Paabeli torn. Pieter Brueghel vanem, 1563. Bigstockphoto.com

Paabeli torni ehituse takistamist võib käsitleda nii kohtumõistmisena, sest Jumal näitas inimesele kätte tema koha ja piirid. Samas otsustas Jumal kaitsta inimesi neile omase mõõdutundetuse eest. Teadmatuses ja kõhklustes peaksime alati valima elu kaitsmise poole, sealhulgas nõrgemate (embrüo, loote, vanade ja haigete inimeste) elu kaitsmise, igakülgselt abistades, mitte õigustades nende hävitamist oma mugavuse nimel. Alati tasub meeles hoida kuldseid sõnu: põrgutee on alati sillutatud heade kavatsustega, kirjutab üheksanda klassi õpilane Eerik Eensaar oma essees.

Piibli esimeses Moosese raamatus on lugu Paabeli torni ehitamisest. Sealsed sõnad: “Tehkem nüüd telliskive ja põletagem neid hästi…. Tulge, ehitagem enestele linn ja torn, mille tipp oleks taevas, ja tehkem enestele nimi, et me ei hajuks üle kogu maailma!” (1Ms 11:1-9) Seda piiblilugu on peetud nii ajalooliseks Babüloonia astmikpüramiidi e tsikuraadi ehitamiseks kui ka mõistujutuks. Mõlemal juhul püüab aga lugu piltlikustada inimese auahnet püüet kõikvõimsuse poole pürgida taevasse Jumala kohale. Jumala loomingu austamise asemel unistab inimene oma enese kätetöö ehk siis “torni” imetlemisest ja arendamisest. Ehitustöö liidab ja motiveerib inimesi, annab elule mõtte ning võimaluse alistada nõrgemad tugevamatele suure eesmärgi nimel. Ühel hetkel sekkus aga Jumal ja segas inimeste keeled, et nad ei suudaks omavahel koostööd teha ning torni ehitus peatus.

Tänapäeval on biotehnoloogia areng jõudnud tasemele, kus inimene on võimeline viljastama katseklaasis munaraku, kasvatama tüvirakkudest erinevaid kudesid, vahetama rakkude tuummaterjali, kloonima juba surnud inimesi, segama geneetilist materjali, seahulgas erinevate loomade ja taimede geene, looma tehisintellekti ja arvatavasti tegema veel protseduure, mis tõstatavad tõsiseid eetilisi dilemmasid. Kas inimene on taas pürgimas Jumala asemele, kes on kristliku õpetuse alusel loonud meid oma näo järgi peegeldamaks meile Jumalikku täiust? Kellele kuulub elu algus ja lõpp?

Minu hinnangul on sellised egotsentrilised püüdlused ajaloos üldiselt halvasti lõppenud. Vana-Kreekas ja Vana-Roomas oli abort ja lapsetapp väga levinud, kuna õigus elule tuli neis kultuurides “välja teenida” näidates oma kasulikkust kodanikuna (Wyatt 2009). Seal otsustas lapse elu üle pere isa. Aborti ja lapsetappu kiitsid heaks antiikfilosoofid Aristoteles ja Platon, keda peetakse tänapäeva lääne filosoofia rajajateks.

Me ei tea, kui palju hingepiinu tundsid emad tol ajal peale aborti või lapsetappu, kuna hierarhias madalal asunud naise kannatusi ei peetud arvatavasti kuigi oluliseks. Küll teame tänapäeval, et igasugune abort võib põhjustada vanematel pikaajalist süütunnet ja ängi. Vana-Kreeka ja Vana-Rooma kultuur, mis ei tunnistanud usku ainsasse universaalsesse Jumalasse, lagunesid 476. a Lääne-Rooma riigi langusega. Bütsants, kus levis kristlus, langes tunduvalt hiljem, 1453. aastal. 

Postmodernistliku mõtlemise oluline kujundaja Friedrich Nietzsche nägi kogu inimkonna ainsa eesmärgi ja mõttena edendada pidevat progressi, mille saavutamiseks pidi loobuma eneseohverduslikust ja arengut rõhuvast moraalist ning püüdlema “üliinimese” poole. (Magee, 2000) 19. sajandi lõpul ning 20. sajandi alguses oli Nietzsche mõju suur kogu ühiskonnale, seal hulgas ka meditsiinile. Ta väitis, et: “Mingis seisundis on sündsusetu kauem elada. Kui elu mõte, õigus elule on kadunud, peaks jätkuv vegeteerimine argpükslikus sõltuvuses arstidest äratama ühiskonnas sügavat põlgust … kui uhkelt elada pole enam võimalik, tahan ma uhkelt surra”. Nietzsche mõjul nõustusid saksa arstid eutanaasia aluseks oleva seisukohaga, et on olemas elu, mis pole elamist väärt. Tähtis on mõista, et eutanaasia, mida alguses rakendati ainult ravimatutele haigetele, muutus tavaliseks ka täiesti tervete inimeste hävitamisel. Natsi Saksamaal arendati juba enne sõda välja eutanaasiaprogramm, mis puudutas vaimse ja füüsilise puudega inimeste täielikku kõrvaldamist. Pärast 1939. aastat laiendati seda programmi juutidele (Wyatt 2009). 

Nietzsche arvas, et kuna Jumalat ja vaimset maailma ei ole olemas, siis ei saa ka meie moraal tulla kusagilt jumalikust allikast. Ainuke võimalus on, et kogu meie eetika ja moraal on puhtalt inimeste loodud konstruktsioon. Nietzsche varises üksteist aastat enne oma surma psüühiliselt kokku ja ei kirjutanud enam midagi (Jacoby 2003).

Hirmutav on asjaolu, et võime tuua tugevaid paralleele tänapäeva eutanaasia pooldajate ning esimeste eutanaasia argumentidega Saksamaal. Üheks taoliseks tänapäeva maailma hääleks on USA Princetoni ülikooli professor Peter Singer, kes oma raamatus “Elu ja surma üle järele mõeldes” kuulutab kahjurõõmuga kristliku hegemoonia lõppu inimelu küsimuste üle. ”Olles kaks tuhat aastat valitsenud meie elu ja surma puudutavaid mõtteid ja otsuseid, on traditsiooniline lääne eetiline õpetus inimelu pühadusest kokku varisenud,” tunnistab Singer avalikult.

“Traditsiooniline religioosne seisukoht, et iga inimelu on puutumatu ja püha, ei tule enam meditsiiniliste dilemmadega toime,” kirjutab ta.

Singer järeldab, et see, kas elu on elamist väärt, sõltub tegelikult sellest, kas ajukoor piisavalt funktsioneerib. Kehva ajukoore funktsiooniga inimestel, teiste hulgas loodetel, vastsündinutel, ajukahjustusega inimestel ja Alzheimeri tõvega inimestel ei ole õigust elule. Nad on küll inimesed, aga ei ole “isikud” sõna täielikus tähenduses (J.Wyatt). Sellega võime küsida, kas praegune jõudu koguv Jumalatu bioeetika arusaam meie maailmas võib samamoodi edasi liikuda nagu 19. sajandi ja 20. sajandi Saksamaal. Lootustandev on lugeda, et hoolimata tulisest abordi ja eutanaasia pooldamisest palkas Singer oma emale, kellel oli Alzheimeri tõbi, hulga hooldajaid, kommenteerides seda: “Asjad on teistsugused, kui tegemist on su enda emaga.” (Peter Singer 2020) 

Oluliselt leebemal moel vaatleb bioeetilisi küsimusi meie eesti molekulaar- ja rakubioloog Toivo Maimets. Ta on läbi töötanud muljetavaldava hulga bioeetikute ja teadlaste töid ja järeldab: “Nagu juba öeldud, on praegune kindel teadlaste seisukoht elu algusele see, et seda ei ole võimalik üheselt defineerida.” (Maimets 2008)

Maimets tegeleb ise tüvirakkude uuringutega, mille käigus viljastatakse kunstlikult suur hulk munarakke, kasutatakse kuni 14 päevaste embrüode tüvirakke ning seejärel embrüod hävitatakse. On ilmne, et teadlane peab oma uuringuid õigustama segaste seisukohtadega elu alguse suhtes ja põhjendama teaduse olulisust juba olemasolevate inimeste ravis. Kuidas saakski ta nõustuda Eesti Kirikute Nõukoja bioeetilise komisjoni hinnanguga, mis väidab, et “[t]üvirakkude kasutamine terapeutilistel eesmärkidel peetakse lubatavaks eeldusel, et sealjuures ei hävitata inimelu (kunstliku viljastamise või kloonimise tagajärjel saadud embrüoid) (EKN 2006). Teadlane vaatleb oma töö tulemust inimeste abistamisega maapealses elus, kristlik lähenemine näeb kunstlikult embrüo viljastamisel ja tapmisel juba inimesele antud piiride ületamisena. 

Paabeli torni ehituse takistamist võib käsitleda nii kohtumõistmisena, sest Jumal näitas inimesele kätte tema koha ja piirid. Samas otsustas Jumal kaitsta inimesi neile omase mõõdutundetuse eest. Võimalik, et teaduslike vahenditega ei ole kunagi võimalik lõpuni tõestada, millal algab hingestatud elu, millal on meil õigus otsustada elu alguse ja lõpu üle ja kas meid ootab peale surma kohtumõistmine. Ja kui me seda kõike teaksime, siis võib-olla inimene ei suudaks kanda nii suurt vastutust meie eludes.

Teadmatuses ja kõhklustes peaksime alati valima elu kaitsmise poole, sealhulgas nõrgemate (embrüo, loote, vanade ja haigete inimeste) elu kaitsmise, igakülgselt abistades, mitte õigustades nende hävitamist oma mugavuse nimel. Alati tasub meeles hoida kuldseid sõnu: põrgutee on alati sillutatud heade kavatsustega. 

Kasutatud allikad:

EKN (2006) Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute bioeetilised seisukohad. Loetud aadressil http://www.ekn.ee/lakitus.php?id=6

Jacoby, E. 2003. 50 klassikut. Filosoofid. Mõtlejad antiigist tänapäevani 

Magee, B. 2000. Filosoofia lugu 

Maimets, T. 2008. Millal algab inimese elu? Akadeemia nr. 8

Peter Singer. (2020) Wikipedia. Loetud aadressil https://et.wikipedia.org/wiki/Peter_Singer

Singer, P. 1994. Elu ja surma üle järele mõeldes.

Wyatt, J. 2009. Elu alguse ja lõpu dilemmasid.