Eutanaasia seadustamise püüd ei rahulda mingit kõrvetavat vajadust, vaid see on ühiskonnas leviva sügava pessimismi väljendus. Sellel tuleb vastu hakata, leiab Karol Kallas.
Euroopas on neli riiki, kus eutanaasia ehk inimeste abistatud enesetapp on seadustatud. Need on Holland, Belgia, Luksemburg ja Šveits. Vastselt seadustas abistatud enesetapu Saksamaa ja surma meditsiiniteenusena pakkuvate riikide sekka on astumas Hispaania ning Portugal
Kristlikust maailmavaatest lähtudes on suhtumine eutanaasiasse lihtne (ja lihtsalt lahti seletatuna): inimese elu pole inimese enda oma ja selle tõttu ei tohi ta seda ka ise endalt võtta. Või inimese ihu on Püha Vaimu tempel ja seda templit tuleb hoida. Või enesetapp on enda mõrvamine ja sellest patust pole võimalik meelt parandada. Põhjendusi leiab veel hulga.
Järjest ilmalikumaks muutuv ühiskond näeb eutanaasiat samas üha normaalsema lahendusena lootusetult haigete inimeste elu lõpetamiseks. Nii näevad eutanaasiat ja abistatud enesetappu ka lootusetult haiged ning üha rohkem neist on sellega nõus. Samas kui räägitakse eutanaasia- või abistatud enesetapu protseduuride äärmiselt põhjalikust kontrollist, siis alati on see kontroll mõne aja jooksul muutunud järjest lõdvemaks ja lõdvemaks.
Eutanaasiateema on hiljuti puudutanud Eestigi ühiskonda, kus pöördumatut lihasehaigust põdev nelja lapse ema lõpetas oma elu Šveitsis.
Jane ja sarnaste pöördumatult haigete patsientide – kes jääb "vangi" oma kehasse, kes kannatab kohutavate valude käes jne, jne, jne – juhtumid on loomulikult südantlõhestavad kõrvalt vaadata. Kuid paraku nii, nagu "kahe inimese õnn" on toonud kaasa laste soomuutmise, on juba näiteid, kus eutanaasia on läinud käiku näiteks suhtedraama peale.
Eutanaasia seadustamine Saksamaal
Saksamaa kriminaalkoodeksi paragrahv 217 keelab abistatud enesetapu. Nimetatud seadus võeti Saksamaa parlamendis Bundestagis vastu 2015. aastal ja selle eesmärgiks oli, et eutanaasiast ei saaks äri. Seaduses määratakse, et "igaüks, kes kavatseb teist inimest aidata enesetapu sooritamisel, pakub vastavaid protseduure või organiseerib kellegi jaoks sellise võimaluse ning kelle tegevuse laad on korduv, tema karistuseks on kuni kolm aastat vanglat või rahatrahv."
Saksamaa Ülemkohus otsustas 26. veebruaril, et 217. paragrahv ei ole kooskõlas konstitutsiooniga ja abistatud enesetapp on Saksamaal taas seaduslik. Otsus avab tee seadusandlusele, mis lubavad arstidel pakkuda patsientidele sellist võimalust ja varustada neid surmavate ravimitega.
Eutanaasia seadustamine Hispaanias ja Portugalis
Käesoleva kuu alguses võttis Hispaania parlament sotsialistliku, vasakpoolse Unidas Podemose ja paremtsentristliku Ciudadanose moodustatud, valitsuse toel vastu seaduseelnõu, mis lubab teatud juhtudel eutanaasia ja abistatud enesetapud.
Enne kui sellest eelnõust saab seadus, peab see läbima Hispaania parlamendi Tervishoiukomisjoni ja Senati hääletuse, mille läbides kinnitatakse see Parlamendis lõpphääletusel seaduseks.
Möödunud nädalal järgis Hispaania eeskuju ka Portugali parlament, võttes valitseva Sotsialistliku partei toel vastu rea seadusi, mis seadustavad pöördumatult haigete inimeste tarbeks eutanaasia ja abistatud surma.
Hispaania ja Portugali seaduseelnõud ei ole sarnased. Hispaania eelnõu järgib Hollandi, Belgia ja Luxemburgi praktikat ning lubab eutanaasiat või abistatud surma rakendada juhul kui elu on muutunud paranematute haiguste või tõsise puude tõttu "väljakannatamatuks". Kui on täidetud viidatud tingimused, siis peab arst patsiendiga nõu ja kui viimane nõustub, siis küsib arst hinnangu lisaks tema meeskonnaga mitte seotud arstilt. Sellele järgneb kahenädalane ooteperiood, peale mida peab patsient oma soovi kordama ja kui see on jäänud samaks, läheb tema soov arstide nõukogusse hindamisele.
Portugali ettepanek koosneb aga viiest erinevast seaduseelnõust ja hetkel pole võimalik arvata, mis sellest lõpuks välja võib tulla.
Mõlema riigi arengud teeb eriliseks aga tõsiasi, et tegemist on katoliiklike maadega, kus siiani on tooni andnud katoliiklikud tõekspidamised.
Eutanaasia ja abistatud surma seadustamist võib näidatud riikides vaadelda osana laiemast püüust "raputada endalt maha katoliikluse ahelad ja emmata progressiivset tulevikku." Eutanaasia ja abistatud suremise seadustamine on eelmiste sotsialistlike valitsuste programmide, mis legaliseerisid sündimata laste tapmiste ning samasooliste abielud, edasiarendus. Mõlemad on neis riikides seadustatud viimase viieteistkümne aasta jooksul.
Milleni eutanaasia seadustamine viib
Esimesena tuleb tähelepanu juhtida sellele, et kui eutanaasia ja abistatud surm on seadustatud, siis seab see kas teatud vanuses või teatud terviseprobleemidega inimesed surve alla.
Kuid selliste seaduste taga on veelgi põhimõttelisem probleem. Eutanaasia ja abistatud enesetapu seadustamine loob kultuuri, kus surmast saab tavaline raviprotseduur. Loomulikult räägitakse selle juurde kaitsemehhanismidest, reeglitest ja karmidest nõudmistest, mida tuleb enne elust lahkumist täita. Kuid elu on paraku näidanud, et kaitsemehhanismid reeglina ei tööta ja ehk algselt karmid nõudmised muutuvad üpris kiiresti lõdvemaks.
See kõik on juhtunud nii Hollandis kui Belgias. Mõlemas riigis lõpetavad arstid regulaarselt patsientide, kes kannatavad kergekujuliste psühhiaatriliste probleemide ja kelle füüsilisel tervisel pole midagi viga, elusid.
Belgias on päris kuulus näiteks 2010. aastal eutaniseeritud 38-aastase Tyne Nysi juhtum. Tema surmaminemise põhjuseks ei olnud midagi enamat kui vastselt diagnoositud kerge Aspergeri sündroom ja nurja läinud suhe. Tema pere, kes tänaseks on arstid kohtusse kaevanud leiab, et Nysi surm sellistel põhjustel oli põhjendamatu. Pere kaebuse aluseks on, et kui Belgia seadus nõuab eutanaasiaks "tõsist ja ravimatut häiret", siis kergekujuline puue ning suhtemured ei ole seda mitte kuidagi.
Hollandis on tuntud "kohvieutanaasia" juhtum. Eelmine aasta selgus kohtupidamise käigus, et arst jootis oma Alzheimeri tõbe põdevale patsiendile uinutiga kohvi. Kui patsient oli uimastatatud, üritas arst talle manustada surmava doosi eutanaasiavahendit, kuid patsient hakkas vastu. Seepeale kutsus arst appi patsiendi pere, kes hoidsid teda kinni niikaua kui arstil lõpuks õnnestus surmaprotseduur lõpetada. Arst mõisteti kohtus õigeks, kuna patsient oli ise eelistanud eutanaasiat hooldekodule, aga sellise nõusoleku oli ta andnud neli aastat enne oma surma.
Üha enam Hollandi arste on säherduste arengute – kuidas eutaniseeritakse patsiente, kes pole võimelised enda eest otsustama – pärast järjest rohkem mures. Näiteks kritiseeritakse, kuidas selliseid protseduure rakendatakse järjest enamate dementsete patsientide puhul ja tehakse seda kirjaliku nõusoleku alusel, mida haiguse põdejad pole oma haiguse tõttu võimelised eutanaasia eel kinnitama.
Groningeni Ülikooli meditsiinieetik Theo Boer hoiatab kõiki riike, mis kavatsevad seadustada eutanaasia ja abistatud enesetapu: "Vaadake tähelepanelikult, mis toimub Hollandis, sest kahekümne aasta pärast olete ka teie seal."
Selliseid riike, mis soovivad seadustada "õiguse surra", tuleb järjest juurde ja selle juures kinnitatakse, et see kõik saab juhtuma väga karmide reeglite alusel. Kuid reeglina sellised "karmid reeglid" muutuvad ajaga üha lõdvemaks ja lõdvemaks ning surmast saab "ravi" üha suuremale hulgale meditsiinilistele probleemidele. Või nagu Nys'i puhul – lahendus emotsionaalsete üleelamiste puhul.
Hispaanias ja Portugalis võivad paljud mõelda, et eutanaasia ja abistatud suremise seadustamine on osa nende katoliikluse-järgsest vabadusest. Kuid õigus surra pole vabadus. See on nihilism. See käib kaasas üha rohkem levinud tajuga, et siin maailmas pole millegi nimel enam elada, leiab The Spikedi autor Kevin Yuill.
Eutanaasia seadustamise püüd ei rahulda mingit kõrvetavat vajadust, vaid see on ühiskonnas leviva sügava pessimismi väljendus. Sellele tuleb vastu hakata.