Maailma reaalpoliitika üheks kõige tuntumaks eestkõnelejaks peetav poliitikateadlane John Mearsheimer kirjutas kohe peale Ukraina sõja algust liberaalse konsensuse mõjukas häälekandjas Economist, et NATO provotseeris oma hooletu laienemisega Venemaad ja selle pärast tungis viimane Ukrainale kallale.
19. märtsil 2022. a Economistis avaldatud arvamusloos leidis Mearsheimer, et Ukraina sõda on peale 1962. aasta Kuuba raketikriisi kõige ohtlikum rahvusvaheline vastasseis. Tema sõnul peab saama aru, miks Venemaa Ukrainale kallale tungis, sest nii on võimalik konfliktile lõpp teha.
Politoloog tunnistas, et sõda alustas Vladimir Putin ja tema vastutab selle jõhkruse eest. Kuid miks ta seda tegi, on hoopis teine küsimus. "Lääne peavoolu arusaamise kohaselt on ta [Putin] irratsionaalne, päris elust irdunud agressor, kelle sundmõtteks on endise Nõukogude Liidu vormi järele Suur-Venemaa loomine. Seega vastutab Ukraina kriisi eest ainuüksi tema," kirjutab Mearsheimer.
"Kuid selline arusaamine [vastutab ainult Putin] on vale. Põhimõtteliselt on selles, juba 2014. aasta veebruaris alanud kriisis on süüdi Lääs ja eriti Ameerika Ühendriigid. Sellest on tänaseks saanud sõda, mis ainuüksi ei ähvarda hävitada Ukrainat, vaid millest võib välja kasvada Venemaa ja NATO vaheline tuumasõda," jätkas poliitikateadlane.
Mearsheimer läheb ajaloos veelgi kaugemale ja nimetab Ukraina sõja ühe põhjusena NATO 2008. aasta Bukaresti tippkohtumist, kus George W. Bush sundis allianssi väidetavalt kuulutama, et Ukrainast ja Gruusiast "saavad [NATO] liikmed". Putin läks selle peale muidugi kurjaks, nimetas sellist lubadust "eksitentsiaalseks ohuks Venemaale", kuid Ameerika eiras tema "punaseid jooni" ja jätkas kava elluviimisega, mille kohaselt pidi "Ukrainast saama lääne kaitsevall vastu Venemaa piiri".
"Nimetatud strateegiaga kaasnes lisaks kaks elementi: Ukraina ja Euroopa Liidu lähenemine ning riigist USA meelse demokraatia tegemine."
"Mainitud püüdlused tõid kaasa 2014. aasta (Ameerika Ühendriikide poolt toetatud) ülestõusu, mille tulemusena Venemeelne president Viktor Janukovõtš riigist põgenes. Vastusena võttis Venemaa Ukrainalt ära Krimmi ja aitas alustada kodusõda Ida-Ukrainas Donbassi piirkonnas," kirjutab Mearsheimer.
Poliitikateadlase sõnul toimus järgmine suur kokkupõrge 2021. aasta detsembris ja selle põhjuseks oli asjaolu, et Ukrainast oli saamas de facto NATO liige. "Protsess algas juba 2017. aastal kui Trumpi administratsioon otsustas Kiievile müüa "kaitserelvastust". Mida "kaitse" täpselt tähendab, pole nii üheselt mõistetav, aga need relvad nägid Donbassi piirkonnas Moskva ja selle liitlaste jaoks kindlasti välja ründavatena. Samuti hakkasid Ukrainale relvi tarnima teised NATO riigid, õpetasid välja Ukraina sõdureid ning lubasid Ukrainal osaleda NATO ühisõppustel," lisab ta.
Novembris kirjutasid Ukraina ja USA kaitseministrid lisaks alla USA-Ukraina strateegilise partnerluse hartale, mille eesmärgiks oli "rõhutada … Ukraina pühendumist sügavatele ja kõikehõlmavatele reformidele, mis on vajalikud täiemahuliseks ühinemiseks Euroopa- ning euroatlantiliste institutsioonidega".
Moskva jaoks tähendasid kirjeldatud sündmused eskalatsiooni ja see hakkas möödunud kevadel Ukraina piiri äärde vägesid koondama, millega soovis Washingtonile näidata oma kavatsusi. Sellest polnud mingit kasu. Venemaa nõudis kirjalikku garantiid, et Ukrainast ei saa mitte kunagi NATO liiget ja et allianss viiks alates 1997. aastast Ida-Euroopasse paigutatud sõjalised vahendid sealt minema. NATO ja Ameerika Ühendriigid selle nõudmisega ei nõustunud ja kuu aega hiljem tungis Venemaa Ukrainale kallale, et hävitada oht, mida see NATO-s nägi.
Mearsheimeri sõnul väidab NATO ennast olevat kaitseallianss, mis ei kujuta Venemaale mingit ohtu, kuid "olemasolev tõestusmaterjal räägib sellele vastu". Tema sõnul pole oluline, "kuidas NATO riikide juhid NATO eesmärke ja kavatsusi näevad, oluline on see, kuidas Moskva NATO tegevusse suhtub".
Pole oluline, kuidas NATO riikide juhid NATO eesmärke ja kavatsusi näevad, oluline on see, kuidas Moskva NATO tegevusse suhtub.
John Mearsheimer
Mearsheimer leiab, et Euroopa ja USA poliitikakujundajad ei suuda tunnistada, nagu nemad oleksid selle kriisi provotseerinud, kuna soovivad tuua Ukraina lääneriikide sekka.
"Oma põlvkonna kõige mõjukam reaalpoliitika eestkõneleja" jätkab osutamisega, et lääs ei tohi mitte mingil juhul alahinnata "kui jõhkrad võivad olla suured jõud kui need tajuvad, et nad on viimases hädas".
Reaalpoliitika / realpolitik / poliitiline realism hõlmab doktriinina üpris suurt hulka vaateid, kuid peamiselt puudutab see välispoliitikat, milles üldjoontes seatakse esikohale riigi huvid ja mille ühe esiisana nähakse Niccolò Machiavellit.
Viimase aja Euroopa Liidu reaalpoliitika eestkõnelejaks on Angela Merkel ja mõned analüütikud näevad, et just tänu reaalpoliitilisele "merkelismile" – Saksamaa rohepoliitikale, selgrootusele suhetes Venemaaga ja sealt ohjeldamatus koguses fossiilkütuste ostmisele – sai Venemaa oma sõjalise võimekuse ülesehitamiseks piisavalt raha.
Üheks reaalpoliitika näiteks on samuti Eesti Vabariigi ajaloolise territooriumi lõplik ära andmine Venemaale, mille eest on viimaste aastakümnete jooksul seisnud kõik kartelliparteid eesotsas Reformi- ja Keskerakonnaga.
Toimetas Karol Kallas