Eesti poliitika punane joon. Pöördumine liberaalide valijate poole

Koalitsioonikõnelused Reformierakonna ja Keskerakonna vahel. Foto: Scanpix

Mitte EKRE väidetav illiberaalsus, vaid liberaalide eemaldumine rahvusriigi ideaalidest peab olema punaseks jooneks, mida Eesti poliitikas ületada ei tohi, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.

Märtsi algul toimunud riigikogu valimistel said liberaalsed jõud (Reformierakond, Keskerakond ja sotsid) riigikogus 70 kohta ning rahvusliku ja konservatiivsema kallakuga jõud (EKRE, Isamaa) 31 kohta. Nüüd on „progressiivne avalikkus“ nördinud, õigemini lausa hüsteerias, et konsultatsioone uue võimuliidu moodustamiseks alustasid Keskerakond, EKRE ja Isamaa.

Mõnede arvates tähendab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna lubamine võimu juurde Eesti liberaalse poliitilise „konsensuse“ ja senise kursi ohtu seadmist, mis tuleks igal juhul välistada. Selle nägemuse kohaselt on eesti rahvas justkui andnud poliitikutele eksklusiivse mandaadi üles ehitada nn liberaalsetele väärtustele tuginev ühiskond, EKRE aga väidetavalt soovib sellist ühiskonnakorraldust lammutada.

Jah, eesti rahvas on heaks kiitnud demokraatliku riigikorralduse, kus on tagatud inimõigused ja kodanikuvabadused. Ei, eesti rahvas ei ole andnud heakskiitu vähemusgruppide eriõigustele ega immigrantide väidetavale õigusele elada mistahes riigis, kus neile vähegi meeldib.

Päris kindlasti on eesti rahvas andnud 1992. aastal põhiseadust heaks kiites mandaadi „kindlustada ja arendada riiki … mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade“. See kui „etniline rahvusriik“ võib mõne internatsionalistlik-kosmopoliitse hoiakuga poliitiku meelest olla „ebainimlik ja ohtlik düstoopia“, ent kujutab endast siiski meie rahva konsensust. Kõik, mis seda konsensust lõhkuda püüab, peaks olema poliitikas punaseks jooneks.

Ometi me näeme, et tegelikkuses on valdav osa Eesti poliitilisest ladvikust rahvusriigi ideaalist vargsi lahti öelnud ning üritab „avatuse“ sildi all ellu viia oma nägemust n-ö liberaalsest ja multikultuurilisest ühiskonnast.

Aastal 2012 nägi ilmavalgust Daniel Cohn-Benditi ja Guy Verhofstadti kirjutis „Euroopa manifest. Rahvuslusejärgse Euroopa moodustamise manifest“. See manifest on ka eesti keelde tõlgitud ning seda tasub aeg-ajalt üle lugeda. Ja seda tehes pidagem meeles, et kaks Eesti suurimat parteid, Reformierakond ja Keskerakond, kuuluvad Euroopa parlamendis liberaalsesse ALDE fraktsiooni, mida juhib üks selle manifesti autoreid – Guy Verhofstadt. Sellest järeldub, et suurimad jõud Eesti poliitmaastikul ei näe selles väljendatud mõtetes mitte mingisugust probleemi, mitte midagi vastuvõetamatut – vastupidi, nad pigemini jagavad neid ja viivad ka ellu.

Küllap just selles kontekstis tuleb mõista ka reformierakondlase Eero Merilinnu postitust sotsiaalmeedias, kus ta esitas küsimuse: kas me peame leppima demokraatlikult moodustatava valitsusega, kui see läheb vastuollu meie väärtustega? Kas ei ole teatud väärtused veel olulisemad kui demokraatia? Teisisõnu, reformierakondlane vihjab, et kui demokraatlikult valitakse „valed väärtused“ (nt konservatiivsed, rahvuslikud), siis demokraatia enam ei loe, sest „meie väärtused“ on veel olulisemad kui valijate otsus. Ja ma arvan, et ta pole kaugeltki ainus, kes nii mõtleb.

Rahvusliku ja konservatiivse hoiakuga inimesed jälestavad Cohn-Benditi ja Verhofstadti hüsteerilises toonis kirjutatud rahvusriikidele vastanduvat euroföderalistlikku manifesti. Aga oleks hea, kui liberaalide (Reformierakonna ja Keskerakonna) valijad endale teadvustavad, milliseid väljaütlemisi on endale lubanud – lausa võitleva kirglikkusega! – Euroopa parlamendi liberaalide fraktsiooni juht Guy Verhofstadt. Sestap toon välja mõned iseloomulikumad tsitaadid sellest manifestist.

Võidakse öelda, et alljärgnevad tsitaadid on kontekstist välja rebitud. Tõsi, nad on manifesti terviktekstist eraldatud ja esile tõstetud, ent kontekst on läbivalt üks ja sama – ühelt poolt kiidulaul globalismile, multikultuursusele, individualismile ja kõike seda esindavale „Euroopale“ ning teiselt poolt põlgus ja vaen rahvusriikide, konservatiivsuse ja rahvusluse vastu. Eestlasele, kes mäletab meie vabadusliikumist 1980.–1990. aastate vahetusel, tuleb see jutt tuttav ette ning mõjub lausa lunaatilise sonimisena. Aga vaadakem, mida Cohn-Bendit ja Verhofstadt kirjutavad.

Tsitaate Daniel Cohn-Benditi ja Guy Verhofstadti poliitilisest manifestist „Euroopa manifest. Rahvuslusejärgse Euroopa moodustamise manifest“:

Vaid otserünnak võib meid nüüd päästa. Otserünnak kriisi tegeliku põhjustaja vastu – see tähendab rünnakut rahvusriikide soovimatuse vastu luua tõeliselt ühendatud ja föderaalne Euroopa. … Euroopa pole eales varem pakkunud niipalju jõukust, rahu, õigusi ja väljavaateid. Me ei tohi lubada rahvuslikel kaalutlustel neid väljavaateid hägustada. Peame andma endale aru, et rünnak on parim kaitse. Selline rünnak, mis loob rohkemat ja mitte vähemat Euroopat. Valiku ühendatud Euroopa poolt ja rahvusriikide pakutava killustatud ning ajast ja arust Euroopa vastu. (Lk 7)

Talumatu on paradoks, et poliitiliste otsuste tegemise kohaks on ikka veel rahvusriigid, samas kui majanduslikud ja rahanduslikud protsessid riigipiire ei tunne. (Lk 11)

Kokkuvõttes, vaid rahvuslusejärgne Euroopa suudab kindlustada, et meie ideaalid „Vabadus, võrdsus, vendlus!“ jäävad kindlalt ankurdatuks. (Lk 16)

Euroopa Liit on projekt, mis selgelt vastandub natsionalismile ja konservatiivsusele ning on kooskõlas kõigi nende saavutustega, mis Euroopal on õnnestunud sajandite jooksul saada. (Lk 29)

Eilsed vaenlased on vaenlased ka täna: natsionalism, konservatiivsus ja populism. (Lk 32–33)

Modernne multikultuurne ühiskond on elav tõestus, et natsionalistlik eksitee on täielik enesepettus. (Lk 33)

Meie rahvushümn on „Ood rõõmule“. Ja meie lipp on taevasinisel taustal kaksteist kuldtähte ringis. (Lk 35)

Ja peamine, me peame seda [Euroopa-] projekti kaitsma kõikide eest, kes on selle vastu. Võidelgem natsionalistide, konservatiivide ja populistidega. Astugem neile vastu… Tehkem neile selgeks, mida tagasipöördumine natsionalismi juurde tähendaks. (Lk 37)

Naeruvääristage neid, kes käsitlevad Euroopat kui vanade isamaade lõtva ühendust. Rebige maskid konservatiividelt, kelle eesmärgiks on tegelikult demokraatia likvideerimine. Ja peamine, häbistagem populiste, kes väidavad, et nemad teavad, mida rahvas mõtleb. (Lk 38)

Avatud ja multikultuurne ühiskond on ammendamatu uute mõtete allikas. See vabastab meid ülbusest ja edevusest, justkui oleks meie igioma eluviis automaatselt parim ja tõepoolest ainuke eluviis. (Lk 39)

Kas suudame Euroopa needusele lõpu teha? … Vastus on muidugi jaatav. Kui Euroopa vabastab ennast natsionalismi hullusärgist, kui ta tervitab multikultuursust nagu vanasti. Kui Euroopa avab ennast otsustavalt välismõjudele ning seeläbi saab ka innovaatilisuse ja kujutlusvõime majakas. (Lk 41)

Me ei tohi langeda rahvusliku identiteedi lõksu. „Rahvuslik identiteet“ on vana natsionalismi kõige hilisem ilming. (Lk 49)

Rahvusriikide Euroopa on mineviku jäänuk. Ta ei ole teeviit tulevikku. (Lk 51)

…sel kontinendil puudub natsionalistlik tulevik. Et Euroopa tulevik on post-rahvuslik või tal puudub tulevik. (Lk 55)

Rahvus on see, mis meid eraldab. Euroopa aga on see, mis meid ühendab. (Lk 58)

*  *  *

Ja nüüd küsin ma nende käest, kes hääletavad liberaalide poolt: kas te seda, mis „Euroopa manifestis“ kirjas, tahategi? Kas te annaksite oma hääle ülal viidatud ideede teostamiseks? Päriselt? Kas te soovite ära lõhkuda rahvusliku konsensuse, mille kohaselt Eesti on rahvusriik, eesti rahva ajalooline kodu, kus peab maksma selle maa rahva sõna? Aga liberaale ja vasakpoolseid toetades te just seda teete. Muide, 1980. aastate lõpul esindas sarnaseid vaateid impeeriumimeelne Interliikumine.

Kui me räägime punastest joontest Eesti poliitikas, siis kas mitte just siin ei kulge sõna otseses mõttes punane joon, millest ühele poole jääb rahvusriigi kui rahvuskodu ideaal ning millest teisel pool on vasakpoolne-liberaalne punakas nägemus multikultuursest ühiskonnast? Nn kõigi Eesti, mis tegelikult ei ole mitte kellegi Eesti.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!