Eesti vast kõige olulisema välispoliitika mõttekoja ülevaade Eesti rollist ÜRO julgeolekunõukogus on karje maailma järele, mida enam ei ole. Sellise "lõppenud ajalooga" maailma status quo tagasimanamine on enesehävituslik suhtumine. Alljärgnevalt on välja toodud põhjendused, miks käes- ja eelolevate arvamuslugude autor nii arvab.
Esmalt olgu osutatud, et käesolev ülevaade ei pretendeeri absoluutsele tõele. ÜRO on nii suur masinavärk, et kindlasti võib otsimise peale sealt leida, sarnaselt Hiina viirusele, ka midagi positiivset. Kindlasti ei ole autori arusaamised valmis kristall ja need võivad teadmiste kogunedes muutuda. Teadus ja teadmised on protsess, mis ei võta mitte kunagi valmis kuju ja me saame midagi arvata ainult käesolevaks hetkeks kogunenud teadmiste pealt.
Autor arvab, et mõttekoja Eesti Välispoliitika Instituudi (EVI) juht Kristi Raik on kindlasti väga kena inimene ja televiisoris on ta endast jätnud sümpaatse mulje. Kuid tema kirjutatud ingliskeelses ülevaates "Estonia in the UN Security Council: The Importance and Limits of European Cooperation" (Eesti ÜRO Julgeolekunõukogus: Euroopa koostöö tähtsus ja piirid) esitatud seisukohad on allakirjutanu arust nii valed, neis on kohaliku nomenklatuuri põikpäisus nii kenasti kokku võetud, et seda lugedes hakkas käsi paratamatult klaviatuuri järele kobama. Korrates: autoril pole midagi Raiki kui inimese vastu, probleem on tema väljendatud ideedes.
EVI juhi ülevaade on lühidalt kokku võttes järgmine: Eesti seisab reeglitepõhise maailmakorra eest ja ÜRO on nende reeglite nurgakivi. Tänu Ameerika Ühendriikide presidendi Donald Trumpi rumalusele Ameerika Ühendriigid enam ei ole reeglitepõhise maailmakorra nurgakivi ja Ameerika Ühendriigid on loobunud maailma hegemooni rollist (sic!). Ameerika Ühendriikide asemele on asumas Hiina ja Venemaa. Kuna peale Brexitit on Julgeolekunõukogu alaliste liikmete sekka jäänud Euroopa Liidust ainult Prantsusmaa, siis peab Eesti andma endast kõik, et Euroopa Liidust saaks multilateralismi nurgakivi. Hiina kommuniste, vaatamata nende elajalikkusele, ei tohi pahandada. Ilmselt kummardusena Euroopa Liidu klaaspaleedes ringi luusivatele vasakäärmuslastele ja islamistidele on ülevaates võetud seisukoht, et Iisraeli ja Iisraelis elavate araablaste rahuprotsess peab sündima mitte Trumpi välja pakutud lahenduse – millele on toetust avaldanud ka Eesti välisministeerium –, vaid viisil, nagu selle Yāsir 'Arafāt, Yitzhak Rabin ja Shimon Peres kunagi kokku leppisid. Algset lahendust surub Euroopa Liidu liikmesriikidele "rahvusvahelistest parameetritest mitte taganedes" peale Euroopa Liidu kõrge välisesindaja, Hispaania sotsialistlikkusse töölisparteisse kuuluv Josep Borrell.
Käes- ja eesolev arvamuslugude seeria toetub kolmele põhimõttele:
a) Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) on kommunistide ja islamistide progressistlik vandenõu kõige üleva ning ilusa vastu. Kuivõrd inimestega võiks rääkida ja mingi rahvusvaheline platsdarm võiks erinevate asjade omavaheliseks arutamiseks riikidel olemas olla, siis ilmselt on midagi ÜRO sugust vaja. Mis ei tähenda, et keegi võiks maailmarevolutsiooni korraldada.
b) Euroopa Liit on ühiselt ÜRO-ga progressistliku Hea Uue Ilma (HUI) ehitamise projekt. Projekti osa, mis kandis kunagi nime maailmarevolutsioon. Maailmarevolutsioon, "reeglitepõhine maailmakord, "mille nurgakiviks on ÜRO" ja "rohkem Euroopat" on ühe ja sama progressismi ideoloogilise ebardi kolm väärastust. Sarnaselt ÜRO-ga pole kellelgi midagi selle vastu kui suveräänsed riigid teevad ühise heaolu huvides koostööd, kuid see ei tohi toimuda omariikluse lammutamise hinnaga.
c) Riikidel on ainult huvid ja riikideülesed "reeglid" tulevad mängu ainult siis, kui mõni Väiksem Peeter on vaja koos moonakotiga nahka pista.
(Lahk)arvamuste seeria on jagatud kuude ossa: ÜRO, Euroopa Liit, Ameerika Ühendriigid, Hiina, Eesti ja Iisraeli araablaste rahuprotsess.
ÜRO on progressistlik vandenõu
Võõrsõnade leksikon selgitab progressismi: progressiusk, ideoloogilistel eesmärkidel inimestesse sisendatav usk, et nende elu läheb paremaks, sõltumata reaalsetest asjaoludest.
Ehk ühe ideoloogia omaks võtnud jõuk võib tappa sadu miljoneid inimesi, külvata kohutavat häda ja viletsust, kuid alati kargab kuskilt välja järjekordne "demokraatlike sotsialistide" (või "arbuusi" moodi roheliste, vasakparteilaste, sotsiaaldemokraatide jne) rühmitus, kes väidavad, et "Nüüd! Meie! Teeme! Kõik! Õigesti!". Progressism on alati poliitika vasakul äärel. Sõnad "progressist" ja "progressiiv" on sünonüümid. Päris kenasti sobib teatud puhkudel kasutada kommunistliku Venemaa ulmikutest vendade Arkadi ja Boris Strugatski välja mõeldud "progressor". Näiteks: "Guy Verhofstadt on Europarlamendi kõige fanaatilisem progressor!" Sorose Kesk-Euroopa ülikooli näol on olemas isegi Sõktõvkari progressorite kool nr 3 (raamatust "Raske on olla jumal").
Kommunism, natsionaal- või muidu sotsialism ja sotsiaaldemokraatia on ühe ning sama kurja progressistliku ideoloogilise ema nurisünnitused. Progressistlik ideoloogia on Paabeli torni ehitamine, mille saatus on alati ühesugune. Progressistliku maailmanägemuse vundamendiks on tõdemus, et tänaseni on kõik tehtud valesti, sealhulgas eelnevad progressistlikud HUI projektid, ja "meie" teame ning teeme nüüd kõik õigesti.
ÜRO HUI-ürituse tõmbasid käima Vene kommunistid. Teatepulga on tänaseks üle võtnud Hiina Kommunistlik Partei (HKP). Nii nagu vene kommunistid kasutasid ÜRO-s ära kolmandat maailma ja selle korruptsiooni, teeb seda täna HKP.
Progressiivide suurimaks vaenlaseks on alati kristlased. Kristlus on Lääne ühiskondade ideoloogiline vundament ja kuna progressiivide eesmärgiks on HUI, siis üheks peamiseks ülesandeks on selle vundamendi põrmustamine. Millega käib kaasas kõigi ühiskondlike sidemete võimalikult jõhker lõhkumine alustades ühiskonna füüsilisest vundamendist perekonnast ja lõpetades rahvusriikide, keele ning kultuuriga.
Ühiskonna aluseks on ühine ajalugu, ühised tõekspidamised ja normid. Lühemalt ühiskondlik sidusus. Mis tuleb HUI nimel hävitada. Hävitustöö täideviimiseks on kõige kättesaadavam vahend massisisseränne. Võimalikult suure hulga võõra välimuse, kultuuri ja maailmavaatega inimeste maaletoomine. Seda tegid vene kommunistid oma impeeriumis ja nii teevad täna hiina kommunistid Tiibetis.
Üheks ühiskonna edukuse aluseks on voolujoonelisus, mida võõrapärasus hävitab. Mille tõttu on progressiusu üheks matraks iga hinnaga võimendatud "mitmekesisus". Natuke erinevust ergutab alati süsteemi, aga kui asjad muutuvad liiga mitmekesiseks, tekib entroopia ja tulemuseks on kaos. Nagu on tõdenud üks Hollandi konservatiivne poliitik, pole olemas ühtegi edukat multikultuurset ühiskonda. USA on küll maailma võimsaim ja rikkaim riik, kuid kui lähemalt vaadata, pole neil selle demokraatide orjandusliku korra taaga maandamisega kõik sugugi nii hästi. Või pigem on see ühiskond peale poolt sajandit igasuguseid "affirmative actioneid" (positiivne diskrimineerimine) ja kulutatud sadu miljardeid dollareid veenvaks näiteks, et liiga palju ja eriti veel peale sunnitud mitmekesisust on igat pidi väga paha.
Progressiivide vaen kõige kristliku ja lääneliku vastu on nii suur, et koostööd tehakse kõigiga, kes vaenavad kristlust. Kristliku lääne õõnestamiseks sobib kõik, mille tõttu on progressiivid sõlminud vähem või rohkem vaikiva ebapüha liidu keskaegsetes tõekspidamistes kinni oleva islamiga. Paljudes lääneriikides on ideoloogiline värd "islamofoobia" kuulutatud vihakuriteoks, kuid kristlaste ja nende tõekspidamiste – Lääne kultuuri – jalge alla trampimine on kõigis selle variatsioonides lubatud.
Nii saadavad täna Euroopa pealinnades toimuvaid LGBTI+++ vms saja soo ja koduloomaiharate paraade minarettidest kostvad imaamide palvehüüud. Hoolimata sellest, et iga tõsiuskliku moslemi jaoks on omasooiharus surmaga karistatav roim.
Üks asi, millega Raiki ülevaates võib nõustuda on tõdemus, et "ÜRO on suurvõimude võitlustanner" (lk 1). Samas ajalugu osutab üpris veenvalt, et ÜRO on progressorite vandenõu kõige üleva ning ilusa vastu. Järjekordne, nagu neid inimkonna ajaloo jooksul on olnud tuhandeid ja tuhandeid, Paabeli torni ehitamise stiilis üritus.
Jämedate joontega ÜRO algust seletades sündis organisatsioon kolme riigi – Teise Maailmasõja võitjate Ameerika Ühendriikide, Ühendkuningriigi ja Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu (NSVL) – koostöös. Vene impeeriumi kommunistide eesmärgiks oli maailmarevolutsioon ja need nägid loodavat ÜRO-d selleks sobiva vahendina.
Ameerika Ühendriikide ÜRO-tegemise meeskonna oluline liige oli NSVL-i välis- ja sõjaväeluure agent, maailmarevolutsioonile osutatud "teenete" eest punatähe ordeni pälvinud Alger Hiss. Hiss andis vene kommunistide delegatsioonile põhjaliku ülevaate Ühendriikide delegatsiooni saladustest, soovidest ja argumentidest, mis kallutas loodava ÜRO kaalukausi lootusetult kommunistidest huilaste kasuks.
ÜRO olemusele paneb rasvase punkti tõsiasi, et täna juhib organisatsiooni Kominternist – maailmarevolutsiooni agentuurist – välja kasvanud Sotsialistlikku Internatsionaali juhtinud Antonio Guterres.
ÜRO huilaste üheks olulisemaks tööriistaks on väärastatud inimõiguste deklaratsioon, mille "õigus elule" tähendab ohjeldamatuid vabaaborte ja "sõnavabaduse" klausel tähendab, et Ühendkuningrigi ja Rootsi võimud peavad "islmaofoobia" ning "vihakõne" hirmus varjama moslemimeeste vägistamisdžihaadi. ÜRO inimõiguste nõukokku – grupp, mis peaks valvama inimõiguste järgimist – kuuluvad näiteks täna väga "demokraatlikud ja üdini humaansed" riigid nagu Afganistan, Kongo, Somaalia ja Venezuela.
Kui kommunistliku teadusliku fantastika kangelased Strugatskid maalivad progressoritest ja progressismist üleva ning maailmu muutva pildi, siis loodusseadused töötavad siiski teistmoodi. Mille kõige vahetumaks näiteks on viimase kahe aastakümne Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika sõjad. Mida peetakse "reeglitepõhise maailmakorra alustala" ÜRO heakskiidul.
Ameerika Ühendriigid peaksid olema nii kõige võimekama sõjaväe kui teabe- ja luureteenistustega riik maailmas. Kui Afganistanile, Iraagile, Süüriale ja Liibüale kallale mindi, teati täpselt, millega silmitsi seistakse ja mis ees ootab. Eriti selgelt oli tänu vahetule Iraagi ja Afganistani kogemusele selline "pilt" ees kui mindi kallale Liibüale ning Süüriale.
Kui vaadata Hillary Clintoni irvet ja žeste kui ta sai teada, et Mu'ammar al-Qadhdhāfī on surma saanud ning tema öeldud sõnu "we come, we saw, he died" (me tulime, me nägime, ta suri), siis sellest videoklipist vaatab vastu puhas elajalikkus. Progressorite tõeline pale. Milline see on päriselt. Siiras rõõm kohutava hävingu, inimeste häda ja viletsuse üle.
Samas kui otsida George W Bushi ja Barack Obama hävingut külvavale käitumisele mingeid põhjendusi, siis olemas on võimalus, et inimesed usuvad progressi. Nii nagu kommunistid, tahavad ka nemad "ainult head." Et HUI saavutamiseks tuleb esmalt kõik vana hävitada. Et riike on võimalik demokraatlikuks pommitada. Elik osta. Liibüas me näeme, mis on progressiusu tulemus: piiritu kaos ja viletsus, mis ujutab massiimmigratsiooni – mis oli suure tõenäosusega selle sõja üks eesmärke – näol üle Euroopassegi. Liibüas teati täpselt, et al-Qadhdhāfī vastased "demokraatlikud" jõud on islamistide jõugud. Mis pea kohe peale ühe Põhja-aafrika stabiilseima valitsuse kukutamist pöörasid oma torud ameeriklaste vastu. Clintoni välisministeeriumi Benghazi fiasko, kus teiste hulgas sai surma USA suursaadik, peaks meenuma kõigile välispoliitikahuvilistele.
Süürias seevastu hakkavad asjad joone peale saama ainult selle pärast, et progressorite Araabia kevade vandenõu, millesse kaasati Obama valitsuse poolt loodud ISIS-e näol ühed viimase aja kõige jõledamad islamiterroristid, ei tulnud välja. Paraku kogub selle pealt, tänu Ühendriikide progressorite rumalusele ja pimedusele, plusspunkte eelkõige Vladimir Putini Venemaa, kuid ka Iraan ning Hiina.
Liibüas tuli al-Qadhdhāfī kukutamine välja, kuna see mingil põhjusel sobis ka Hiinale ja Venemaale ning Julgeolekunõukogus kehtestati Liibüa kohal lennukeelutsoon. Süürias lennukeelutsooni kehtestamine tänu nimetatud kahele riigile ei õnnestunud ja tulemust me näeme. Isegi võika ISIS-e kalifaadi mahitamisest ei olnud Bashshār al-Asadi kukutamiseks tolku.
Võib küsida, et miks progressoritest Lääne progressiivsed riigijuhid ja HKP koostööd ei tee, kõik peaksid ju esindama ühte HUI maailmavaadet? Vastus on lihtne: Põrgu deemonid jälestavad kõik üksteist ja maailmarevolutsioonile maitsevad oma lapsed. Majandusteadlane Ludvig von Mises on nentinud: "Kõige halvem asi, mis ühe sotsialistiga võib juhtuda, on see kui tema riigis pääsevad võimule sotsialistid, kes ei ole tema sõbrad (lk 6)."
Puud tuntakse tema viljast! ÜRO tõelist progressori-olemust näitab viimaks asjaolu, et ükskõik kuhu organisatsioonis näpu peale ei paneks, vaatavad sealt vastu sündimata laste tapmine, korruputsioon ja lastepilastamine. Pole lihtsalt võimalik, et ÜRO oleks "hea". Ei ole nii, et Tõnu Ints põrutab küll väikeseid poisse, kuid progressiusulise sotsiaaldekoraadina ajab ta õiget asja. Kui Eesti eesmärgiks on "reeglitepõhine maailmakord", siis miks meie välispoliitika esimõttekoja ülemus sellest ei räägi? Või pigem on arusaadav, miks ÜRO koledustest ei räägita ja miks vasakäärmuslaste ning islamistide ees koogutatakse, kuid siis tekib automaatselt küsimus, miks üldse ning kellele selliseid ülevaateid kirjutatakse? Või miks selliseid riigi raha otsas istuvaid mõttekodasid üldse on vaja?