Tänase poliitilise olukorra eest vastutab kaporatuur, mis upitas võimule Reformierakonna ja surub maha selle poliitilisi oponente. Süvariigi olemasolu on karjuvas vastuolus demokraatliku õigusriigi ideaaliga, mistõttu vajame demokraatlikku pööret ja ühiskonna kontrolli taastamist riigivõimu üle, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.

Aastal 2018 kinnitas tollane peaprokurör Lavly Perling usutluses Rahvusringhäälingule, et Eestis ei ole nn süvariiki, kus eriteenistused ja prokuratuur otsustavad Eesti elu üle. „Ja mitte ainult ei ole näinud, ma olen kindel, et seda ei ole olemas," ütles Perling, kes on olnud abielus kaitsepolitseiameti endise peadirektori Jüri Pihliga ning on nüüd abielus hiljuti erru läinud kapo asejuhi Martin Perlinguga.

Täna on Lavly Perling Isamaast eraldunud sotsiaalselt liberaalse süsteemierakonna Parempoolsed juht. Nimetatud erakonnas nähakse põhjakõrbenud Eesti 200 asendajat „uue, värske jõuna", mille eesmärk on ära hoida konservatiivne pööre ning hoida võimul praegust nomenklatuuri.

Palju aastaid on süvariigist rääkinud vaid parempopulistideks ja vandenõuteoreetikuteks tembeldatud ringkonnad. Kuid viimasel ajal on süvariigi fenomenile hakatud tähelepanu pöörama Eesti peavoolumeedias, peamiselt küll Isamaa häälekandjaks kujunenud Postimehes. Üha raskem on ignoreerida asjaolu, et menetlusi avaliku elu tegelaste vastu algatakse või jäetakse algatamata ilmselgelt kallutatult – jälgimise ja menetlemise all on peamiselt Keskerakonna, EKRE või Isamaaga seotud inimesed, samas kui süsteemiga seotud tegelased (Mary Kross, Indrek Tarand, Marko Mihkelson, Liina Kersna, Keit Pentus-Rosimannus jne) pääsevad kas kergelt või puhtalt.

Probleemiks ei ole ainult „omadele" katte pakkumine ja justiitskius opositsiooni suhtes, vaid jälitus- ja menetlusvõimu poliitiliselt sihitud kasutamine – seda koguni ulatuses, et kaitsepolitseiametist ja prokuratuurist kui kontrolli alt väljunud süvariigist on kujunenud Eesti demokraatia ja õigusriigi suurim sisemine vaenlane. Põhiseadusliku korra ja laiemalt õiguskorra kaitseks ellu kutsutud asutused hoopis ohustavad ja õõnestavad seda, mida nad peaksid kaitsma. Nad ei allu demokraatlikule kontrollile – näiteks parlamentaarne järelevalve on fiktsioon –, vaid viivad ellu oma agendat.

Me peame teadvustama ja üle kordama, et Eestis on läbi viidud süvariiklik riigipööre. Käsikäes tegutsenud kaitsepolitseiamet ja prokuratuur (ehk kaporatuur) tõukasid 2021. aasta jaanuaris võimult EKRE ja upitasid võimule Reformierakonna. Ühtlasi nurjati referendumi läbiviimine abielu küsimuses ja avati tee – nagu nüüd teame – homoabielu kehtestamisele. See sündis vaid loetud nädalad enne Joe Bideni presidendiks vannutamist ja Donald Trumpi esimese administratsiooni lahkumist. Sellest ajast peale on Reformierakond olnud jälle juhtiv valitsuserakond ning kujundanud Eesti riigi nägu oma heaksarvamist mööda.

Teadaoleva info põhjal lähtus Jüri Ratase valitsuse tagasiastumiseni viinud operatsiooni ajastus (päev enne abielureferendumi otsuse hääletamist riigikogus) kaitsepolitseiametist. „Kui kaitsepolitsei peadirektor tunnistas, et haarangu kuupäeva 12. jaanuar otsustas troika (Sinisalu, Parmas ja Pern), siis täna tunnistas peaprokurör, et kuupäeva pani paika siiski kapo," kirjutas riigikogu liige Peeter Ernits ühismeedias 10. veebruaril 2021. See on väga oluline infokild, mis viitab sellele, kus valitsuse mahavõtmist ja võimupööret kavandati. (Arnold Sinisalu oli tollal kapo juht, Martin Parmas peaprokurör ning Taavi Pern on juhtiv riigiprokurör.)

2023. aasta riigikogu valimistel kaporatuuri võimupööre kinnistati. EKRE vastu pandi mängu pea kõik vahendid, alates laimukampaaniast (ilma kahtluseta süvariigist lähtunud, kuid jälgede segamiseks rahvusvahelisse meediasse sokutatud Prigožini-skandaal) kuni manipuleeritud e-hääletuseni. Küsigem, millisel asutusel või millistel asutustel on võimekus vahelejäämist kartmata võltsida valimistulemusi?

Isamaa erakonna suurrahastaja Parvel Pruunsild on iseloomustanud Eesti süvariiki meelsuskonnana. „Nad on teatavas mõttes meelsuskond … sest nad on poliitiliselt ühel meelel ja omavahel läbi põimunud. … Ja kui neil on võimalus karistamatult endale sobiva meelsusega inimesi hoida ja teisi natukene alla suruda, sest neid keegi kontrollida ei saa, siis nad võivad teha tegelikult, mida tahavad," rääkis Pruunsild intervjuus Postimehele.

Pruunsild on ise olnud pikalt menetlusalune ning võib seda olla ka praegu. Igatahes kirjutas hästiinformeeritud ja süvariigiga lähedane meedia salapärasest menetlusest seoses Isamaaga, mille kohta aga täpsemat infot ei anta. Ohver peab teadma, et riik menetleb teda, aga milles teda süüdistatakse, see selgub edaspidi. „Nende taktika ei ole ju selliseid kohtuasju võita tegelikult. Prokuratuur lendab peale ja kapo ka, ja nende eesmärk pole võita, vaid surnuks menetleda. Ajakirjanduslikult ära tappa, inimesed panna värisema, kartma, ära hirmutada," märkis Pruunsild.

„Siin on tõenäoline vastus küsimusele, miks Isamaa ei mässa – neil hoitakse nuga kõri peal," kirjutas Postimehe toimetaja Martin Ehala Pruunsilla ja Isamaa menetlemise kaasust silmas pidades.

Formaalselt on Eesti Vabariigis poliitilise võimu tasandil kõik justkui õige ja seaduslik. 2023. aasta valimistel sai e-häälte abil tugeva mandaadi Reformierakond koos oma liitlastega. Ehkki tänaseks on koalitsiooni jäänud vaid kaks osapoolt, kelle koondreiting jääb kindla eelistusega valijate seas alla 20 protsendi piiri, jätkavat nad häirimatult oma äärmiselt ebapopulaarset valitsemist kuni järgmiste valimisteni, mil saab karistamatult e-hääletuse musta kasti trikki korrata. Selle olukorra eest vastutab süvariik, kaporatuur, mis upitas võimule Reformierakonna ja surub maha selle poliitilisi oponente.

Konservatiivid unistavad konservatiivsest pöördest. Kuid enne on vaja läbi viia demokraatlik pööre –riigivõim on vaja demokratiseerida, ehtsalt demokraatlikud mehhanismid taastada ning kehtestada justiits-, jõu- ja teabeasutuste üle ühiskonna kontroll. Selleks aga on vaja probleemide teadvustamist ja avalikkuse koondumist. Süvariigi olemasolu on karjuvas vastuolus demokraatliku õigusriigi ideaaliga. Kas Eesti avalikkus lepib sellega või hakkab vastu?