus ei seisne niivõrd neis mõlemais, vaid selles, et suur Ameerika on langenud nii madalale ja me oleme sellise, vabandage väljenduse pärast, “valiku” ees. Kumb neist on kehvem valik? Omal ajal vastas kõigi rahvaste ja ajastute korüfee sarnasele küsimusele (vasak- ja paremkaldele NLKP-s): “Mõlemad on halvad, aga partei on mõlemad otsustavalt välja juurinud.” Meil õnneks või õnnetuseks sellist võimalust ei ole. Me peame valima… Seepärast tahaksin ma jagada lugejatega oma ettekujutust sellest, kuidas sellises erilises olukorras valikuid teha.

Jutt on kõiki puudutavast olulisest otsusest: erinevalt eelnevatest valimistest mõjutavad 2016. aasta valimised oluliselt USA saatust ning järelikult ka kogu maailma tulevikku. Kui aga võetakse vastu saatuslikke otsuseid, on vajalik distantseeruda kõikidest pisiasjadest. Need võivad küll olla olulised, ent nende probleemide valguses, millega Ameerika peab koheselt tegelema hakkama, on need kaduvväikesed.

Tsiviliseeritud maailma keskseim probleem on praegu islami pealetung. Kuigi poliitilised liidrid üritavad hoiduda sellest rääkimisest, käib sõda elu ja surma peale: ühelt poolt meie, teiselt poolt ülisuur islamimaailm – araabiamaad, Iraan, kiirelt islamiseeruv Türgi (NATO liige!). Peale selle Bangladeš, Pakistan, Indoneesia… Rõhutagem, et see ei ole religioonisõda. Islam ei ole religioon, vaid sõjalis-poliitiline doktriin, ja ta ei sõdi mitte religiooniga (meie maailm ei ole just eriti religioosne!), vaid Lääne tsivilisatsiooniga. Olemuselt ei erine islam sugugi kommunismist või natsismist peale sageli korratava sõna “Allah”. Kas tõesti ühest sõnast piisab, et tunnistada mõnda doktriini religiooniks?

Niisiis – sõda islamiga. Ärme räägi Donaldist ja Hillaryst, vaid platvormidest, mida nad esindavad – nende isiksused ei olegi nii olulised. Kellelt võib oodata otsustavat vastuseisu islamile? Kas Donaldi vabariiklastelt või Hillary demokraatidelt? Kes suudles Saudide kuninga kätt ja pingutas kõvasti Kairo al-Azhari ülikoolis, et islamimaailma teenetest maailma ees midagi mainimata ei jääks? Kes andis musulmanlikele elajatele lõhki rebimiseks USA saadiku Liibüas ja teda kaitsvad merejalaväelased? Kes on lubanud islamivendadel asuda vallutama Ameerika ühiskonna üha kõrgemaid astmeid? Kes andis Iraagi šiiitliku Iraani meelevalda?

Ja kes, teiselt poolt, ütles konkreetselt: “Mitte lasta moslemeid USA-sse!”? Ainuüksi nende sõnade eest peab Trump saama presidendiks. Sõda islamiga on tihedalt seotud Iisraeli kaitsmisega, mis kujutab endast islamivastase võitluse eesliini.

Kes aga karjus pea tund aega Netanyahu peale 100 korteri ehitamise pärast Iisraeli (osana ehitusprogrammist, millega rajati 800 uut elamispinda juutidest ümberasujatele riigi idaossa)? Kelle platvormi kohaselt peab Iisraelis olema kaks riiki kahe eri rahva jaoks? Ja kes keeldub jätkuvalt meeletust ideest luua veel üks terroripesa Palestiinasse (palestiinlaste riik) ja nimetada Iisrael Palestiinas okupeerijaks? Vabariiklaste selline platvorm, millele Trump on pühendanud palju aega ja raha, peaks olema piisav põhjus mõistlikuks valikuks.

Niipalju välisasjadest. Nüüd siseriiklikest küsimustest. Siin on viis keskset probleemi.

Illegaalne immigratsioon ei ole mitte üksi raske taak USA majandusele, vaid kujutab endast ka ülisuurt, täiendavat elektoraati demokraatidele. Ja muudab pöördumatult ameeriklaste genofondi. USA ei ole enam sulatuskatel, vaid muutub kodutute, oskamatute ja harimatute asupaigaks! Kes ütles, et ehitab müüri Mehhiko piirile? Ei ole oluline, kas Trump presidendiks saades suudab ehitada sellise müüri. Need sõnad iseenesest, mis on öeldud keset üleüldist meeletut meelelist prostitutsiooni, mil paska ei või nimetada pasaks, sunnivad tegema valikut tema kasuks.

Parasiitide arvu suurenemine: üha enam ühendriiklasi harjub elama sotsiaalabist ja need inimesed hääletavad alati demokraatide poolt. Sellise skeemi kohaselt on lagunenud kõik demokraatiad minevikus: hoolitsemine abitu vähemuse eest tõi kaasa parasiitide arvu taltsutamatu kasvu. See grupp kaotab igasuguse töötegemise harjumuse, ent muutub see-eest tasapisi enamuseks ning hääletab alati nende kasuks, kes lubab neile üha enam ja enam. Nimelt nõnda sai kunagi otsa demokraatia Ateenas… Kes siis veel kui mitte Trump räägiks praeguse welfare’i ehk sotsiaalabipoliitika lõpetamisest? Kas teie kujutaksite ette Hillaryt võitlemas sotsiaalparasiitidega?

USA sõjalise suutlikkuse hävitamine. Demokraatide valitsemine on viinud USA sõjalise võimekuse autoriteedi täieliku kaotamiseni. Mida on Obama ja Hillary teinud Iraagiga? Afganistaniga? Liibüaga? Süüriaga, lõppude lõpuks? Meenutagem, et just nimelt demokraat Roosevelt andis Ida-Euroopa Stalini käppade vahele. Veel üks demokraat, igati küündimatu Carter, tervitas Homeini võimuletulekut Iraanis ja provotseeris faktiliselt Nõukogude Liidu sissetungi Afganistani. Demokraat Clintoni ajal formeerus ja tugevnes al-Qaida. Hillaryga kampalöönud Obama leiutas “araabia kevade” (Egiptus pääses ainult ime läbi Obama “islamivendadest”, Süüria upub aga siiani verre), laskis Putinil hõivata Krimmi ja möllata Ukrainas. Lisaks ronis Obama Lähis-Ida konflikti ning kindlustas Uue Kalifaadi tekke, kinkides samal ajal Iraanile Iraagi. Kas me soovime edasisi “muutusi” ja “rahu õilmitsemist”, mille eest Obama on saanud juba kätte Nobeli rahupreemia? Kas peab Hillary tingimata edasi kandma Obama tõrvikut?

Ameerika majanduse lammutamine: rohkem makse, rohkem föderaalset regulatsiooni, tootmise liikumine Mehhikosse ja Hiinasse? Kas meile on seda vaja?

Bürokraatia kasv: uskumatu föderaalametkondade kasv, mis sai alguse Rooseveltist ning jätkus ka vabariiklastest presidentide ajal, ohustab ameerikaliku demokraatia olemust. Määrused ja Obama poolt ametisse pandud “tsaarid”? Konstitutsiooni asemel mittevalitavate ametnike omavoli? Kes siis oleks võimeline muutma sellist sündmuste kulgu? Ega ometi Hillary, Obama “ürituse” truu jätkaja?

Aga nüüd, lõpetuseks, paar märkust Donaldi positsioonide nõrkuse kohta. Kirjutatakse, et ta flirdib liiga palju putinliku Venemaaga, räägitakse vargsi mingitest finantshuvidest Venemaal – kui mitte just temal, siis tema lähiringil. Ent, esiteks, Venemaa on meie jaoks palju vähem hirmus kui islam, seda enam, et Venemaa on ka ise islami ilmselge sihtmärk. Teiseks, erinevalt Hillaryst ei ole Donald, naeratus näol, müünud Venemaale uraani, rääkides samal ajal vajadusest lõdvendada tuumapinget. Kolmandaks – meenutagem, kuidas juubeldas nõukogude ajakirjandus, kui presidendiks sai Reagan. Jah, Donald on ettearvamatu, ebakompetentne, nahaalne, enesekeskne, ignorantne, ebastabiilne ja üleüldse tola. Jah, ta ei ole üldse traditsioonilise Ameerika poliitiku moodi, kes peab eelkõige kinni poliitkorrektsusest. Jah, sellise presidendi puhul on riskid suured. Ent Donald Ebastandartne võib lõplikult purustada demokraatide masinavärgi ning korralikult läbi raputada ja tuulduma panna vabariikliku partei.

Sama ajal demokraadist president, pealegi “kompetentne” nagu Hillary ja müüdav (jutt ikka veel Hillaryst), ei kujuta endast mitte mingisugust riski: ta on lihtsalt sajaprotsendiliselt garanteeritud katastroof USA-le ja kogu maailmale.

…1986. aasta. Trump oli jälginud juba kuus aastat oma kabineti aknast Central Parki liuväljal tehtavaid remonttöid. Munitsipaliteet oli ületanud eelarve juba 14 miljoni dollariga, ent tööd edenesid väga halvasti. Ja siis taotleb meie Donald linnavalitsuselt loa tegeleda sellega ise. Ta palkab ühe Kanada firma ja remondib uisuvälja mõne kuuga. Linna poolt talle välja makstud raha annetab ta heategevusse.

No kuidas teile Donald meeldib?

Tõlkinud Roland Tõnisson

Igor Aleksandrovitš Meltšuk on Montreali ülikooli professor. 1976. aastal astus ta välja nõukogude dissidentide Andrei Sinjavski (kirjanik, kirjandusteadlane ja kriitik), Julius Danieli (prosaist, poeet, tõlkija), Andrei Sahharovi (füüsik, ühiskonnategelane) ja Sergei Kovaljovi (poliitik, inimõigusaktivist) kaitseks, vallandati Keeleinstituudist ning otsustas emigreeruda. Elab alates 1977. aastast Kanadas, tegeleb keeleteadusega, avaldab artikleid vene, inglise ja prantsuse keeles.