30. aprillil 2013 esitles Eesti Inimõiguste Keskus dokumenti, mis kannab pealkirja "Inimõigused Eestis 2012".
Aruandele, mis pretendeerib sõltumatu ülevaate andmisele inimõiguste olukorrast Eestis, on kirjutanud eessõna Euroopa Iniõiguste Kohtu kohtunik ja Tartu Ülikooli professor Julia Laffranque. Aruande koostamist rahastas th Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium.
Tähelepanuväärselt on aruande 11. peatükis pealkirjaga "LGBT inimeste olukord" sageli traditsiooniliste väärtuste kaitseks sõna võtnud Tartu Ülikooli professor Tõnu Lehtsaar ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna juhtfiguuride sekka kuuluv Martin Helme häbimärgistatud ühemõtteliselt homofoobideks.
Nimelt sedastatakse aruandes, et kuigi üldiselt püüdsid ajakirjandusväljaanded olla homopartnerluse seadustamise teemalise ühiskondliku arutelu vedamisel neutraalsed, küsis ajaleht Postimees siiski kommentaare ka "alati homofoobsete seisukohtadega esinevalt Martin Helmelt ja Tõnu Lehtsaarelt."
Seejuures ei ole öeldud poole sõnagagi, mis teeb professor Lehtsaare või hr Helme väljaütlemised homofoobseks – homofoobsed on need vist ainuüksi selle pärast, et ei kiida homoaktivistide väidetele ja püüdlustele takka.
Niisiis näib, et inimõiguste aastaaruandes antakse mõista, et homoseksuaalsust ja perekonna seadustega ümberdefineerimist puudutavas avalikus arutelus tuleks "neutraalsuse" säilitamise huvides traditsiooniliste vaadetega isikutele üldse mitte sõna pakkuda.
Inimõiguste aastaaruande koostamist koordineeriv Eesti Inimõiguste Keskus, mida rahastavad ulatuslikult nii Euroopa Liit kui ka Avatud Eesti Fond, on viimastel aastatel palju tähelepanu saanud suuresti homoseksuaalse käitumise normaliseerimisele suunatud kampaania "Erinevus rikastab" eestvedajana.
Selles, et homoaktivistid nimetavad nende püüdlustele vastuseisu väljendavaid kodanikke homofoobideks, ei ole muidugi midagi uut ega üllatavat. Oma püüdlustega mittenõustuvate inimeste häbimärgistamine mh "homofoobideks" on semantiline relv, mida kultuurisõda pidav homoliikumine on kasutanud juba aastaid paljudes riikides.
Sel viisil oma vastaseid stigmatiseerides loodab homoliikumine neid hirmutada ja avalikust arutelust diskvalifitseerida, püüdes luua ühiskonnas muljet, et tervele mõistusele rajatud argumendid ei ole midagi muud kui irratsionaalse hirmu väljendus, millele ei peaks olema ei ajakirjanduses ega poliitilises diskussioonis mingit kohta.
Küll aga on märgilise tähendusega, et selliseid mõistusevastaseid ja häbimärgistavaid silte nagu "homofoob" hakatakse kaela riputama täiesti väärikalt oma eriarvamust väljendavaile inimestele ka sellistes ametlikkusele pretendeerivates dokumentides, nagu on seda inimõiguste aastaaruanne.
See viitab väga selgelt, et oleme liikumas selles samas suunas, kuhu on tänaseks jõudnud paljud lääneriigid. Paljudest näidetest võib tuua välja vaid mõne päeva eest aset leidnud juhtumi, kus vaid päev pärast oma ametivande andmist sunniti oma kohalt tagasi astuma Itaalia võrdsete võimaluste minister Michaela Biancofiore, kellele said osaks homoaktivistide järjest ägenevad homofoobiasüüdistused.
Ja mis tõi Biancofiorele kaela saatuslikuks saanud homofoobiasüüdistused? Peaasjalikult ei midagi enamat kui see, et ta ei poolda abielu institutsiooni seadustega ümbermääratlemist viisil, mis hõlmaks ka homoseksuaalseid suhteid.
See kõik toimub loomulikult inimõiguste õilsa egiidi, vabaduse, võrdsuse ja vendluse loosungi all. Inimõigute retoorika ärakasutamine relativistlik-liberalistliku ideoloogia edutamiseks ei ole ole jäänud tänaseks märkamatuks pea kellelegi, kes inimõiguste rahvusvahelist süsteemi veidigi lähemalt tundma on õppinud. See on kindlasti teema, millest peaks lähemalt kirjutama.
Alles see oli, kui inimeste suhtes väljendati põlgust, sildistades neid "kodanlasteks". Ajad on muutunud, sildid samuti, ent meelevaldse sildistamise teel inimeste suhtes negatiivsete ühiskondlike stereotüüpide kujundamise ja seeläbi nende avalikust arutelust kõrvaletõrjumise tehnika on ikka üks ja see sama.
Varro Vooglaid