Francisco Goya: Uinuv mõistus sünnitab koletisi, fragment, 1797–1798. Allikas: Wikipedia

Konservatiividevaenulikud Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu, mida esindas ainuisikuliselt eesistuja Saksamaa, esindajad sõlmisid neljapäeval 5. novembril kokkuleppe, et kui liikmesriigid ei järgi Euroopa Liidu poolt peale sunnitud “õigusriigi põhimõtteid” – näiteks ei kriminaliseeri vihakõne, ei toeta “naiste õigust oma kehale”, massisisserännet ja laste soomuutmist ning “abieluvõrdsust” – siis võivad need Euroopa Liidu eelarve ja tulevase Covid-19 “päästepaki” rahast suu puhtaks pühkida, kirjutab Karol Kallas.

Viimastel aastakümnetel on kõik võinud jälgida, kuidas tõelises Orwellilikus “1984” vaimus on “Euroopa väärtustest” ja Euroopa Liidu poolt inimestele müüdavatest “inimõigustest” saanud midagi sarnast kui George Orwelli raamatu “1984” Okeaanias oli “sõda muutunud rahuks”, “vabadus orjuseks” ning “juhmus jõuks”. 

Viidatud “väärtused”, “inimõigused”, “õigusriigi põhimõtted” ja Eestis sotsiaaldemokraatide poolt maale toodud “abieluvõrdsus” on uuskeelsed kontseptsioonid, mis teeksid au Okeaania Parteile (Raamatus “1984” ühte kolmest superriigist valitsev võimupartei) ja selle ideoloogia pealesurumiseks mõeldud uuskeelele. Mida Euroopa Liidus võiks siis kutsuda “eurosokiks” (1984-s “ingsoc” ja eesti keele ühes murdes tähendab “sokkima” segast juttu ajama. “Eurosots” tähendab samas ka Euroopa Liitu toetavat sotsialisti ja sõnade selguse huvides võiks jääda “eurosoki” juurde.).  Kui Euroopa “väärtusteks” saavad sõnavabaduse piiramine (vihakõne keelustamine), “õigusest oma kehale” sündimata laste valimatu tapmine,  “abieluvõrdsuse” sildi all loomuliku perekonna kui ühiskonna vundamendi hävitamine ja “LKGB noorte õiguste tagamise” nimel laste soomuutmise seadustamine ning kui see ideoloogiline surströmming seotakse veel ka väidetavate, ilmselt siis “Euroopalike”, “inimõigustega”, siis pole viimaste puhul enam tegemist “õiguste”, vaid “väärustega”. 

Ehk kui osutatud kontseptsioonid uute “õigustena” lõplikult heaks kiidetakse, siis sellistest “inimõigustest” on saanud “inimväärused”. “Õigused on väärused” kiidaks Orwelli kirjeldatud “Suur Vend” uue loosungi kindlasti heaks. Edaspidi ei tohiks enam Euroopa Liidu normide kontekstis rääkida “inimõigustest” ja Euroopa Inimõiguste Kohtust (EIK), vaid “inimväärustest” ja Euroopa Inimvääruste Tribunalist (EIT).

Visegradi riikide, eriti Poola ja Ungari, terve mõistus ja isepäisus on eurokomissaridele ning progressiusklikule Euroopa Liidu nomenklatuurile meelehärmi valmistanud juba pikka aega. Üks viimastest malakatest, mis on Euroopa Liidu klaaspaleede pimedates urgastes sõnakuulmatute poolakate ja ungarlaste, kes julgevad konservatiive valida, tagumiseks välja mõeldud, on viidatud “õigusriigi põhimõtted”.

Siinkohal selgitades: ühelgi normaalsel inimesel pole mitte midagi õigusriigi kui sellise vastu. Kõigil on parem elada kui seadused on loomulikud ja õiglased, inimesed järgivad neid, need on vajalikul määral jõustatud ning valimised on ausad. Kuid “vihakõne” kontseptsioon kui selline on ühe päris inimõigustes sätestatud inimeste põhivabaduse – sõnavabaduse, mida võib nimetada ka tõelise demokraatia närvisüsteemiks – jäme jalge alla tallumine. 

Elik kuidas saab olla “õigus” sündimata laste tapmine, kui üks inimeste põhiõigusi on õigus elule? Arusaamatu on, kuidas sündimata laste tapmist peetakse naise “õiguseks” oma kehale kui eostamise hetkest on tegemist Loodu ime, uue inimesega, kellel on emast erinev, iseseisev organite- ja geenikomplekt ning ees emaga võrreldes teistmoodi elu? Mis abordiga naise kõhus kasvavalt pisikeselt inimeselt alatult ja kõiki mõeldavaid “õiguseid” eirates röövitakse. 

“Tänane kokkulepe on euroopalike väärtuste kaitsmise seisukohalt teedrajava tähtsusega. Esimest korda oleme me loonud mehhanismi, mis lubab Euroopa Liidul peatada meie väärtuseid, nagu õigusriik, eiravate [liikmesriikide] valitsuste rahastamine,” vahendab ühe Europarlamendi poolse läbirääkija, Euroopa Rahvapartei (EPP) fraktsiooni kuuluva Soome MEP-i Petri Sarvamaa sõnu europarlamendi pressiteade.

Esimese pilguga kokkuleppele peale vaadates polegi midagi sellele ette heita. Näiteks igati asjalik ja heaks kiidetav on taotlus, et korruptsiooni ja pettuste puhul jäädakse Euroopa rahast ilma.  

Paraku mõtleb Soome koonderakondlane Sarvamaa – ja tema näol Euroopa Parlament – “väärtuste” all Euroopa Liidu aluslepingus sätestatud “väärtusi”: “Liit rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine. Need on liikmesriikide ühised väärtused ühiskonnas, kus valitsevad pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus.” Alustada võib sellest, et “väärikuse” tähendus on ÜRO ja Europpa Liidu kontekstis pea-peale pööratud – väärikus ei sünni inimesega kaasa, see tuleb moraaliga, elik väärikas olemisega, välja teenida – ja lõpetades, et “vähemuste” diskrimineerimise keeld tähendab muuhulgas, et sa ei tohi ühegi moslemiterroristi kohta midagi halvasti öelda ning kus kahe soo võrdsed õigused tähendavad inimeste professionaalsust ja isikuomadusi mitte arvestavat “tõmblukku”, siis kõik, mida meile Euroopa Liidus õiguste, õigusriigi ja väärtuste nime all maha müüa püütakse, on tegelikult päris asjade fanaatilises progressismis rüvetatud versioonid.

Jälle, lihtsalt nimetatud väärtustele peale vaadates tundub kõik halal ja košser. Kuid selle näilise õiglusetaotuse juures on tänaseks saanud selgeks, et Euroopalikes inimõigustes sätestatud “vähemuste õigused” tähendavad näiteks sõna- ja arvamusvabaduse piiramist. Just nimetatud “vähemuste” õigused on need, millest loeb EL välja vajaduse piirata sõnavabadust, ehk inimesed ei tohi näiteks arvata, et olemas on ainult kaks sugu, mees ja naine, kuna see rikub libasoolise vähemuse “õigusi”. Samamoodi keelatakse “vähemuste õiguste” ja “sallivuse” sildi all ära massisisserände vastasus ning juba täna võib näha, kuidas “mitmekesise” juriidilise akrobaatikaga ning demagoogiaga üritatakse liikmesriike “solidaarsuse” sildi all massiimmigratsiooni sunnile allutada. Võib ennustada, et ei lähe kuigi kaua, kui massiimmigratsioonist saab Euroopalik “põhiväärtus” ja vastikud konservatiivid, kui need ei taha ennast trahvidega segaseks maksta või vangi minna, on sunnitud oma inimesi mõistusele kutsuva, kuid sellest hoolimata “vihakõneleva” suu kinni hoidma.

Konkreetne näide, millest selgub, et “õigusriigi põhimõtete järgimise” sidumine Euroopa rahaga on otseselt suunatud Visegradi riikide vastu, on kokkuleppes eraldi välja toodud “kohtuvõimu sõltumatuse” klausel. Viidatud Euroopa Liidu poolt nõutud “kohtuvõimu sõltumatus” on taas üks üdini orwelliaanlik kontseptsioon. Euroopa kohtud (Euroopa Kohus ja Euroopa Inimõiguste Kohus) arvavad, et nemad, mitte liikmesriikide kõrgeim võim – rahvas –, kontrollivad liikmesriikide kohtuid, millist “õigust” Poola igati demokraatlik valitsus kohtuvõimus ümberkorraldusi tehes, rikkus. 

Teistpidi sõnastades tahetakse Euroopa Liidu föderaliseerimise eesmärgil Euroopasse maale tuua Ameerika Ühendriikides levinud juriidilise aktivismi kuritarvitusi. Ameerikas on prokurörid ja kohtunikud poliitiliselt valitavad ametid ja paraku üha rohkem on levimas olukord, kus kohtunikud ei tee otsuseid mitte õigusest ja õiglusest, vaid parteipoliitilistest eesmärkidest lähtudes. 

Täna me võime USA-s näha seda, kuidas Pennsylvania ringkonnakohus otsustas, et Demokraatide kontrolli all oleva Philadelphia linna valimisjaoskond peab lubama vabariiklaste vaatlejad häälte üle lugemist jälgima, kuid Pennsylvania ülemkohtu demokraadist kohtunik tühistas selle otsuse. Või Eestis on juhtunud, et kuigi samasooliste abielu pole Eesti seadustes määrateldud, sunnib kohus riiki kuskil mujal liikmesriigis registreeritud samasoolise paari abielu käsitlema Eestis abieluna, ning tagama paarile samad õigused kui loomulikule perekonnale. Ehk nagu üks täna sotsiaaldemokraadina Europarlamendis istuv presidendikandidaat ühes teledebatis kunagi väitis: “On tähtsamaid asju, kui Eesti põhiseadus”. Millest võib lühidalt järeldada, et Euroopa Liit on sihiks võtnud heauusilmlise impeeriumi loomise, mida rumalate inimeste petmiseks kutsutakse “föderaliseerumiseks” ja kuna suurem osa liikmesriikidest ei taha “rohkem Euroopast” midagi teada, siis selline juriidiline aktivism – ehk siis “kohtuvõimu sõltumatus” – avab rahvusriikide kodanike demokraatlikult väljendatud tahtest üle sõitmiseks päris laia ukse.

Veelgi enam, viidatud “õigusriigi põhimõtete järgimises” on tõsise rikkumisena, mis hakkab liimesriikie“näljutama”, välja toodud “võimetus korrigeerida meelevaldseid/ebaseaduslikke otsuseid”. Ehk siis kui sotsiaaldemokraadid ja reformierakondlased jõuavad ühel hetkel oma vihakõne kriminaliseerimisega Euroopa Kohtusse ja Kohus langetab otsuse nende kasuks – mida see eelnevaid lahendeid arvestades suure tõenäosusega teeb – siis kui Eesti valitsus sõnavabaduse lämmatamist seadustesse ei kirjuta, läheb euroraha – ilmselt siis põllumajanduse-, infrastruktuuri- ja regionaalarendusprojektide vms toetuste – saamine Eesti riigil märgatavalt keerulisemaks.

Samamoodi võib ükskõik mida välja lugeda klauslist “tagatakse, et mehhanism hoiab ära olukorrad, kus rahastataks tegevusi, mis on vastuolus Euroopalike väärtustega”. Ilmselt võib SA Traditsioonilise Perekonna Kaitseks edaspidigi EL-i projektirahadest vaid unistada ja eurorahaga “euroväärtuseid” vastustavate konservatiivide majapidamisse kiiret internetti ei viida või sellest mööda asfaltteed ei ehitata.

Lisaks lepiti Euroopa Parlamendi ja eesistuja Saksamaa vahel kokku meetmetes, millega lühendatakse Euroopa institutsioonide karistusoperatsioonide aega liikmesriikide vastu. Ehk siis kui täna veel saab Eesti valitsus sõnavabaduse ja demokraatia piiramisele vastu vaieldes tiksuda Euroopa institutsioonide vahel aastaid, siis tulevikus hakkab Eesti rahva tahte lämmatamine eurokomissaride poolt toimuma ilmselt mõne kuuga. Kuna Euroopa Kohtul on selles, mis on “väärikas ja õige”, viimane sõna, siis ei olegi Eestil teha midagi muud kui hääletult alistuda ja nõustuda oma vägivaldse tirimisega Heasse Uude Ilma. 

Lõppeks tahetakse sama leppega, mis on vastu kõiki Euroopa Liidu aluslepinguid, Euroopa Liidu kõige kõrgemas seadusandlikus kogus, liikmesriikide peaministritest koosnevas Euroopa Nõukogus, asendada senine üldise konsensuse nõue – mingi otsuse vastuvõtmiseks peavad sellega nõus olema kõik peaministrid – “kvalifitseeritud häälteenamuse”, ehk siis Nõukogu otsused saavad kõigile kohustuslikuks kui sellega on nõus suurem osa peaministreid, tahtega. 

Lõpetuseks mõni lootusekiir: eelpoolkirjeldatud õudusi siiski päris kohe kartma ei pea. Seni veel kehtib Euroopa Nõukogus konsensuse nõue ja Poola ning Ungari pole kirjeldatud väljavaadetetega ilmaski nõus. Teiselt poolt hoiab progressiusulise enamusega Euroopa Parlament “õigusriigi põhimõtete” põikpäise nõudmisega vangis Euroopa Liidu järgmise seitsme aasta eelarvet ja Eurokomissariaadi ülemkomissari Ursula von der Leyeni poolt suure käraga väljareklaamitud Hiina viirusest tingitud majanduslanguse päästepaketti. 

Tõenäoliselt läheb järgmisel peaministrite kohtumisel suuremaks arutamiseks, lepitakse kokku taas mõni hambutu ja üldsõnaline kompromiss ning kõik läheb edasi nagu varem. Suurte idealistlike sõnade ja progressistide mõttetu jauramise saatel.