Bodnariu perekond. Foto: Facebook

Euroopa Inimõiguste kohus lükkas tagasi Norra nelipühilastest lapsevanemate kaebuse, kellelt riik võttis 2015. aastal lapsed nende usu pärast ära. 

Bodnariu perekond esitas kaebuse Norra valitsuse peale Euroopa Inimõiguste Kohtusse (EIK) Euroopa Inimõiguste Konventsiooni Artikkel 8, mis kaitseb õigust era- ja pereelule ja Artikkel 9, mis kaitseb perekonna usuvabadust, alusel, vahendab LifeSiteNews.

Bodnariu perekonna sõnul oli kaasuse juhtivuurija nende nelipühi usu suhtes vaenulikult meelestatud ja ei süvenenud põhjalikult teemasse enne kui ta võttis vastu otsuse perekond lahutada.

EIK lükkas kohtuasja tagasi põhjusel, et perekond ei ole ära kasutanud Norra riigi õigussüsteemi pakutavaid võimalusi oma olukorra lahendamiseks. Kristliku Õiguskeskuse (Christian Legal Centre) sõnul otsis perekond abi väljaspoolt Norrat, kuna Norra õigussüsteem oli algusest peale nende suhtes nii erapoolik, mis põhjustas algse perekonna lahutamise.  

Perekonna isa Marius kommenteeris EIKi otsust: “Vaatamata tulemusele ei kahetse me oma kaasuse Euroopa kohtusse viimist. Meie perekonna kannatused on pälvinud laia rahvusvahelise tähelepanu ja avalikustanud kuritarvitused, mis leiavad norras ebaõnnestunud lastekaitsesüsteemi tõttu igapäevaselt aset.”

“Kuid kõigest hoolimata oleme me tulemuses pettunud,” jätkas ta. “Me ei tahtnud riskida oma pere edasise lahutatusega otsides lahendust süsteemist, mis meie õiguseid on sellisel viisil jalge alla tallanud. Meie kaebus ei otsi ka rahalist hüvitist. Me tahame, et meile tehtud ebaõiglus saaks heastatud.”

2015. aastal läksid Ruth ja Marius Bodnariu kaks tütart, Eliana ning Naomi, Norras kooli. Kui kooli juht sai teada, et tüdrukute vanemad karistavad neid kehaliselt viisil, nagu vitsa andmine, edastas ta sellekohase teabe kohalikule Kultuuriosakonnale. Kultuuriosakond omakorda pöördus riikliku Lastekaitseameti (Barnevernet) poole. Viimane tegutses kiiresti, kuna laste kehaline karistamine on Norras keelatud.

Lastekaitseamet saatis oma agendid selle peale kooli tüdrukuid üle kuulama ja tüdrukud olevat väidetavalt tunnistanud, et nad ei julge teatud asju teha, kuna kardavad vitsa saamist või kõrvadest sikutamist. Samal päeval võtsid agendid tüdrukud, ilma sellest vanematele teatamata, koolist kasa ja viisid saladuses hoitud elamisse.

Lisaks läksid lastekaitse agendid ka perekonna koju ja võtsid ära kolm ülejäänud last, sealhulgas 9-kuuse väikelapse. Seekord ei toodud põhjuseks enam füüsilist väärkohtlemist vaid äravõtmise põhjuseks oli laste “kristlik radikaliseerimine ja indoktrineerimine”.

Kuigi võimud võtsid lapsed perekonna käest ära kartuses koduvägivalla ees, ei suudetud vägivalda siiski tõestada. Laste tunnistused olid ebajärjekindlad ja nende onu, Mariuse vend, osutas, et “lapsi on kerge manipuleerida ütlema midagi, mis ei ole tõsi”. Ta lisas, et “Norra seadused võtavad lapse sõnu puhta tõena ja vanematel sõnaõigus puudub”.

Samuti paistab, et lapsi sunniti rääkima seda, mida võimud tahtsid kuulda. Neid kuulati üle ilma järelvalve, kas siis vanemate või professionaalse hoolekandetöötaja, juuresolekuta. Kristliku Õiguskeskuse sõnul olevat ühe ülekuulamise ajal üks ärritunud laps isegi ametnikelt küsinud, et “mida te veel tahate, et ma kokku valetaksin”?

Õiguskeskuse sõnul jätkasid Norra ametnikud aga mantra kordamist, et lapsi peab uskuma ja seda isegi siis kui nende öeldu on vastuoluline ning see on tõestatult vale.

Isegi kaasuse juhtivuurija tunnistas oma kahtlusi, et lapsed on süüdistused välja mõelnud, kuid näitas välja oma karmi kallutatust perekonna ja nende väärtuste suhtes öeldes, et “need süüdistused peavad kõigest hoolimata olema tõesed, kuna kristlik kasvatus on oma olemuselt vägivaldne.”

Norra võimud läksid isegi nii kaugele, et kõige väiksemale 9-kuusele lapsele tehti kompuutertomograafi- ja röntgeniuuringud, kuid mingeid füüsilise vägivalla jälgi ei leitud.

Bodnariu kaasus oli üks kaheksast, mis on EIK-i ette toodud ja mis puudutab Norra Lastekaitseameti küsitavat tegevust laste perekondadelt äravõtmise osas. 

Bodnariuse perekonnal kulus seitse kuud, kuniks nad oma lapsed riigi käest tagasi said ja hirmust edasise Norra valitsuse poolse diskrimineerimise ees kolisid nad tagasi Rumeeniasse.

Toimetas Karol Kallas