Eesti rahvas ei vaja ilmavaateliselt kreenis ja vasakliberaalsete ringkondade huve teenivat ülikallist rahvusringhäälingut. ERR tuleb laiali saata, leiab kolumnist Veiko Vihuri.

Eesti Rahvusringhäälingu erastamise ettepanek on igati mõistlik. Põhjus pole ühes või mõnes skandaalses telesaates – nagu seda on endale lapsed ostnud homopaari esitlemine isadepäeval või emadust mõnitav ropp etendus läinud aastavahetusel –, vaid kõnealuse asutuse süsteemses kallutatuses ja juhitamatuses.

Postimehe peatoimetaja Priit Hõbemäe sõnul on meil ERRi näol „kaelas juhitamatu, seal töötavate ajakirjanike kildkondlikke huvisid teeniv ja maksumaksjate raha eest ülalpeetav hiigelorganisatsioon." Hõbemägi toob välja, et ei nõukogu ega juhatus ei suuda ERRi sisuliselt juhtida: „Reaalsus on see, et võim on ERRis jagatud erinevate sisu tootmise mammutüksuste vahel, mille eesotsas on võimukad juhid. Nad teavad, et nõukogu ei tohi neid kantseldada. Kui seda peaks hakkama tegema juhatus, siis tekib kohe suur tüli ja kisa teemal „niimoodi me ei saa küll eesti parimat ajakirjandust teha!""

Priit Hõbemägi ei ole lihtsalt konkureeriva väljaande peatoimetaja, vaid endine ERRi nõukogu liige. Samas rollis on olnud ka EKRE esimees Martin Helme, kelle hinnangul ei ole võimalik asja parandada, sest ERR ei ole ühestki skandaalist õppinud: „Selles organisatsioonis puudub võime omaenda kurssi korrigeerida."

Rahvusringhäälingu seadus sätestab, et „Rahvusringhääling on oma saadete, programmide ja muude meediateenuste tootmisel ja edastamisel sõltumatu". Tegelikkuses on näiteks ERRi uudiste- ja poliitikasaadetest, s.h „Aktuaalsest kaamerast", kujunenud kehtiva võimu valitud kursi panegüürik, nii nagu nõukogude ajal olid seda riiklikud tele- ja raadiokanalid. Vaid siis, kui Jüri Ratas kutsus 2019. aastal võimuliitu EKRE, väljendas ERR peaministri kavatsuse suhtes kriitikat ning õhtuses uudistesaates loeti ette „murelike noorte" kirju.

Alles see oli, kui valitsus ei leidnud õpetajatele palgatõusuks 17 miljonit eurot. Riikliku kaitse all olevad kultuurimälestised lihtsalt lagunevad, sest nende renoveerimiseks eraldatakse raha näpuotsaga. Need on vaid mõned näited väidetavast kroonilisest rahapuudusest. Aga ERRi ülalpidamiseks maksame me kõik igal aastal umbes 50 miljonit eurot, mille eest näidatakse meile kõige vaadatavamal ajal glamuurseid omasooiharaid ning vahendatakse riigi strateegilist kommunikatsiooni. Kui seda teeks mõni erakanal, siis lasku käia – kui omanikul selleks raha on. Aga kui selleks võetakse raha minu ja teiste maksumaksjate taskust, siis mina küll sellega nõus ei ole.

Vahemärkusena olgu öeldud, et Tartu ülikooli ajakirjandussotsioloogia kaasprofessor Ragne Kõuts-Klemm väljendaski muret, et ainult erameedia ei suuda esindada „ühiskondlikku mitmekesisust" ja katmata jäävad „turutõrke valdkonnad". Lahti seletatuna tähendab öeldu, et erameedia ei saa teha mitmekesisuse propagandat sama tõhusalt kui riiklikud kanalid – ühel hetkel tekib „turutõrge", woke-propaganda ei lähe inimestel enam kurgust alla. ERRi puhul ei pea raha pärast muretsema, see võetakse maksumaksja taskust.

Seadus paneb ERRile kindlad kohustused, mida aga ei täideta. ERR peab väärtustama Eesti riigi ja eesti rahvuse kestmise tagatisi ja perekonnal põhinevat ühiskonnamudelit – kuidas küll emaduse mõnitamine, nukke kujutavate laste laiali loopimine ja pidev homopropaganda sellega kokku läheb? Edasi, ERR peab aitama kaasa Eesti ühiskonna sotsiaalse sidususe kasvule. Jällegi, kuidas kahest isast koosneva „peremudeli" eksponeerimine sidususele kaasa aitab?

Kahtlemata on ERR valitsevale režiimile eluliselt oluline tööriist inimeste hoiakute ja meelsuse kujundamisel. Kas pole suurepärane – maksumaksjate raha eest kujundatakse nendesamade maksumaksjate vaateid, ergutatakse lojaalsust liiduvabariigi poliitilise kursi suhtes ning tuunitakse n-ö õiget, progressiivset patriotismi (vihka Venemaad, armasta „euroopalikke väärtusi")? Loomulikult saab ka erakanalitelt ja eraväljaannetelt osta kommunikatsiooni (nagu valitsus on teinud), ent „sõltumatu" riiklik kanal on igal ajal omast käest võtta.

Selles mõttes on ERRi toimetuste juhitamatus või allumatus järelevalvele tegelikult siiski kontrollitud ning kildkondlikke huve (nt homovähemuse huve) edendavatel meediatöötajatel lastakse oma lemmikteemadega tegeleda üksnes seetõttu, et see on ka „kõrgemates huvides". Kas keegi kujutaks ette konservatiivset ERRi ühes konservatiivsete saatejuhtide ning konservatiivsest ilmavaatest ja väärtustest lähtuva programmiga? See oli vaid retooriline küsimus, sest niisugust asja pole ette nähtud.

Eesti rahvas ei vaja ilmavaateliselt kreenis ja vasakliberaalsete ringkondade huve teenivat ülikallist rahvusringhäälingut. ERR tuleb laiali saata.