Jaan Poska kirjutab alla Tartu rahulepingule, 2. veebruar 1920.

2. veebruaril 1920, pärast rahulepingule allakirjutamist, ütles Jaan Poska Eesti delegatsiooni liikmetele: “Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema 700-aastases ajaloos: täna esimest korda Eesti määrab ise oma tuleviku saatust.” Paraku jäi tal endal elada vaid veidi üle kuu.

7. märtsi õhtupoolikul levis Tallinnas kulutulena uudis, et oli surnud Eesti diplomaat Jaan Poska. Kaks päeva varem, 5. märtsil, oli ta viimast korda juhtinud põhiseaduskomisjoni tööd. Äärmiselt mitmekülgse elusaatusega Eesti sõjaväelane ja riigiteenistuja William Tomingas on oma mälestustes sellest kirjutanud nii:

“Pühapäeval, 7. märtsil tuli ennelõunal minu juurde külla korporatsioonikaaslane Jüri Uluots. Ütles, et ta tuli asja pärast – otsima minu abi. … Järsku katkestas meie pikaleveninud kõnelust telefonihelin mu laual. Telefonis kuulsin Poska abikaasa Constance tuttavat häält. Nuuksudes ja kõneledes vaid katkendliselt rääkis proua Poska, et tema koos lastega oli äsja tulnud kirikust ja leidnud Ivan Ivanõtsi (Jaan Poska – V. J.) magamistoast – surnult.”

Perekonnaliikmed olid läinud matustele ning 54-aastane Jaan Poska oli jäänud üksi koju. Lähenevat katastroofi ei ennustanud miskit. Arstid konstateerisid hiljem, et tegemist oli rabandusega.

Järgmisel päeval kogunes erakorralisele koosokule vabariigi valitsus, mis otsustas korraldada suurmehele riiklikud matused, esimesed Eesti Vabariigis. Matuste läbiviimiseks moodustati komisjon, kuhu kuulusid Poska perekonda esindav Gabriel Poska, Asutava Kogu poolt Adam Bachmann ning William Tomingas Vabariigi valitsuse esindajana.

Kuna Eesti riigil puudusid riiklike matuste läbiviimisega igasugused kogemused, siis tõi nende korraldamine kaasa palju segadust. Pealegi pidi matusetalitus perekonna soovil toimuma juba 10. märtsil.

Läbi ajaloo on mänginud tähtsat rolli inimeste asetus matuserongkäigus. Eespool kõndivatele leinajatele omistatakse suuremat tähendust. Nii puhkesid vaidlused ka Poska matuste planeerimisel. Asutava Kogu esindaja Bachmann oli seisukohal, et vaidlus on selles küsimuses täiesti mõttetu. Tema arvates pidid matuserongkäigu eesotsas kõndima Asutava Kogu liikmed, sest need on rahva poolt valitud, nagu selle maa kuningas. Tomingas nentis: “Hea küll, rahvas on endale valinud kuninga, Asutava Kogu. Aga see kuningas valis omasoodu kuninga – Vabariigi valitsuse.”

Omavahel jõuti siiski kompromissini. Matusepäeval kõndisid kirstu taga kõigepealt sugulased ja perekonna lähimad sõbrad. Järgnesid Asutava Kogu vanemate nõukogu, valitsuse ministrid, diplomaatiline korpus ja siis Asutava Kogu liikmed.

(Vaata arhiivifotosid Jaan Poska matuselt siit.)

Matusepäeval oli selge taevaga ilus kevadine ilm. 10. märts oli kuulutatud üleriigiliseks leinapäevaks ning kell 10 hakkasid helisema kirikukellad üle Eesti. Siseministri korraldusega lõpetasid kell 11 töö riigiasutused ja koolid. Leinarong hakkas Liiva tänavalt Poska kodumaja juurest liikuma. Suundus mööda Narva maanteed Viru tänava kaudu Raekoja ette. Gabriel Poska, perekonna esindaja palvel tehti seal lühike peatus hingepalveks õigeusu kombe kohaselt. Oli ju Jaan Poska seal palju aastaid töötanud. Rongkäiguga liitusid linnavolikogu liikmed. Edasi liiguti Kloostri tänavale Issanda Muutmise kirikusse, kuhu lubati vaid kutsetega ning seal toimuski matusetalitus. Pärast seda liikus pikk matuserongkäik Toompeale. Lossiplatsil tehti peatus ning puusärk asetati katafalgile. Lossi avatud akendest kõlas Estonia sümfooniaorkestri ja laulukoori poolt esitatud “Lacrimosa” Mozarti Requiem’ist, millele järgnesid riigivanem Jaan Tõnissoni ja Asutava Kogu esimehe August Rei sõnavõtud.

Leinarongkäik liikus Toompealt Peetri platsile (Vabaduse väljak – V. J.). Sealt suunduti Siselinna kalmistule. Sarnaselt kirikule, lubati ka matusetalitusele vaid lubadega. Seda tingis eelkõige ruumipuudus. Tõnisson, Rei, Laidoner ja paljud teised esinesid kõnedega, kus tõsteti esile Jaan Poska suuri teeneid riigi ees. Räägiti, et Tallinn oli sellel päeval lilledest tühjaks ostetud. Soome saadik sai pärja viimasel hetkel lennukiga Helsingist.

Matusekulud võttis enda kanda riik. Samuti anti Liiva tänavale Jaan Poska nimi. Aidati ka Poska leske ja alaealisi lapsi.

On raske ülehinnata Jaan Poska teeneid Eesti riigi ees. Kuigi pärast taasiseseisvumist kulus mitu aastat tema hauaplatsi korda tegemiseks, on tema mälestus viimastel aastatel järjest rohkem kajastamist leidnud.

Jaan Poska haud Tallinna Siselinna kalmistul.