Kuni Eestis toimuvad hämarad ja mittekontrollitavad e-valimised, ei ole siin riigis autentset demokraatiat ja sellest tulenevalt ei saa olla ka legitiimset võimu. Selles mõttes kujutavad e-valimised endast rünnakut Eesti demokraatia vastu ja tuleks likvideerida, leiab kolumnist Veiko Vihuri.
E-valimised on meie enesekuvandiks oleva kaasaegse digiriigi kroonijuveel. Selle kuvandi kohaselt on Eesti küll väike, kuid see-eest edukas, nutikas, progressiivne, edasipürgiv riik, mis on eeskujuks kogu maailmale.
Iga kord, kui valimised on toimunud, tõdetakse rahuloluga, et e-hääletamist kasutas eelmise korraga võrreldes veelgi suurem protsent inimesi – sedapuhku siis üle poole valijatest. Justkui oleks n-ö progressiivne meetod asi iseeneses.
Kuid valimiste läbiviimine ausalt ja õiglaselt on midagi palju enamat kui küsimus riigi kuvandist või edumeelsusest. See on küsimus võimu legitiimsusest. Just seetõttu peavad valimised olema avalikud, s.t avalikkuse poolt vaadeldavad ja kontrollitavad. Et igaüks saaks veenduda, et kõrgeima riigivõimu kandja, s.o rahva tahe selgitatakse välja objektiivselt ja ilma moonutusteta.
Meil aga tahetakse e-valimistest teha usu ja usalduse küsimus. Viimastel aastatel sunnitakse ühiskonda usaldama küll teadust, küll riigiasutusi, küll e-valimisi. Kahtlemine on kurjast ja kahtleja öeldakse tegutsevat Kremli huvides.
Riigi infosüsteemi ameti (RIA) – see on muide asutus, mis osaleb e-valimiste korraldamises – peadirektor Margus Noormaa ütleb lausa religioosse hardusega: „Mina olen e-valinud 2005. aastast ja julgen öelda, et see on suuresti usu küsimus. … Kõigist maailma asjadest ei saagi inimene kõike teada ja mingisuguseid asju pead sa usaldama."
E-valimistes kahtlemise kohta ütleb ta: „Teine asi on riigi maine. Milleks seda ise õõnestada? Meil on idanaaber, kes teeb seda meietagi. Nüüd keerame aga ise veel vinti juurde. Mis eesmärki see lõpuks siis täidab?"
Vabandage väga, valimised ei saa olla lihtsalt usu või usaldamise küsimus. Ei ole mõeldav, et demokraatlikus riigis ei saa võimu legitiimsust kontrollida, vaid tuleb usaldada võimuga seotud inimeste juttu, et kõik on õige ja nii nagu peab. Just nõnda nagu nõukogude ajal.
Teine oluline aspekt on, et valimistulemuste õigsuses veendumine ei tohi nõuda kodanikult mingeid eriteadmisi. Noormaa aga ütleb: „Paraku kogu e-valimiste koodi pool ongi ühed ja nullid. Selline ongi kood. Ja kui inimene on endale need asjad selgeks teinud, kuid midagi jääb veel õhku, siis küsigu juurde, selgitame. Aga kui teha avaldusi, et mulle küll pakuti võimalust juurde tulla, aga ma ei saa aru, siis me ei jõuagi kuhugi."
Seevastu digiõiguste aktivist Märt Põder juhib tähelepanu asjaolule, et Saksa konstitutsioonikohtu hinnangul peab riiklikel valimistel e-hääletuse kasutamise tingimuseks olema see, et igaüks peab saama eriteadmisi vajamata veenduda nii valimiste korraldamise põhiliste sammude kui ka valimistulemuste kindlakstegemise korrektsuses. Selle seisukoha aluseks on valimiste avalikkuse põhimõte, mis, muide, kehtib ka Eestis.
On tõsi, et keskmine inimene usaldab igapäevaelus tehnoloogiaid, mida ta peensusteni ei tunne. Selleks, et arvutit kasutada või autoga sõita, ei pea olema arvutiinsener või automehhaanik. Valimiste korrektsuses veendumine on aga teine asi. Valimised legitimeerivad võimu. Siin ei saa leppida vaid sellega, et mustast kastist võetakse välja hääled ja öeldakse: ära kahtle, kodanik, Reformierakond võitis jälle!
Äärmiselt alarmeeriv on info, et EKRE-l kui väidetavalt kaotajaks jäänud opositsiooniparteil ei ole siiamaani õnnestunud saada kätte küsitud andmeid, mis võimaldaksid kontrollida e-hääletuse läbiviimise korrektsust. EKRE esimehe Martin Helme sõnadega 19. märtsist:
„Mitte mingeid selliseid andmeid, mille pealt saaks öelda, et jah, me saame aru, kuidas need hääled tulid; jah, me saame aru, kuidas need hääled kokku loeti; jah, me saame aru, mis olid turvaprotokollid, et seal ei saanud keegi midagi ära vahetada; jah, me oleme saanud ise üle kontrollida, et programmides ei olnud sees mingisuguseid usse või miine või mida iganes – mitte mingeid selliseid andmeid meile antud ei ole. Ja järelikult me ju ei saagi midagi tõestada. Ega meie ei ole uurimisorgan. Meie lähtume Eesti seadusest, mis ütleb, et valimised on avalikud ja valimiste tulemuste kindlakstegemine on avalik. Seda seadusepügalat ei ole täidetud e-valimiste puhul mitte mingilgi moel. Ei ole olnud avalik kokkulugemine, ei ole olnud jälgitav, kontrollitav, see ei ole olnud avalik. Ja me ei saagi esitada mingeid tõendeid mitte millegi kohta, sest andmeid, mida kontrollida, meil ei ole."
Lisan ka Mart Helme kirjelduse ametivõimude käitumismustri kohta: „Meile on keeldutud tegelikult kõike välja andmast ja on lollitatud… käib üks pingpong: „Meie ei saa teile seda anda, te minge sinna, nemad annavad teile." Ja need ütlevad: „Ei, meie ei saa teile seda anda, te minge sinna. Nemad annavad teile." Ja see kolmas koht saadab sind esimesse kohta tagasi ja ütleb: „Ei, meil ei ole mingit kohustust ega võimalust teile seda anda, selle annab teile see." Ja ring on täis ja kuskilt sa midagi ei saa ja kõik laiutavad käsi ja ütlevad: „Aga nii on!""
Kuni Eestis toimuvad hämarad ja mittekontrollitavad e-valimised, ei ole siin riigis autentset demokraatiat ja sellest tulenevalt ei saa olla ka legitiimset võimu. Selles mõttes kujutavad e-valimised endast rünnakut Eesti demokraatia vastu ja tuleks likvideerida. Vastasel korral kerkivad iga kord taas üles kahtlused valimiste aususes, mis tähendab, et süsteem ise õõnestab demokraatiat ja usaldust riigi vastu.