Kuna valimiste korraldaja ei suuda pakkuda tagantjärele veenvaid tõendeid e-valimiste korrektsusest, taandub arutelu e-hääletuste tulemuste üle usuküsimuseks. Isegi kui korraldaja kinnitab, et tal on need tõendid kuskil olemas, ei saa see veenda teisi, eriti kui nende tõenditega pole võimalik tutvuda ja nende korrektsuses veenduda, kirjutab infovabaduse ja digiõiguste aktivist Märt Põder Objektiivile.
Kokku 86% valijatest peab e-valimisi probleemseks, pooled neist ehk 43% arvavad, et elektroonne hääletus tuleks probleemidele lahenduse leidmiseni peatada või üldse lõpetada.
Enamik neist ei oskagi vast öelda, mis need probleemid täpselt on, kuid kõrgeima kohtuni ulatuv ringkaitse ja udused selgitused valimiste korraldaja poolt on usaldust kasvatamise asemel ainult kahandanud.
Valimistel osalemine on aga meie kõige olulisem töö kodanikena.
Ilmselt ongi enamik valijatest lõpuks ära tundnud müügimehe, kes tuleb meile pähe määrima imevidinat, mis teeks tähtsa töö ära meie eest, kuid millel on siiski olulised puudused – ja kas ei kannusta müügimeest siiski omakasu?
Oleme harjunud tegema seda tööd valimisjaoskondades, kus usaldust protseduuride vastu ei pea eraldi tekitama, sest see tekib töö käigus loomulikult. Käegakatsutav on ka protseduuride läbiviimisel kasutatav ja end valimiste kullastandardina tõestanud "pabersedelite krüptograafia" – see tagab valimissaladuse, samal ajal võimaldades sõltumatutel osapooltel kontrollida, et valimistulemus tehti kindlaks korrektselt.
Sellisel viisil tagatud usaldust võib kujutada püramiidina, mille tipus paiknev valimistulemus toetub jalamil tehtud usaldustööle.
Püramiidi laia põhja moodustavad üle riigi paiknevad valimisjaoskonnad oma ametnikega, kelle tegevust kontrollivad valimistel konkureerivate erakondade esindajad ning sõltumatud valimisvaatlejad. Valijatena anname sellesse töösse oma panuse, täites nõuetekohaselt sedeli ning lastes selle kõigi silme all kokkumurtuna ja tembeldatuna valimiskasti.
Usaldus nende protseduuride vastu on tagatud sotsiaalselt, sest päris lihast ja luust inimesed peavad tegema nõutud sammud läbi teiste omasuguste kontrolliva pilgu all. See pole abstraktne või teoreetiline usaldus või usk millessegi, vaid selle mõõduks on reaalne ühiselt tehtud töö ja valatud higi.
See jaoskondades tehtav usaldustöö kulgeb aste astmelt ülespoole, häältekogumisele järgneb nende lugemine jaoskonnakomisjonides, kus kahtluste korral kõiki samme korratakse ja vajadusel uuritakse iga sedelit individuaalselt, veendudes autentsust tagavate templite olemasolus ning valitud kandidaadinumbri ühemõttelises loetavuses. Tulemused edastatakse ringkonnakomisjonile, kus veendutakse kõigi tõendite ja sammude korrektsuses ning kahtluste või küsimuste korral protseduure korratakse.
Niimoodi aste astmelt jõutakse püramiidi tipuks oleva valimistulemuseni, mis pole lihtsalt arv tabelis, vaid on reaalse usaldustöö akumuleeritud lõpptulemus, mille korrektsust tagavad kõik protseduurides osalenud alates valijatest kuni valimiskomisjoni liikmeteni ühiselt.
Mida on asemele pakkuda e-hääletuse müügimehel, kes kinnitab, et tema uudistoode "teeb juba praegu paberhääletamisele silmad ette"?
Tal on pakkuda täpselt samasugune arv tabelis, mis moodustab püramiidi tipu, aga ilma jalamil tehtud usaldustööta.
Tegemata usaldustöö tuleb seetõttu teha järele n-ö järeltööna, sest ilma usalduseta ei saa ju valimistulemust usaldada – ja valijad on sunnitud tagantjärele arutama, kas nende meelest selliselt väljakuulutatud valimistulemus on usutav või mitte.
Kuna valimiste korraldaja ei suuda pakkuda tagantjärele veenvaid tõendeid protseduuride korrektsusest, taandub arutelu e-hääletuste tulemuste üle usuküsimuseks. Isegi kui korraldaja kinnitab, et tal on need tõendid kuskil olemas ja nende tõttu on nad ise äärmiselt veendunud, et tulemus on korrektne, ei saa see veenda teisi – kui nende tõenditega pole võimalik tutvuda ja nende korrektsuses veenduda.
Nii kujuneb valimiste korraldaja tegevus e-hääletuse tulemustes veenmisel lihtsalt käputäie protseduuride läbiviimisel osalenud ametnike siseveendumuse kinnitamiseks. Kui jaoskondades toimuvate valimiste puhul toetub usaldus tulemuse vastu kindlale alusele, milleks on valimisperioodi jooksul jaoskondades tehtud laiapõhjaline usaldustöö, siis e-hääletuse puhul on usalduspüramiid tagurpidi.
Valimistulemuse legitiimsuseks tarvilik usaldusmassiiv toetub e-hääletuse puhul käputäie ametnike siseveendumusele.
Sellist tipul balansseerivat usalduspüramiidi on väga keeruline püsti hoida ja pole ime, et see sunnib valimiste korraldajat oma veenmistöös tehnilisteks ja õiguslikeks piruetteideks, mis on küll oma hulljulguses aukartustäratavad, aga ei saa siiski veenda tulemuse korrektsuses.