Rebane oma loomulikus elukeskkonnas. Foto: Bigstockphoto

Meilt, karusloomafarmide sulgemise pooldajatelt, küsitakse tihti, mida me järgmiseks ära tahame keelata – sead, lambad, kõik koduloomad? Ja see küsimus on igati õigustatud. Karusnahatööstus on näiliselt jalga tõmmanud Eesti põllumehe tunked ning marsib ringi nagu asendamatu osa meie maaviljelusest. Kas me ikka tõesti tahame põllumeeste tegevust piirata? Oma positsioone selgitab Objektiivile saadetud arvamusloos Nähtamatute Loomade karusloomafarmide keelustamise kampaaniajuht Merit Valge. 

Tublidest põllumeestest on aga asi kaugel. Eesti karusloomatööstuse briljantselt lihvitud maine on loonud soomerootslastest pintsaklipslased nagu tippjuht Lars Börje Lindén, kes pole elu sees ilmselt jalga tõmmanud ühtki tunkepaari ega eales ühegi kohaliku põllumehega sõnagi vahetanud. Ja arusaadav: selleks ei jäägi ju aega, kui ahmida aastakümneid raha kokku nii kiiresti kui võimalik, andes meie riigile sealjuures tagasi võimalikult vähe. 

Balti Karusnahk AS, mille omanduses on ca 95% Eesti karusnahatööstusest, sealhulgas Eesti suurim karusloomafarm Karjakülas, põhineb Soome kapitalil. Kasu meie majandusele seisneb võrreldes teiste tööstusharudega üpris marginaalsetes maksudes, mis on ühtlasi näinud lähiaastatel drastilist langust. Kasumi Eestisse investeerimisest ei saa me rääkida, kuna ettevõte on kummi venitanud tegutsemise algusest saadik, sealhulgas on rikutud karmilt nõudeid ja viivitatud lubadega, millest kunagi tegi saate ka Pealtnägija.

Investeeringute puudus annab farmides kõvasti tunda. Farmi töölisi koondatakse külma käega pea iga-aastaselt, nõukaaegsed farmihooned on amortiseerunud. Kui Balti Karusnahk ostis Karjaküla farmi 1996. aastal, siis sõnnikuhoidla loodi farmi alles paar aastat tagasi.

Sõnnikuhoidla rajamise aastatepikkune viivitus Karjakülal on teinud kahju farmi lähedal asuva Keila jõe looduslikule tasakaalule. Kuna farmis kasvatatakse rebaseid ja naaritsaid, kes on karnivoorsed loomad, sisaldavad nende väljaheited ohtralt ammoniaaki, mis sõnnikuhoidla puudumisel imbus pinnasesse. 

Ornitoloogid on samuti uurinud, miks on Karjakülas ja Keilas tohutu kajakapopulatsioon, mis Keila linna käib reostamas – tulemused viitavad samuti, kuna farm ei tõkesta lindude juurdepääsu puuriloomade toidule, mõjub see kajakate populatsiooni kasvu ülemäära soodustavalt. 

Karusloomafarmidega seonduv on teinud kahju ka Eesti jahimeeste mainele, kes hindavad säästlikkust, keskkondlikku tasakaalu ning põhimõtet küttida vajaduspõhiselt ja kasutada kütitud loomast ära kõik. “Kütitud rebaste ja teiste karusloomade nahad ei leia seetõttu tihti kasutust ja see ei ole kooskõlas Eesti jahinduse hea tavaga,” sõnas Eesti Jahimeeste Seltsi juht Tõnis Korts.

Kui võrrelda Eesti põllumajandust ja karusloomafarme, kerkib esile veel üks olemuslik erinevus: kodustatud põllumajandusloomade asemel on puuri pistetud sisuliselt metsloomad. Rebased ja naaritsad lähevad puuris hulluks, tehes lakkamatult ühte ja sama liigutust, või siis vastupidiselt: istuvad puurinurgas apaatselt. Nende keha katavad haavandid, nende jalad on puurivarbadel elamisest moondunud, lokkab vägivald ja üksteise elusalt söömine.

Kõige võikama pildi andsid meile aasta tagasi Karjaküla farmi külastuselt “koletisrebased”, kes on suure kasumi nimelt söödetud nii suureks, et nad vaevlevad kogu elu kohutavates piinades ning kaotavad nägemis- ja liikumisvõime. Kas Eesti põllumees käitub oma loomadega nii?

15.11.2018 Karjaküla farmis pildistatud rebane. Foto: Nähtamatud Loomad

Võib olla, et karusloomafarmide keelustamine on saanud vasakliberaalide agressiivse propaganda tõttu juurde mõru maigu ning on jäänud mulje, justkui oleks see vaid väikese, ent valjuhäälse ühiskonnagrupi soov. Samas avalik arvamus karusloomafarmide sulgemise suhtes on selge: peaaegu 70% eestlastest ei poolda karusloomafarmide tegevuse jätkamist ning nende seas on palju konservatiivse maailmavaatega inimesi (Kantar Emori uuring, 2018). 

Karusnahatööstuse tuleviku osas on ühel meelel ka näiteks Suurbritannia konservatiivsed ja liberaalsed poliitikud. Inglise tuntud konservatiiv Zac Goldsmith näeb ühe plussina Euroopa Liidust lahkumise juures võimalikku karusnaha impordikeeldu Suurbritanniasse, mis pole ELi ajal olnud võimalik. “Me saame olla vabad oma otsuses, kas me ikka soovime edaspidi toetada üht süngeimat inimtegevust,” sõnas Goldsmith.

Eesti on tulnud taasiseseisvumisest pika tee. Me ei ole enam banaanivabariik, kes peab põhjanaabrite pilli järgi tantsima, eriti kui hinnaks on Eesti loodus, Eesti loomad ning ka Eesti inimesed, kes farmis ränka tööd teevad, teadmata, kas homsel päeval neil enam üldse tööd on, kuna farmid virelevad juba aastaid majanduslikes raskustes.

On viimane aeg, et riik selle ülbe tööstuse sulgeks ning pakuks farmi töötajatele ümberõppevõimalusi, et ka nemad saaksid olla osa mõnest palju olulisemast ettevõttest, millel on nii südant, hinge kui ka tulevikku. Karusloomakasvatus ei ole osa meie põllumajandusest, aeg on teesklemine lõpetada.